1941: Ruhnus taastati vabariik – sinimustvalge lehvis saarel ligi kuu

Hanno Ojalo, 11. jaanuar 2021

Kuni sõjatandrid teises maailmasõjas käest kätte käisid, kulges elu väikesaartel omasoodu. Vahel sündis mõnel pool ka väike ime: ehkki 1941. aasta suveks oli Eesti juba terve aasta punavõimu all olnud, õnnestus Ruhnu rahval sõjakeerises saar ligi kuuks ajaks oma võimu alla võtta ja seal sinimustvalge heisata. 

Ruhnu ülestõusu 1941. aasta suvel on nimetatud ka Ruhnu vastuhakuks või lausa Ruhnu riigipöördeks. 12ruutkilomeetrise pindalaga Ruhnu on 5,5 kilomeetrit pikk ja 3 kilomeetrit lai. Pärnusse on sealt 96, Saaremaani 70 ja Läti Kuramaa poolsaare rannikuni 37 kilomeetrit.

Ruhnu elanikkond koosnes tollal põhiliselt rootsikeelsetest ruhnlastest, kes olid seal seni omaenda tavade ja traditsioonide järgi rahumeelselt ja rahulikult elanud. Nende põhilised tegevusalad olid hülgejaht, kalastamine, põlluharimine ja loomakasvatus, vähemal määral ka paadiehitus. Saarel elasid ka mõned mandrilt tulnud eestlased.

Ruhnule paigutati 1940. aastal paarikümnemeheline vene garnison (Balti laevastiku hüdrograafiateenistuse vaatluspunkt) ja kohe muutus ruhnlaste elu tunduvalt hullemaks. Näiteks ei saanud enam tegelda paadiehitusega (paate polnud võimalik kellelegi müüa), kuid põhiline hoop tuli ikkagi peamisele sissetulekuallikale – hülgepüügile. Uued võimumehed andsid karmi käsu kõik tulirelvad – nii uued kui ka vanad – vallamajja tuua.

1940.-1941. aasta talvel tekkis venelaste ja ruhnlaste vahel teatud rahumeelne kooseksisteerimine. See sümbioos viis koguni nii kaugele, et nähes kohalike lihtsate inimeste rahumeelsust, olid sõjaväelased nõus talvel Ruhnu hülgeküttidele oma püsse laenama. Nii said ruhnlased vähemalt mingil määral hülgeid küttida. 

Hülgekütt Ruhnu saarel 1930. aastatel. (Eesti Rahva Muuseum)

Miilits tehti relvituks

Saksa-Nõukogude sõja alguses 1941. aasta 22. juunil oli Ruhnu saare garnisonis 14 vene sõdurit ja mereväelast. Juuli esimestel päevadel said kümme neist käsu lahkuda. Sõideti tuletorni paadiga Saaremaale (või Pärnusse). Ruhnlaste probleemiks oli aga kogu 1941. aasta suve jooksul üsna kasin info sündmuste kohta Mandri-Eestis ja Saaremaal. Mida uskuda ja mida mitte?

8. juulil said ruhnlased välismaiseid raadiojaamu kuulates teada, et sakslased on vallutanud Pärnu. Seega oli sakslaste käes kogu Riia lahte kaarena ümbritsev rannik nii Eesti- kui ka Lätimaal. Saaremaast polnud uudistes midagi kuulda, kuid üldiselt arvati, et küllap on ka Saaremaa sakslaste kätte langenud – polnud ju sealt mingeid uudiseid ega ka paadiühendust.

Mõned Ruhnu aktiivsemad ja mõjukamad mehed korraldasid nüüd nõupidamise, mida juhtis Ruhnu tuletornivaht Johannes Merendi. Koosolekul otsustati, et võim saarel võetakse enda kätte, ja tehti selleks konkreetne plaan. Okupatsioonivõimu esindas Ruhnus viis relvastatud meest — lisaks neljale vene sõdurile ka Saaremaalt saadetud miilitsavolinik Andres Trei. Nad kõik otsustati arreteerida.

Ruhnu hülgeküttide püssid, mis uus võim ära korjas, olid hoiul Trei juures. Seepärast militsionäär Treist alustatigi. Mindi hulga meestega tema poole ja nõuti oma püsse tagasi. Need saadigi kätte. Trei lubas ülestõusnutega ühineda ja nii jäeti ta vabadusse. Teise versiooni järgi olid ruhnlaste hülgeküttimispüssid hävitatud ja miilitsa käest saadi vaid tema isiklik relv, lisaks kasutati uue võimu eest peidetud relvi, millest nii mõnigi oli muistne tulelukuga püssiloks.

Vahepeal oli koolijuhataja Johannes Dans saatnud ühe poisiga tuletornivalves olevate sõdurite ülemale venekeelse kirja, milles kutsus punakomandöri külasse õlut jooma. Et seda ohvitseri oli ka varem õllejoojate seltskonda võetud, ei pannud ta seegi kord kutset imeks, võttis igaks juhuks ühe püssimehe kaasa ja seadis sammud küla poole. Teel sinna astus venelastele vastu salk relvastatud ruhnlasi, kes teatasid, et Eesti on Nõukogude Liidu okupatsioonist vaba ja seepärast lõpetatakse nõukogude võim ka Ruhnus. Venelased vastu ei hakanud ja andsid relvad ära. Edasi läksid ruhnlased tuletorni ja vahistasid ka kaks ülejäänud punasõdurit. Vangistatud olid tõelises šokis, sest oma seniste kogemuste põhjal ei osanud nad rahumeelsetest ja sõbralikest saarlastest sellist rünnakut oodata.

Saarele kippusid luurajad

Nõukogude ajal ametisse määratud täitevkomitee esimees Isak Strömfeldt tagandati ametist ja vallavanemaks valiti tagasi enne Nõukogude okupatsiooni algust seda ametit pidanud Isak Melders. Tuletorni heisati Eesti lipp.

28. juuli paiku ilmusid Ruhnu lähedale mõned väiksemad Nõukogude sõjalaevad, mis liikusid ümber saare ja üritasid saada sidet nende teada tuletornis viibivate omadega. Tuletornist ei vastatud ja laevad lahkusid Saaremaa suunas. Nüüd oli aga Saaremaal paiknevas vene staabis selge, et Ruhnus on võim muutunud. 

Kuid venelastel ei olnud andmeid, kes õieti on saare hõivanud, kas sakslased või kohalikud „natsionalistid“, ja kui suured on saarel olevad relvajõud. Et neid asju selgeks teha, saadeti Ruhnule luuregrupp. Ööl vastu 30. juulit jõudiski saarele kolm luurajat, millegipärast kolme eri rahvuse esindajad nagu anekdoodis: eestlane, lätlane ja venelane. Järgmisel päeval märkas seda kohalikele kohe silma torkavat ja võõrast keelt rääkivat gruppi ruhnlane Hendrik Treier. Rannast leiti ka paat, millega võõrad saarele olid tulnud.

Nüüd käsutas vallavanem Melders kõik mehed välja ja üheskoos kammiti saar läbi, kuid kedagi ei leitud. Ettevõtmist korrati ning et ahelik oleks tihedam, võeti ka naised ja suuremad poisid ühes. Nii sattuski üks kümneaastane poiss pastoraadi lähedal põõsale, mille all luurajad rahumeeli magasid. Poiss tegi kisa ja enne kui unised luurajad relvi jõudsid haarata, olid ruhnlased nad ümber piiranud. Luurajad vastu ei hakanud ja alistusid kohe.

Võõrad viidi ülekuulamisele tuletorni. Mehed rääkisid, et nad on saadetud välja selgitama, kas saarel on sakslasi. Luurajail oli kaasas raadiojaam. Nii see kui ka meeste relvad läksid nüüd Ruhnu meeste kätte. Luurajad ise pandi kinni Friedrich Agassoni (Friiski) aita, kus istusid juba ees kolm nädalat varem vahistatud venelased.

Kuna oli oodata, et pärast seda läbikukkumist saadetakse saarele uusi luurajaid, pandi mereranda alaline valve. 1. augustil märkasidki valvurid, et saarele läheneb mootorpaat. Kohe saadeti teade külla ja lasti hoiatuspauke. Ka paadist tehti mõned paugud, just nagu tervitussaluudiks. Siis aga selgus, et paadis oli kolm Pärnu omakaitselast, kes tulid uurima olukorda Ruhnul. Pärnakad tõid kaasa ka relvi ja laskemoona ning nüüd relvastati saarel kõik mehed, kel silm veel seletas ja käsi relva suutis hoida. Relvad olid 70 mehel, seega veerandil tolleaegsest elanikkonnast (1934. aasta rahvaloenduse järgi elas saarel 282 inimest).

Saart pommitati

Ööl vastu 2. augustit avastas rannavalve jälle merelt tuleva paadi. See randus ja maale tuli viis-kuus meest, kes hakkasid metsa poole astuma. Sinna ette rutanud ruhnlased tegid ka seekord kutsumata külalistele ettepaneku alla anda, kuid seekord oli tegemist kõvemast puust vastastega: vastuseks avati tuli ja loobiti käsigranaate. Kaks ruhnlast saidki granaadikildudest kergelt haavata. Ruhnlased avasid samuti püssitule, mispeale merelt tulijad jooksid peagi oma paati tagasi ja sõudsid minema.

Koos kahe noore ruhnlasega sõitis vallavanem Melders 3. augustil tuletorni mootorpaadiga Pärnusse, et Eestis kujunenud olukorrast rohkem selgust saada ja saarele abiväge tuua. Pärnusse sõitsid tagasi ka kõik pärnakatest omakaitselased, võttes kaasa kõik seitse saarel olnud vangi. Kui mootorpaadid olid ära sõitnud, jätkati Ruhnu randade valvet. Osa mehi asus tuletornis, osa endiselt külas. Sidet peeti telefoniga.

5. augustil käis Ruhnu kohal paar Nõukogude sõjalennukit ja viskas alla 14 väiksemat pommi. Suur osa neist lõhkes põldudel, kuid üks pomm purustas elumaja ja tappis ühe naise. Järgmisel ööl ei julgenud ruhnlased enam uute õhurünnakute kartuses kodudes magada, vaid peitusid metsa ja põldudele kaevatud muldonnidesse. Samal ajal otsustas vastaspool „mässu“ otsustavalt lõpetada ja Ruhnu saare suurte jõududega tagasi vallutada.

Keskööl vastu 6. augusti asus Saaremaa kaguservalt Kõiguste sadamast Ruhnu poole teele salk laevu dessandiga. Väikeses dessandilaevastikus olid miinitraalerid, liikuvpraamid, kaks puksiiri ja neli kaatrit, kokku kümmekond eri suurusega alust. Laevadele oli asunud improviseeritud koondpataljon, mille koosseisus olid laskurrood, inseneriväe- ja sapöörirühm ning osa Saaremaal tegutsevast eestlastest koosnevast 12. hävituspataljonist, lisaks mõned miilitsad. Hiljem pidi Ruhnule toimetatama ka kolmest 130millimeetrisest kahurist koosnev rannapatarei. Kui palju oli Ruhnu dessandis punaväelasi kokku? Tõenäoliselt 500–600, rahvasuus olevat dessandimehi olnud 1000 või lausa 2000 meest. Suur väekoondis oli teele saadetud seetõttu, et venelaste arvates võis Ruhnul olla sakslaste garnison ja samuti oli plaanis paigutada saarele omaenda suurem garnison.

Koidikul ründas laevu sakslaste ründe- ja pommituslennuvägi, kuid laevad said tühiseid vigastusi (oli ka kergelt haavatuid). Võimalik, et Saksa õhuluure oli avastanud venelaste suurema laevakoondise ja rünnanud neid lihtsalt igaks juhuks. Dessant toimus 6. augusti varahommikul kell neli. Venelased maabusid Ruhnu läänerannikul, ilma et oleksid kohanud ruhnlaste vastupanu. Ilmselt jõudsid nad Ruhnu randa märkamatult, mida soodustas küllap pilvine ja tuuline ilm, mis saare vahimehed kuhugi varju alla oli ajanud. Venelasi märgati alles siis, kui need suurema hulgaga maale olid jõudnud.

Vastuolulised kirjeldused

Ülekaalukale vastasele vastu ei hakatud, ruhnlased põgenesid metsa ja peitsid oma püssid ning laskemoona ära. Vahest loodeti, et selline hulk venelasi ei jää saarele kauaks, kuid venelased jäid ja saare väikeste mõõtmete tõttu ei saanud ruhnlased end kaua varjata. Venelaste käsul kogunesid kõik Omakaitse mehed koos relvadega külaväljakule ja panid seal relvad maha. Neid hurjutati ja ruhnlased kartsid juba kõige halvemat, kuid seejärel lubati neil kodudesse laiali minna. Hiljem korraldasid Ruhnule saabunud Saaremaa hävituspataljonlased (kümmekond meest) veel taludes põhjalikke läbiotsimisi peidetud relvade ja laskemoona leidmiseks. Nende käigus leiti kahe ruhnlase juurest laskemoona ja mõlemad arreteeriti.

Miilitsamees Trei läks nüüd uuesti oma endiste peremeeste poole üle ja asus aktiivsemaid ruhnlasi venelastele üles andma. Ka endine valla täitevkomitee esimees Isak Strömfeldt asus uuesti ametisse ja hakkas uut võimu teenides saareelanikke ähvardama. Saare vallutajad keskendusid „mässu juhtide“ väljaselgitamisele ja nende karistamisele. Kaasavõetud miilitsad arreteerisid inimesi.

Kokku vahistati viis ruhnlast, kes kõik olid endised vallategelased. Mitteruhnlastest vahistati koolijuhataja Johannes Dans (pärit Noarootsist), kala kokkuostupunkti juhataja Boriss Vähk ja pärast mitmepäevast otsimist viimasena ka tuletornivaht Merendi. Vahistatud pandi esialgu kaheks nädalaks tuletorni maja all olevasse kottpimedasse keldrisse kinni, omastel keelati neile isegi toitu tuua. Hiljem ruhnlased Anders Nee, Matts Falk ja Johan Österman siiski mingil põhjusel vabastati, kuid ülejäänud viis meest (tuletornivaht Merendi, koolijuhataja Dans, kala kokkuostupunkti juhataja Vähk, lisaks ruhnlased Andreas Björk ning Tomas Österman) viidi Saaremaale, kus nad hukati septembris Kuressaare linnuse territooriumil.

Saare hõivamisele kaasa võetud miilits Georgi Labo suutis pärast Sõrve langemist 1941. aastal lausa imekombel varastatud purjepaadiga Rootsi põgeneda. Tema annab Ruhnu sündmustest oma – tšekistliku ja valeliku – versiooni. „Ühest lahingust Riia lahes olin osa võtnud. Tookord, kui käisime Ruhnu saarel nõukogude võimu taastamas. Meie „garnison“ sellel saarel oli koosnenud ainult kahest sõjaväelasest-majakavalvurist. Kuid ammune majaka ülem osutus reeturiks. Ta oli osanud mõned ruhnlased oma nõusse meelitada, üheskoos olid nad vangistanud noored sõjaväelased, kellele rünnak oli tulnud täiesti ootamatult. Pärast niisugust „võitu“ kutsus majaka ülem Pärnust välja omakaitselased, kes peagi vangidega tagasi pöördusid. Ja keegi Ruhnus ei teadnud, kas reeturite ohvrid jõudsidki Pärnuni või uputati nad teel.

Sõitsin saarele maakonna täitevkomitee esindajana koos hävituspataljoni võitlejatega. Saarel võttis rahvas meid sõbralikult vastu. Vähesed mässajad olid peitu pugenud. Andis üsna otsida, enne kui me nende pealiku ühest küünist üles leidsime ja kaasa võtsime. Aga kohalik kirikuõpetaja, kes pärast mässajate ajutist võitu oli oma häärberile sinimustvalge lipu välja pannud, näitas meile passi kuningliku vapiga ja deklareeris, et ta on Rootsi kuninga kaitse all.“

Ka üks hävituspataljonlane seletas saarel toimunut omamoodi, püüdes valelikult tõestada, nagu oleksid nad kohale saabunud juba enne punaväelaste dessanti: „Asusime kummipaatidesse ning teraselt kallast ja hooneid silmas pidades randusime. Siin tutvustati meid ka täpsemalt saarel valitseva olukorraga. Saarel hitlerlasi ei olnud, tegemist tuli teha kohalike natsionalistidega. Kohalike elanike hulgas leidsime abivalmis inimesi, kes juhatasid meid võimuhaarajate redupaika. Lühiajalised võimumehed – kohaliku tuletorni ülem, kalakokkuostupunkti juhataja ja keegi kolmas – taipasid vastuhakkamise mõttetust. Nad andsid ilma vastupanuta alla. Vangistatud olid jõudnud korda saata raske kuriteo meie inimeste kallal: nad olid arreteerinud valla täitevkomitee esimehe ja kolm-neli madrust ning toimetanud need Pärnu. Arreteeritute edaspidise saatuse kohta pole õnnestunud teateid saada. Miilitsavolinikku aga hoiti veel saarel kinni, ilmselt kavatseti tema kallal iseseisvalt arveid õiendada. Meie abiga ta pääses.“ 

Läti punased terroristid

Kuid vaatame ka ühe tollase ruhnlase vaatepunkti. „Mäletan selgesti päeva, mil mu mees sai raadio teel Pärnust teate, et suuremjagu Eestit on vabastatud ning korralduse punaarmeelastelt relvad võtta,“ meenutas neid sündmusi hukatud tuletornivahi Johannes Merendi abikaasa Leida Merendi ajalehes Meie Maa 1942. aastal. „Olime siis mõlemad rõõmsad, sest meie elu punaste ajal oli üsna vilets. Hetkekski ei tulnud siis meelde karta, et võib-olla tulevad tiblad meid kimbutama. Mu mees vaid kartis, et venelased, kes olid igal ööl põgenemisvalmis, lõhuvad tuletorni ja põletavad majad. Siis toimuski Ruhnu vabastamine bolševike ikke alt, kuid seekord kahjuks ainult ajutiselt...“

Nõukogude võimu taastulemisest augusti algul polnud tal midagi head mäletada. „Kui bolševikud hiljem olid oma vägivallavalitsuse Ruhnus uuesti maksma pannud, siis sai siin viletsust küllalt nähtud. [...] Olin tõesti meeleheitel. Palusin ainult, et saaks mu mees, kes esialgu jõudis end pelgus hoida, veel öösel koju hiilida ning lasta enne mind lastega ja siis ennast maha. Kuid see oli ka võimatu, sest olin samuti vang ja mu maja valvasid 6 või 7 relvastatud meest. Ka sellele ei mõelnud keegi, et oleks toodud lapselegi süüa. See karjus järjest tühja kõhtu. Olin siis külas koolijuhataja Tantsi korteris. Et jõudsin kolida sinna, oli minule õnneks. Seeläbi suutsin päästa osa oma varandusest. Kõik, mis oli meil tuletornis, võeti ära, isegi toit. Kõige muule lisaks arvas militsionäär heaks kolida minu korterisse ja mina — ole lahke — mine kus tahes.“

Arvukam punaväegarnison (400 meest) tegutses Ruhnul kuu aega. Siis anti Kuressaarest käsk saar maha jätta ja tulla tagasi Saaremaad kaitsma. Ööl vastu 7. septembrit tulid venelastest punaväelastele ja eestlastest hävituspataljonlastele järele mitu torpeedo- ja miinikaatrit, aurikud Elisabeth ja Viire ning puksiir nr 17. Laevadele minek toimus öösel pimedas ja suure kiiruga (seda kasutasid ära mõned punaväelased, kes otsustasid deserteeruda ja salaja saarele jääda). Koidikul lahkusid laevad Ruhnu juurest. Punaväe põhijõudude Ruhnust lahkudes jäeti sinna maha siiski kuus meest, neist viis lätlast-kommunisti ja üks venelane. „„Lätlaste aeg“ — kui läti bolševikud Ruhnut terroriseerisid – oli jälle omaette hirmuaeg. Neid oli küll vähe, kuid selle eest olid hirmuäratavad tüübid,“ kommenteeris seda Leida Merendi.

Aurik Viire oli üks neist, millega Punaarmee suuremad jõud Ruhnust ära viidi. (Ajalooarhiiv)

Koos miilitsamees Treiga hoiti okupatsioonivõimu veel paar nädalat. Edasi hoolitses saarel korra eest juba 40meheline Ruhnu Omakaitse ja rohkem seal sel aastal olulisi sõjasündmusi ei olnudki.

Kuidas suhtusid punavägedesse ja miilitsatesse ruhnlased, sellest saab taas aimu Leida Merendi poolt Meie Maale öeldust: „Kui saaksin kätte punased militsionäärid Labo ja Koduranna, mõistaksin küll hea meelega ise neile kohut, nii julmad olid nad Ruhnus!“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?