KOSMOSEBUUM: 1960. aastatel tahtis kosmonaudiks saada iga laps

Marko Kadanik, 11. jaanuar 2021

Lasteajakiri Täheke avaldas 1965. aastal Ellen Niidu luuleread: „Meie vahvad kosmonaudid oleme, kihutame kosmoses mis kole me. Kaugele seal kihutada võime me, sest et maa peal hästi putru sõime me...“ Raimond Lätte kirjutas neile peagi ka viisi. Seda laulu peaks mäletama igaüks, kes sel ajal (või veidi hiljem) laps oli. Kosmosebuum oli täies hoos.

Esimesed märgid peatselt algavast kosmoseajastust olid õhus juba 1940. aastate teisel poolel. Juba 1944. aastal oli kosmilise kõrguseni jõudnud Wernher von Brauni kurikuulus ründerakett V2, mis Londonis surma ja hävingut külvas. Tõestus, et kosmose vallutamine on võimalik, oli käes. Suurriikide kosmosevõidujooksu avapauk oli kõlanud.

Kirjandusse jõudis kosmose vallutamise temaatika samuti juba 1940. aastate lõpul. Varem olid küll parun Münchhauseni reis Kuule, Väikese Printsi allegoorilised rännakud asteroididel ja muu sarnane (ka ulmefilm „Reis Kuule“ tehti juba 1902. aastal), kuid USA kirjaniku Ray Bradbury Marsi hõivamist kirjeldavad novellid, mis vormiti 1950. aastal raamatuks „Marsi kroonikad“, olid kirjutatud juba kaasaegses võtmes. Tegevus toimus raamatus uue aastatuhande alguskümnenditel ehk ajal, milles praegu elamegi.

Esimesed katsed sellesama V2 raketiga mõni suurem elusolend kosmilistesse kõrgustesse (esialgu veel mitte orbiidile) saata tegid ameeriklased 1940. aastate lõpus. Nemad tegid oma (mitte veel väga õnnestunud) katsed reesusmakaakidega. Venelased hakkasid 1951. aastast alates kosmose piirile saatma koeri. 

Polnud need mingid erilised isendid, vaid legendide järgi tavalised hulkuvad krantsid, keda püüti Moskva lennundusinstituudi ja Baikonuri sööklate prügikastide juurest, kus nad toidujäätmeid jahtisid. Mingit erilist kangelaslikkust neist ei oodatud, määravaks said kaal ja mõõtmed nagu missivõistlustel (reeglina olidki kosmosekoerad emased). Mõnel neist kosmonautidest õnnestus enne lendu ka sääred teha. Kuulsaimateks said neist Laika, Belka ja Strelka, kelle kutsika kinkis Nikita Hruštšov ka president Kennedy tütrele,.

Kosmoseajastust hakati rääkima alates 1957. aasta 4. oktoobrist, kui Nõukogude Liit saatis orbiidile esimese, Sputniku nime kandnud satelliidi. 60 aasta eest, 1961. aastal saadeti kosmosesse juba inimene. Nüüd murdis kosmos igapäevaellu juba uksest ja aknast. 

Vaevalt õnnestuks kõik kosmoseteemalised kirjandus-, heli- ja filmiteosed üles lugeda, aga mõned meeldejäävamad siiski. Juba 1951. aastal oli ilmunud Arthur C. Clarke'i jutustus „Valvur“, mis sai 1968. aastal aluseks Stanley Kubricku kultusfilmile „2001: kosmoseodüsseia“ (filmi valmimise kestel aretas Clarke samanimeliseks romaaniks ka oma kunagise jutustuse). Filmist sai üks XX sajandi tuntumaid ja hinnatumaid, ainsana saab sellele ette heita sama, mida enamikule teistelegi tolleaegsetele ulmeteostele –  kosmosetehnika arengu kiirust oli kõvasti üle hinnatud.

Nii muusikas kui ka arhitektuuris

1959. aastal ilmus nõukogude ulmekirjanduse käilakujude, vendade Arkadi ja Boris Strugatski Veenuse vallutamist kirjeldav romaan „Purpurpunaste pilvede maa“ (eesti keeles 1961. aastal sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“). 1963. aastal nägi ilmavalgust prantslase Pierre Boulle'i romaan „Ahvide planeet“, mis sai aluseks tervele hulgale sarjadele ja filmidele (esimesele filmile juba 1968. aastal). 1966. aastal alustas sari „Star Trek“, mis kestab vahelduva eduga tänini – viimane, järjekorras 14. täispikk mängufilm sarja ainetel tuli välja lõppenud aastal).

1969. aastal hoiatas Michael Crichton romaanis „Andromeda“ kosmoselendude ohtude eest – maale naasnud kosmosesond toob kaasa viiruse, mis tapab hetkega (sellegi põhjal on tehtud vähemalt kolm filmi). Seitsmekümnendad tõid juba kultussaaga „Star Wars“ alguse, Ridley Scoti tulnuka ja leitnant Ripley („Alien“) ning sarja „Lahingulaev Galaktika“. Ka superagent James Bondil oli kosmosesse asja. Soome TV vahendusel vaadati neid filme ja sarju põnevusega Eestiski.

Kuid ega ka nõukogude kineastid maganud. „Suur kosmoseseiklus“, „Tähekomandeering“, „Inimene planeedilt Maa“, „Tee tähtede juurde“, „Taevas kutsub“, „Tormide planeet“, „Moskva–Kassiopeia“, „Mürsikud kosmoses“... Isegi „Oota sa!“ hundil oli kosmoseasjandusega tegemist. 

Hakati pidama rahvusvahelisi astronautika- ja kosmosefilmide festivale. Kosmosepalavikule andsid hoogu ka Eesti filmiloojad. Esimesena said oma kosmosefilmi siin lapsed (nukufilm „Ott kosmoses“, 1961). 1978. aastal koos poolakatega tehtud „Navigaator Pirx“ oli juba täismõõdus ulmefilm, mis valmis Poola ulmekirjaniku Stanisław Lemi jutustuse „Juurdlus“ järgi. Lemi romaani „Solaris“ põhjal väntas nõukogude kultusrežissöör Andrei Tarkovski 1972. aastal samanimelise, kestvuslendudel inimsuhteid käsitleva filmi (eestlastest tegi seal kaasa Jüri Järvet).

Samamoodi jõudis kosmoseteema muusikasse. Kui Jaroslavli tekstiilivabriku tööline, tollal 26aastane Valentina Tereškova 1963. aastal esimese naisena kosmosesse lendas (muide, emale julges ta alles pärast lendu üles tunnistada, kus ta käis), kirjutasid poolakad tema auks moodsa „Valentina tvisti“, mida lauldi suure menuga siinmailgi. Eesti tuntuimaks kosmoselauluks on aga jäänud Kalju Terasmaa ja Anu Antoni duett „Kosmos–Maa“ („Hallo, Kosmos!“, 1966).

Laulu faabula on igati ajastukohane, kajastades naise ambivalentset rolli tollases ühiskonnas: pereema keedab söögi valmis ja lendab siis kosmosesse tööle. Kohale jõudnud, helistab koju mehele ja tuletab meelde, et jättis söögi pliidile sooja (ilmselgelt puupliidile, sest muu pliit ju nii kaua soe ei püsi). Mees aga – mitte küll nii eesrindlik, et kosmoses tööl käia, kuid kaugeltki mitte saamatu – on selle juba üles leidnud ja nahka pannud.

Kosmosevaimustus ei jätnud puutumata ka arhitektuuri ja linnaplaneerimist. Tallinna ja Rakverre rajati Gagarini puiesteed, veel mitmesse linna Gagarini tänavad. Jõhvi ja Tapa sõjaväelinnak said Kosmonautide tänavad, Narvas on Kosmonaudi tänav praegugi. Mustamäe esimesi korrusmaju Akadeemia teel kaunistasid kosmoseteemalised pannood. Tallinna uusimate ja tollal nüüdisaegseimate linnaosade kohvikud said nimeks Saturn ja Komeet (lähedal TPI ühikates elavate tudengite kõnepruugis Komet). 1964. aastal pealinnas avatud Eesti moodsaimale ja ainsale panoraamkinole pandi enesestmõistetavalt nimeks Kosmos. Sama nime kandsid kinod mujalgi, näiteks Kohtla-Järvel.

Kommidest sigarettideni

Füüsiliselt murdis kosmos kodudesse olmekaupade kujul. Tarbeklaasi uued tooteseeriad said nimeks Kosmos, Täht ja Komeet. Kosmose-nimelist tuubi pakendatud jõhvikamorsiekstrakti mäletavad kõik, kes sel ajal lapsed olid. IŽi tehase mootorrataste hulka ilmusid Jupiter ja Planeta, Venemaal toodetud köögimikserid kandsid nime Meteor. Magnetofonid said nimedeks näiteks Kometa, Jupiter, Astra ja Saturn, raadiod-radioolad kaugete tähtede järgi Sirius, Vega või lihtsalt Täht (Zvezda). Siriuse või Orioni nime leidis ka patareidelt, mis väiksemaid raadioid käigus hoidsid. Nõukogude Liidu ühele esimesele rahvaspordijalgrattale, kolmekäigulisele n-ö oinasarvedega mudelile B-34, pandi nimeks Sputnik. Sama nime hakkas hiljem kandma üks esimesi nõukogude kassettmagnetofone. Isegi žiletiterad said Sputniku nime. Ja need on vaid mõned näited!

Raketa oli hinnatud käekellamark, rääkimata tiiburlaevast, mis sõitis siinmail Tartust Pihkvasse ning hiljem ka Tallinna ja Helsingi vahet (nendesarnased kandsid veel tüübinimesid Kometa ja Meteor). Raketikujulise öölambi võis leida nii mõneltki öökapilt. Raketa nime kandis ka üks esimesi tolmuimejaid, mis uudse kodumasinana nõukogude inimeste kodudesse ilmus. See nägi tõepoolest välja nagu ratastel rakett ja tegi vähemalt sama hirmsat häält. Usun, et ma polnud ainuke laps, kellele meeldis selle seljas mööda tuba ratsutada, kui ema ei näinud, ja kujutleda, et sõidangi päriselt raketiga – toanurka sätitud gloobus kujutas endast Maad ja valge õhupall teises toanurgas Kuud. Veidi hilisem, ümmargune ja randiga tolmuimeja kandis Saturni nime (nojah, elava fantaasia puhul võis sellel tõesti leida mingi sarnasuse Saturni ja selle rõngastega).

Loomulikult ei puudunud kosmosetemaatikas ka oma kurioosumid. Näiteks kandsid Kosmose nime Nõukogude Liidu kõige odavamad, vaid kuuekopikalised filtrita sigaretid, mida keegi tõmmata ei julgenud (võrdluseks – paremad sigaretid, näiteks Ekstra, Leek ja Tallinn, maksid 30-40 kopikat). Aga kui 1975. aastal sai teoks Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu esimene kosmosealane ühisprojekt, jõudsid selgi puhul müügile sigaretid Sojuz-Apollo. See oli juba hoopis teine tubakas – Ameerikast toodud, ehkki Nõukogude Liidus sigarettideks vormitud!

Oma suitsud – paberossid Laika – olid isegi orbiidile lennutatud kosmosekoeral. Kosmosetemaatika ilmus ka portsigaritele. Lisaks kandis mingil ajal Kosmose nime odav puuvilja-marjavein, millesarnaseid rahvasuus halvustavalt peedikaks kutsuti ja mida pruukisid põhiliselt vaid uudishimulikud noored või joomise alal n-ö edasijõudnud kodanikud.

Komeet oli aga nimeks pandud kõige odavamatele šokolaadikommidele, mida ei vaevutud isegi paberisse keerama ja mida olevat tehtud muudest kommidest, mis praaki läksid. Peeti siis sabaga tähte tõesti teistest alamaks taevakehaks? Või oli sellise nimepoliitika mõte selles, et kosmose võlud ka elule kõige jalgujäänumatele kättesaadavaks teha?

Kosmonautidenimelised lasteaiad, kolhoosid-sovhoosid, pioneerimalevad, kuuseehted, tikutoosietiketid, margid, postkaardid... Tõepoolest, polnud vist ühtegi eluvaldkonda, kus kosmos peale ei tunginud.

GPS ja SAT-TV

Samal ajal raporteerisid suurriigid uutest võitudest kosmose vallutamisel. 1965. aastal väljus inimene avakosmosesse. 1966. aastal jõudis esimene inimese loodud objekt –  kosmosesond Venera – Veenusele (tegelikult kukkus küll selle pinnale puruks, nagu hiljem välja tuli). 1969. aastal astus inimese jalg Kuule. 1971. aastal saadeti Maa orbiidile esimene orbitaaljaam... 

Juba tundus, et peatselt võib igaüks – kui ühte Eduard Bornhöe kangelast tsiteerida – kõige majakraamiga tükkis Kuu peale elama kolida, kuid võta näpust: juba 40 aastat tagasi, millalgi 1980. aasta paiku, hakkasid ilmnema esimesed märgid kosmosebuumi hääbumisest. Jumal ei taha, et teda taevasse tülitama mindaks, võidutsesid usufanaatikud (muide, vähemalt üks Kuu peal käinutest, James Irwin, pühenduski pärast lendu usule ja veetis ülejäänud elu jutlustajana mööda maailma rännates).

Tegelikult oli USA aina militaarsemaks kiskuvas kosmosevõidujooksus niigi kollapsi äärel oleva Nõukogude Liidu jõu välja kurnanud ja rohkem ju kellegagi võidu joosta polnudki. 1981. aastal tegi oma esimese lennu USA Space Shuttle'i programmi korduvkasutatav kosmosesüstik Columbia, mida oli aretatud ligi kümme aastat. Nõukogude Liidu vastuseks sellele pidi saama kosmosesüstik Buran, kuid esimesest, mehitamata katselennust 1988. aastal see kaugemale ei jõudnudki. 

Päriselt kosmose hõivamine siiski ei lõppenud, kuid omandas nüüd tunduvalt praktilisema iseloomu. Sündisid satelliitidel põhinev GPS-navigatsioonisüsteem, satelliitside, SAT-televisioon ja muu, milleta on tänapäeval raske igapäevaelu ettegi kujutada. Kuid fakt jääb faktiks: pärast Apollo programmi kuuendat ja viimast mehitatud Kuu-lendu 1972. aastal pole inimene Maa orbiidist kaugemale jõudnud.

Uuel aastatuhandel ei raporteeri võitudest kosmosevõidujooksus enam keegi. Kõik kosmosesse tööd tegema saadetu toimib, kuid ilma suurema kärata. 2011. aastal tegi oma viimase kosmoselennu ka Atlantis – viimane USA kosmosesüstik, mis veel kosmose vallutamise kuldaegu meenutas. Üksikuid eredamaid sündmusi on siiski olnud: 2001. aastal jõudis orbitaaljaama esimene kosmoseturist Dennis Tito ja 2003. aastal saatsid hiinlased kosmosesse oma esimese taikonaudi (kes olevat orbiidil söönud sealiha ubade ja küüslauguga, nagu rahvusvahelisele üldsusele peeti vajalikuks teada anda), kuid eks neile oli see rohkem auasi.

Alles aasta-paar tagasi hakati USAs taas rääkima piisavalt võimsast kosmosesõidukist, mis suudaks inimesed Marsile viia. Ehk saab nüüd lõpuks teoks see, millest Ray Bradbury fantaseeris juba 1940. aastatel?

Pildid

Buzz Aldrin Kuul  - Vida Press (avapildiks?)

ESIMESENA KUUL: USA astronaut Buzz Aldrin inimkonna esimesel Kuu-missioonil.

Kosmosekoer Laika kapslis - Vida Press

ÜKS ESIMESI KOSMOSES: Koer Laika oli esimene elusolend, kes jõudis 1957. aasta lõpul Maa orbiidile. Tagasi ta küll ei tulnud – ta suri viis kuni seitse tundi peale starti stressi ja ülekuumenemise tõttu.

Gagarini ja Tereškova margid (Kuuba, Rumeenia, SDV jt) - Vida Press

KOSMOS MARKIDEL: Leidus kollektsionääre, kes ainult kosmoseteemat kogusidki.

http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=636498&_xr=5faad09925773 või muis.ee

KOSMILINE MAAMÄRK: Eesti esimene laiekraankino sai nimeks Kosmos.

 http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=249518&_xr=5faad1cd22bd3

LASTE KOSMOS: Kaader nukufilmist „Ott kosmoses“.

http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=354543&_xr=5faad42299312

KOSMOS MAJASEINAL: Kunstnik Valli Lember-Bogatkina käe all valmib Tallinna majaehituskombinaadis 1962. aastal pannoo, mis hakkab kaunistama ühte Mustamäe esimestest korrusmajadest Akadeemia teel.

/Sidebari juurde

süstik Buran - Vida Press, allkirjata (võib ka välja lõigata)

Space Shuttle'i embleem - Vikipeediast

Burani ja Space Shuttle'i duett – kosmosevõidujooksu luigelaul

USA süstikuprojektist paar aastat hiljem alanud Burani projekti süstikuid plaaniti ehitada viis, katsetuskõlblikuks jõudis neist saada kaks. Lisaks loodi umbes sama palju erinevate süsteemide testimiseks ja treeninguteks mõeldud tõetruid täismõõdus makette. Üks neist, mida kasutati aerodünaamika ja maandumise lihvimiseks, sai külge lennukimootorid ja suutis ka lennata (tõsi küll, ainult Maa atmosfääris, mitte kosmoses).

1990. aastal programm peatati ja 1993. aastal löödi sellele lõplikult käega. Buranide saatus on kurb: ainus kosmoses käinu hävis unustatuna 2002. aastal, kui selle angaari katus sisse varises. Teist on nähtud Baikonuril platsil 112A ja viimati oli see Venemaa-Kasahstani ühisfirma Aelita omanduses. Selle edasine saatus pole teada. Kaks ehituse algusjärgus olevat lammutati ja hävitati. Vaid üks, pooleldi valminu, mis oli pikalt vedelenud Moskva külje all Tušino masinatehase territooriumil (seal Burani komponente põhiliselt toodetigi), restaureeriti ning see jõudis isegi rahvusvahelisele lennundus- ja kosmosenäitusele. 

Ühte makettidest nähti viimati kuskil Baikonuri kosmodroomi äärealadel, kus kohalikud joodikud käisid selle mahajäetud ja rüüstatud keres viina võtmas (mõnedel andmetel olevat see, mis maketist järel, lõpuks siiski Saraatovisse hoiule viidud). Teine oli aastaid eksponeeritud Moskvas Gorki pargis ja hiljem Moskva rahvamajanduse saavutuste näitusel. Ainsat lendavat maketti on nähtud Austraalias ja hiljem Saksamaal eramuuseumis. Veel kaks ilmusid välja alles 2015. aastal, kui keegi fotograaf need ühest Baikonuri mahajäetud angaarist üles leidis.

USAs saadi lisaks vaid atmosfääris katsetamiseks ehitatud prototüübile Enterprise valmis viis kosmosesüstikut, mis sooritasid 30 aasta jooksul 135 lendu, neist kümmekond salastatut kaitseministeeriumi tellimusel (nii et Nõukogude Liidu kahtlused ameeriklaste rahumeelsuse suhtes kosmose hõivamisel polnudki päris alusetud). Põhiliselt viidi-toodi-parandati siiski satelliite (vahel ka terveid kosmoselaboreid) ja teenindati-varustati kosmosejaamu, aga muu hulgas viidi just süstikuga orbiidile Hubble'i kosmoseteleskoop. 

Kaks süstikut hävisid lennukatastroofides – ilustamata öeldes plahvatasid lennul –, kuid kolm ülejäänut ja prototüüp on eksponeeritud eri muuseumides.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?