Valve Raudnaski kolumn | Karuteene

VALVE RAUDNASK, 11. jaanuar 2021

Ajakirjanik Valve Raudnask võrdleb erinevaid elunähtusi enne ja nüüd. Mis on teisiti? Kas midagi on ka samaks jäänud?

Meie põlvkond õppis keskkoolis palju vene kirjandust, sealhulgas ka Ivan Krõlovi valme. Valm „Erak ja karu“ räägib mehest, kes naljalt sõpru ei leidnud ja lõpuks karuga kamraadiks sai. Ühel puhkehetkel jäi mees magama, aga kärbsed tiirlesid tal küll ninaotsal, küll kõrva juures. Karu peletas kärbseid, aga kui sellest abi polnud, võttis suure kivi, virutas sellega mehe laubal kärbse surnuks ning „purustatud päi ka karu sõber sinnapaika jäi“.

Praegused gümnaasiumiõpilased ehk parandaksid mind ja ütleksid, et teavad sellelaadset lugu kui prantslase Jean de La Fontaine'i valmi, kellelt Krõlov oma lugudeks tõukeid sai. Aga karuteene ongi üldinimlik teema. Kui kavatsused on küll ilusad ja head, aga täideviimine käpardlik, võib kasu asemel kahju sündida. Rumal abi mõjub vastupidi.

Karuteene kohta on hulk anekdoote. Näiteks kuidas medõde raputab haiget õlast ja käsutab: „Ärgake, teil on aeg unerohtu võtta!“ Või kuidas rikkur teeb oma ihuarstile ettepaneku, et milleks iga visiidi eest eraldi maksta, see on nii tülikas, pigem jätab ta arstile suure päranduse. Arst küsib kohe retsepti tagasi ja kirjutab uue.

Karuteene hiilgav näide on Gorbatšovi joomisevastane võitlus. Loomulikult oli eesmärk väga õige ja lausjoomine nii inimesele endale kui ühiskonnale hukatuslik. Aga mitte ainult joomises, vaid ka alkoholivastases võitluses peab piiri pidama. Kui viinamarjaistandused maatasa tehti ja koosviibimistel enam üldse viina laua peal ei tohtinud olla, olid tagajärjed kurbkoomilised. Isegi linnakorterites püüti ise viina ajada ja külades läks jälle puskar hinda. Pulmas võis mõni kuueaastane laps end laua alla juua, sest kustutas janu valest morsikannust.

Igas töökollektiivis tuli korraldada ka vastavasisuline koosolek. Rahva Hääle omast mäletan, kuidas keegi tegi ettepaneku lisada otsusesse punkt, et toimetus uusi ja suuri viinapuusalusid ei istuta.

Gorbatšovi kohmakas kampaania tegi arukale alkoholipoliitikale tõelise karuteene. Kui Eesti vabariigis lõpetati alkoholi müük putkades, piirati reklaami ja müügiaegu poodides, leidus parastajaid, et lõpetate nagu Gorbatšov.

Aga tuleme tänasesse päeva. Kindlasti on hooldekodud aktuaalne teema. Sealjuures mitte üksi tundlik, vaid ka väga vastutustundlik teema. Siin ei saagi kõik korras olla, kui täisväärt hooldekodukoht on kolm korda kallim kui tavaline pension. Ei saa ka sellepärast korras olla, et hooldaja nii füüsiliselt kui ka hingeliselt raske tööpäev eeldaks suuremat palka.

Käisin ise aastaid hooldekodus oma klassiõde vaatamas ja sellepärast tean, et igasugune külaskäik, pakike, kiri, helistamine on pidupäev. Nagu hiljutises saates „Plekktrummi raamatud“ ütles Tõnu Õnnepalu, pole inimest teisteta olemas. Kui hooldekodus olevat inimest enam ükski sugulane, endine töökaaslane ega naaber meeles ei pea, kuivab tema hing kokku. Sellepärast oli esialgu hea kuulda, et Uno Loobi omaaegsed lavakaaslased tema käekäigu vastu huvi tundsid. Ja see huvi oli kindlasti siiras ja kõige paremat sooviv. Aga kuskil läks asi käest ära ja hakkas karuteenet meenutama.

Kui minnakse vastuollu sugulastega, kui pingestatakse – tahtmatult küll – vanemate ja laste suhteid, kui tulevad süüdistused ja krõbedad sõnad, on pildil midagi valesti. Perekond on siiski see esimene ring, kus abivajaja kohta otsused tehakse. Siinjuures tuleb kõvasti kiita Alfred Baskinit, kes seisab oma vanaema Ita Everi eest kui müür.

Mingil määral karuteene oli seegi, kuidas koroonaaja alguses vanemasse põlvkonda suhtuti. Hommikust õhtuni korrati, et püsige kodus ja kogu lugu. Ärge laske lapselastki tuppa ega ise kuskile minge. Kui kevadel käsitleti vanade ja koroona teemat saates „Suud puhtaks“, polnud sinna ühtegi vanemat inimest kutsutud. Ikka vanadest hoolimise pärast! Ometi arvas Marju Lauristin pärast seda saadet, et tundis end pidalitõbisena. Mina samuti. Kui sind ühiskonnast välja arvatakse, olgugi parimate kavatsustega, hakkab kõle.

Nii tundsingi end esialgu kurjategijana, kui läksin oma igapäevasele Kadrioru pargi jalutusringile. Alles pärastpoole hakati rääkima, et värskes õhus käimine on vanainimesele väga vajalik. Ja kui terve lapselaps tuleb, käsi peseb ning kallistama ei kuku, on tema abi vanaemale vaktsiini eest.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?