Valve Raudnaski kolumn | Karuteene

Ajakirjanik Valve Raudnask võrdleb erinevaid elunähtusi enne ja nüüd. Mis on teisiti? Kas midagi on ka samaks jäänud?

Meie põlvkond õppis keskkoolis palju vene kirjandust, sealhulgas ka Ivan Krõlovi valme. Valm „Erak ja karu“ räägib mehest, kes naljalt sõpru ei leidnud ja lõpuks karuga kamraadiks sai. Ühel puhkehetkel jäi mees magama, aga kärbsed tiirlesid tal küll ninaotsal, küll kõrva juures. Karu peletas kärbseid, aga kui sellest abi polnud, võttis suure kivi, virutas sellega mehe laubal kärbse surnuks ning „purustatud päi ka karu sõber sinnapaika jäi“.

Praegused gümnaasiumiõpilased ehk parandaksid mind ja ütleksid, et teavad sellelaadset lugu kui prantslase Jean de La Fontaine'i valmi, kellelt Krõlov oma lugudeks tõukeid sai. Aga karuteene ongi üldinimlik teema. Kui kavatsused on küll ilusad ja head, aga täideviimine käpardlik, võib kasu asemel kahju sündida. Rumal abi mõjub vastupidi.