FOTOD | KOGUJA | „Iial ei või teada, mis riiki on eestikeelsed raamatud sattunud!“

Geidi Raud, 11. jaanuar 2021

Rahvusraamatukogu vanaraamatu spetsialist Urve Sildre on kogenud, et iial ei või teada, millisesse maailma nurka eestikeelsed raamatud on sattunud. „Näiteks on selgunud, et üks 1721. aastal ilmunud eestikeelne aabits asub Kongressi raamatukogus ja üks 1700. aasta paiku ilmunu Poola rahvusraamatukogus. Aga kümmekond aastat tagasi saime Saksamaalt Eestisse tagasi kolinud proualt osta ühe 1721. aastal välja antud käsiraamatu.“

Seisame Eesti rahvusraamatukogu vanaraamatu spetsialisti Urve Sildrega (67) jahedas, spetsiaalse säilitustemperatuuriga haruldaste raamatute hoidlas. Hing väriseb – kõik need tuhanded hindamatud teavikud meie ümber riiulitel... Sildrele on siin viibimine aga argipäev – ta on raamatukogus töötanud juba üle 40 aasta, enamiku karjääri teisest osast just harulduste kogus.

Rahvusraamatukogus on kokku üle 3,4 miljoni teaviku. Sealjuures on harulduste kogus trükiseid ligi 30 000. Kas tuhandete haruldaste teavikute keskel töötades silme eest kirjuks ka läheb? 

Kirjuks... Ei lähe. Kui ma koju lähen, loen veel seal ka raamatuid ja lisaks internetist uudiseid. Mulle meeldib mu töö, ega ma muidu siin nii kaua vastu poleks pidanud. 

Maailma suurimas biblioteegis – Kongressi raamatukogus USAs – on üle 130 miljoni trükise. Seega on veel, kuhu pürgida? 

Jah, on küll. Aga kuna meie rahvaarv on palju väiksem, siis on meil ka raamatuid vähem. 

Kust meie haruldased raamatud pärit on?

Kui rääkida rahvusraamatukogu haruldustest, siis meie kogu aluseks ei ole ühte suurt tuumikkogu, vaid see on aegade jooksul moodustunud eri kildudest. Siin on näiteks 1918. aastal asutatud riigiraamatukogu aegadest pärit väike, aga kindlakäeliselt komplekteeritud kogu. See sisaldab ajalookirjandust, kroonikaid, seaduseraamatuid, Eestiga seotud reisikirju...

Segastel aegadel on palju raamatuid liikvel. Raamatuid jäi maha baltisakslastest, kes Eestist lahkusid. Pärast sõda korjati siia kokku mahajäetud ja likvideeritud raamatukogusid. Siin on mõisate, seltside, koolide ja eraisikute raamatuid. Siia toodi osa Tallinna gümnaasiumi raamatukogust ja Narva Jaani kiriku ajalooline raamatukogu – need on suuremad ühest kohast pärit kogumid.

Kõigi raamatute päritolu kohta meil andmeid polegi. Inventariraamatutest rohkem räägivad raamatute saatusest vahel nendesse tehtud sissekirjutused, templid, eksliibrised ja muud omanike jäetud märgid. Raamatuid saame juurde ka tänapäeval – nii ostude kui ka annetuste teel.

Millist raamatut tahaksite harulduste kogusse soetada, kuid siiani pole see õnnestunud?

On palju asju, mida tahaks saada. Aga originaalide soetamine on viimasel ajal üha harvemaks jäänud. Praegu ei ole huvipakkuvaid trükiseid eriti liikvel, paljud vanad eestikeelsed trükised on nii-öelda tagaotsitavad. Kadunud Vello Salo vannutas meid välja otsima 1585. aastal ilmunud eestikeelset katoliiklaste katekismust. Selle raamatu ilmumise kohta on küllalt palju andmeid, kuid säilinud eksemplare pole teada. 

Kust selle võiks leida, ega ju mitte kellegi pööningult?

Ei, vaevalt! Kuigi pööningutelt on ka huvitavaid asju leitud. Näiteks meie kogu vanim eestikeelne raamat, 1641–1649 ilmunud kaheosaline jutluseraamat „Leyen Spiegel“. Unikaalsed asjad tulevad praegu välja e-kataloogidest, mida raamatukogud üle maailma järjest täiendavad. Oma originaale ei anna muidugi keegi ära, aga me saame tellida digikoopiaid. Seda tööd  oleme teinud juba mitmeid aastaid. Näiteks Hallest leidsime mõned sellised eestikeelsed usuteosed, mille ilmumisest polnud siinmail aimugi.

Iial ei või teada, kuhu eestikeelsed raamatud on sattunud. Äsja saime jälile omal ajal Inglismaal ühes lossis asunud, kuid hiljem oksjonil müüki pandud eestikeelsetele aabitsatele. Need olid köidetud kokku muude erinevate rahvaste aabitsatega. Üks köide seni teadmata 1724. aastal ilmunud aabitsaga asub nüüd Ameerikas Kongressi raamatukogus. Teine, umbes 1700. aastal ilmunud aabits, leidis kodu aga Poola rahvusraamatukogus. 

Kas rohkem on neid, kes rahvusraamatukogule oma teaviku heast südamest annavad, või neid, kes raha küsivad?

Kuidas kunagi. Kui on väga väärtuslik raamat, küsitakse ikka raha. Küll nad aru saavad, mis neil käes on.

Kuidas teie isiklik huvi raamatute vastu alguse sai? 

Läksin pärast kooli raamatukogundust õppima – ju ma siis tundsin, et see on õige koht. Alguses töötasin rahvusraamatukogu tavakogus, aga siis pakuti mulle tööd harulduste kogus. Siin on seda avastamist lõputult. Mulle meeldivad raamatud, kus leiab jälgi endistest omanikest, olgu need siis nimed ja vapid kaantel või sissekirjutused ja eksliibrised raamatu sees. Need lisavad raamatule isikupära ning nende kaudu on raamatu saatust huvitav jälgida. 

Mis te arvate e-raamatutest?

Mina ei loe üldse e-raamatuid! Tavalisi on ju küll – miks on vaja neid e-kujul lugeda? Kui, siis tööalaselt vanade raamatute digikoopiaid. 

Ja kõige raskem küsimus – mis on teie lemmikraamat?

See on tõesti keeruline küsimus. Mul on palju lemmikuid, nii et ühte on raske välja tuua. Aga noh, Bulgakovi „Meister ja Margarita“ näiteks, Lutsu „Soo“, Undi „Sügisball“, Bradbury „Võilillevein“...

Mida soovitaksite inimesele, kes tahaks ise hakata raamatuid koguma? 

Ta peab mõtlema, mis teda üldse huvitab. Et siis millelegi keskenduda. Tänapäeval on ju tohutu valik. Tänuväärt oleks koguda näiteks oma kodukoha kohta ilmunud trükiseid. Kogu võib muutuda väärtuslikuks just oma täiuslikkuse tõttu – et iga üksikteos seal väga haruldane või eriline oleks, pole seejuures oluline. 

Vanu raamatuid saab näiteks antikvariaatidest, laatadelt, Osta.ee-st. Ka välismaa oksjoneid tasub jälgida. On kogujaid, kes tahavadki investeerida ja ostavad kalleid teoseid. Tõelisi bibliofiile on tänapäeval väheks jäänud. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?