Villu Kanguri kultusraamat | „Lennukid ja raketid“

Villu Kangur, 11. jaanuar 2021

Igas Eesti Ajaloo numbris teeb Villu Kangur ülevaate ühest kultusraamatust, mis on talle muljet avaldanud ja meeleolukaid elamusi pakkunud.

  • „Lennukid ja raketid“
  • Autor: Voldemar Post
  • Eesti Raamat, 1964
  • 304 lk

Taas on silmad ära näinud, kuidas inimesed oma papi vabatahtlikult lendu lasevad. Nagu igal aastavahetusel. Imelugu, veel jagub ka rasketel aegadel raha sukasäärtes. 

Detsember on alati olnud jõmakaterohke. Aga mis pagana värk see on, mis sunnib inimesi kasvõi mõttes kestvalt taeva poole tõusma?

Käisin kolmandas klassis. Oli kosmonautikapäev. Aviaator rääkis kooli aulas innustunult Juri Gagarinist. Kinoprojektorilt näidati dokumentaalkaadreid Nõukogude aeronautika ja kosmosetehnoloogia võidukäigust. Jutu lõpetuseks lasi seltsimees lektor lahti mudellennuki. Keeras selle kummi üles ja ütles: väikese koopia tiivad meie riigi edusammudest on nii ehitatud, et see peaks teie pea kohal tiirlema mitu minutit, enne kui vedru lõdvaks läheb.

Aula oli tõesti jube suur ja kõrge. Lapsed uskusid imesse. Eriti oktoobrilapsed. Aga kahjuks pani see riistapuu juba sekundi pärast otse lühtrisse. Mis oli kogemata eestiaegne. Kõmaki! Kill ja koll! Keegi viga ei saanud. Ent üks väike kristallripats kukkus otse mu jalge ette. Selle asemel, et mõelda, mis oleks juhtunud siis, kui ma läikiva tähekesega vastu kaalikat saanuks, surkasin selle kähku oma koolivormi rinnataskusse. Taevast langenud ime. Kodus uurides osutus see küll lihvitud klaasiks. Aga see vidin oli aastaid minu salatalisman. Tänapäevalaps nimetaks seda vist Kuukiviks.

Viiendas klassis varastasin vanaema Babu tagant voodilina ja ehitasin endale tiivad. Sest õue peale oli saabunud ohtralt puitlatte Pärnu suusavabrikust, mis kandis tollal nime Viisnurk. See oli küll üsna liimine kraam, mis kittis ahjulõõrid ühe talvega umbe, aga tootmisjääke said pärnakad sealt odavalt kütteks osta. Kui ma olin oma inseneriaretuse valmis saanud, ronisin kuurikatusele. Avasin hõlmad ja… 

Lend toimus, selg ees. Kuurikatus oli nimelt tahapoole kaldu ja äsja oli vihma sadanud. Langesin, selg ees, naabri aianurka, kus imetore naabrimees Manni Eevald pidas oma kanu. Olin paksult sulgede ja kanapasaga koos. Kanadel oli õnneks kiire reaktsioon, nad suutsid mu alt laiali joosta. Vast isegi lennata!

See Voldemar Posti raamat seisis kunagi mu varalahkunud papsi töölaual. Seal oli aga teisi selliseid imesid veel. Mäletan väga hästi, kuidas isa üritas leiutada mingit raketti, mis sõidab maa all ja rajab sinna hoobilt tunneli. Samal ajal kirjutas ta sahtlisse luuletusi. Need peaksid mul kusagil isegi alles olema. Nii et mul pole vahet, kas lend toimub maa all või peal. Kõik, mida olen siit ilmast õppinud, on see, et fantaasial ei tohiks olla piire.

Hiljuti nägin unes ühte endisest kolleegist näitlejannat, kes sosistas mulle kõrva, et on moodustatud väike salajane huvigrupp, kes tahaks sõita jalgratastega Veenusele teatrisse. Et kas lööd ka kampa? Vaid üks koht on üle. Ainus asi: keegi teine ei tohiks Maa peal sellest enne teada, kui oleme seal toimuva ära näinud. See võib olla ehmatav. Kuid rattamaks oli koonu kohta nii suur! Ma vastasin: olen alati käsi, aga miks me ei sõida sinna siis ometi tandemratastel? Tuleks odavam.

Ainus asi, mida ma öelda tahan: tiivad ei ole kellelegi kohustuslikud. Ent need on leiutatud. Ka langevari. Nii et kui te nüüd kusagil teises punktis maandute, siis vaadake illuminaatorist välja! Miks tuleb stjuardess ja palub enne seda aknaluugid avada? Ahhaa, ohutuse pärast! Ei, see näib mulle pisut teisiti. Valin alati aknaaluse koha. Sest alati on suur uudis näha, kuhu ma maandun.

Kas teate, mis: tundkem alati õnne, et meil on kaks jalga tagasi Maal. Mulle lippavad siin vastu isegi neljajalgsed. Sabad räägivad. Virvendavad õhku. Minu elu propeller! Soovin teile aga uueks aastaks, et ajagem oma kark ja mõtted maast lahti, selleks pole isegi kütust vaja. Aga tiivad on alati vaid su sõbra seljas...

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?