Toivo Tootseni mälestused 13 | Eraelu algas Arukülas

TOIVO TOOTSEN, 11. jaanuar 2021

Olin enne sõjaväkke minekut sisse kirjutatud Tallinnas vend Ülo heade kolleegide Huikide juures Nõmmel Kaare tänavas, aga ega ma seal elanud, pesitsesin Pirital õde Aive juures. Sõjaväes oleku ajal oli mind Kaare tänavalt välja registreeritud. Nüüd oli vaja kõigepealt uut ametlikku elukohta. Kuna Ülo ja Helve olid saanud just Mustamäele korteri, siis oli võimalik mind sisse kirjutada Ülo ämma-äia juurde Kivimäel Roosi tänavas. Mammi, nagu tema ämma kutsuti, töötas majavalitsuses pasportisajakiitina, nii et sissekirjutamine läks tõrgeteta.

Siinkohal peakski ära seletama, mis loom see „majavalitsus“ oli. Nõukogude ajal oli enamik elamispinnast linnades riigi oma. Eraomandis võis olla väike majake. Suuremad majad olid natsionaliseeritud ja kuulusid riigile. Aegamööda hakkasid ka olulisemad ettevõtted oma töölistele elamuid ehitama.

Elamispindu haldas pealinnas Tallinna elamute valitsus. Kuna Tallinn oli jagatud rajoonideks, olid ka rajoonides elamute valitsused. Neile allusid piirkondlikud majavalitsused. Igal majavalitsusel oli hallata-hooldada teatud hulk elamispinda.

Majavalitsus oli eluhoonete peremees. Kui korteris tilkus kraan, katus ei pidanud vihma, pliit ei tõmmanud, aken oli katki – kõigi nende hädadega pöörduti majavalitsusse ja teoreetiliselt pidi sealt siis abi saama. Majavalitsuses töötasid insenerid, tehnikud ja spetsialistid, kes jõudumööda püüdsidki niinimetatud elamufondi korras hoida. Aga kuna materjale eraldati väga vähe, oli sealt abisaamine vahel üsna lootusetu. Korteri üürnikul tuli sageli endal leida nii vajaminev materjal kui ka töömees, kes asja korda teeks. Kust materjali saadi? Ikka sellesama riigi käest. Töömehed varastasid ja müüsid. Katuseplekki, veekraane, torusid, telliseid, värvi, klaasi, kõike.

Ka elamispinna jaotamine käis elamute valitsuse kaudu. Korteritahtja tegi avalduse, komisjon pani ta järjekorda ja sinna ta tavaliselt jäigi. Järjekorras aitasid nimelt edasi liikuda paljud asjaolud: perekonnaseisu muutus, töökohataotlus, ametiühingu soovitus, palvekiri kõrgemale poole jne.

Suurematel ettevõtetel oli oma elamufond, olgu siis enda ehitatud või riigi eraldatud. Ja raadios töötades anti ka meie ametiühingule aastas paar korterit jagamiseks. Aga nende korrashoid käis ikka majavalitsuse kaudu.

Kui korter oli eraldatud, anti selle kohta order. Sellega mindi majavalitsusse, kust sai võtmed ja kus pasportist sind „sisse kirjutas“ – tegi sissekande majaraamatusse ja viis passid miilitsa passilauda, kus tehti passi vastav sissekanne. Nii polnud sa enam hulkur, kelle miilits võis kinni nabida, vaid täieõiguslik kodanik.

Niisiis oli mul jälle pass korras – seal oli ametlik elukoht registreeritud! Aga elamise endaga oli lugu kehv. Õde Aive pere oli juba neljaliikmeline, ühe toa kohta oli seda isegi palju. Ma sain seal küll mõned ööd põrandal ära magada, aga ega see õige elamine polnud.

Sädeme toimetuses peatoimetaja Pritsu diivanil magamine polnud ka kuigi mugav eluviis. Oma pluss siin muidugi oli – toimetus oli kesklinnas, õhtul mõnelt peolt või restoranist oli hea lähedal „koju“ tulla. Ja siia sai vahel ka kellegi kaasa kutsuda, ainult et hommikul enne seitset pidi õhk puhas olema. Koristaja oli karmi olekuga naine, kes leppis küll minu allüüril olemisega, aga ei sallinud korralagedust. Et endale siiski mingi privaatne eluase saada, panin Õhtulehte kuulutuse, et noormees otsib tuba. Tol ajal oli see leht niisugustest kuulutustest pungil.

Minu kuulutuse peale tuli ainult üks telefonikõne. Naisehääl teatas, et tal oleks tuba pakkuda küll, aga mitte Tallinnas, vaid Arukülas. Kuid Arukülaga on ühendus hea, paljud käivad sealt rongiga tööl. Aastapileti saab ta oma tuttava kaudu samuti kombineerida ja see maksab ainult mõne rubla.

ESIMENE KOHT ISESEISVAKS ELUKS: Arukülaga oli ühendus hea, paljud käisid sealt rongiga tööl. Aastapilet maksis ainult mõne rubla. (KARIN KALJULÄTE / Ekspress Meedia)

Saime proua Martaga kokku tema töökohal. Ta töötas ühes asutuses arhivaarina. Väikest kasvu vanem daam – nii tundus mulle siis. Tegelikult oli ta üsna noor naine, kui nüüd tagasi mõtlen, vast nii 35–40. Aga mina ise olin ju ainult tiba üle 20!

Marta rääkis, et ta elab oma majas koos kahe teismelise pojaga ja maja katusealust korrust on võimalik välja üürida, kümme rubla kuus. Soovi korral võib ta mulle ka süüa teha. Lõime käed ja minust sai Aruküla elanik. Mitte küll ametlikult, sest sisse olin registreeritud ikka veel Seppikute juures Kivimäel Roosi tänavas. Tallinna sissekirjutust ei saanud ju kaotsi lasta!

Kolimine oli lihtne – mu ainuke suurem ese oli radioola, mille olin ostnud juba Võrus. Järelmaksuga, mis oli tol ajal samuti Nikita Hruštšovi Ameerikast toodud uuendus. Et aga järelmaksuga osta, pidin astuma Võru Tarbijate Kooperatiivi liikmeks. Maakondade kauplused olid tol ajal vist kõik selles süsteemis.

Lisaks radioolale oli mul magnetofon. Selle olin ostnud Tallinnas. Muusika oli mu hobi, püüdsin endale ka edaspidi muretseda hea muusika salvestamiseks ja mahamängimiseks alati kõige täiuslikuma makimudeli ja helisüsteemi.

Proua Marta maja oli kenal vaiksel Linnu teel, üsna jaama lähedal. Ja tõesti – umbes poole tunniga jõudis siit Balti jaama, sealt kümne minutiga Sädeme toimetusse. Hommikul oli mõnus seda teed astuda. Mulle meeldis vanalinn, selle hääled ja lõhnad. Siis töötasid seal veel väikesed pagariärid, nende magus lõhn on siiamaani sõõrmetes.

Ja proua Marta hoolitseski mu eest hästi. Kui koju tulin, oli tal tavaliselt ka minu jaoks toit soe, tõi selle kenasti kandikul üles minu tuppa. Toidu eest Marta keeldus raha võtmast. Kutsusin ta siis paaril õhtul linna restorani. Siivsalt kutsus tema omakorda kaasa ka naabermaja peretütre.

Kui Ülo ja meie sõber Loit Pakkas soolaleivale tulid ja hiljem niisama külas käisid, kutsusime ka majaperenaise seltsi ja selgus, et ta on vägagi rõõmsameelne ja seltskondlik inimene. Pojad olid tal samuti toredad, käisid Aruküla koolis ja ma sain nendega kenasti läbi. Mis oli aga eriti tore – talvel sai kohe maja hoovis suusad alla panna ja sõitma hakata. Tol ajal oli suusatajaid palju ja kenad suusarajad kulgesid tänava ääres metsa välja. Siis olid igal inimesel suusad – vähemalt minu tutvuskonnas.

Arukülas oli mu elu esimene oma korter, kaunid kaks tuba.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?