LASTE OMA KOSMOS: ihaldatud mänguasjad olid kosmonaut Totu ja kuukulgur

Liis Reha, Tartu mänguasjamuuseum, 11. jaanuar 2021

Kosmoseajastu jõudis 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses ka Eesti mänguasjamaastikule. Kes lastest poleks sel ajal unistanud sõidust kuukulguriga, hõbedase kupliga ratastel sõidukiga, või mängust kosmonautnukuga? Tartu mänguasjamuuseumi põhiekspositsioonialal ringi käies võib nende juures aeg-ajalt praegugi kuulda kunagiste laste nostalgilisi ohkeid ja vaimustushüüdeid.

Üks esimesi kosmoseteemalisi mänguasju, mida Eestis valmistama asuti, oli 1968. aastal tootmiskoondises Norma välja töötatud mänguasi Kuu-uurimisjaam. Paar aastat hiljem, 1970ndate alguses, võeti tootmisse kuukulgurid ja -lokaatorid. Just siis hakkas Norma tegema mänguasjadele, sh kuukulguritele mikromootoreid ja pani nõnda esimese mänguasjatööstusena Nõukogude Liidus aluse elektromehaaniliste mänguasjade masstootmisele.

Kosmoseteemalised konstruktorid Tartu mänguasjamuuseumi kogus. Nende konstruktorite abil saab ehitada kosmoserakette. Metallist konstruktor on valmistatud Leningradis Karl Marxi nimelises tehases 1978. aastal. Plastmassist konstruktor on toodetud 1970.-1980. aastatel Moskva tehases Tuluke. (Liis Reha)

1970ndatel valmistati Normas miljon mänguasja aastas ning neid eksporditi kõikjale üle Nõukogude Liidu (lisaks veel Belgiasse, Itaaliasse, Hollandisse, Jugoslaaviasse ja Mongooliasse). Kuigi Norma ekspordiartiklid olid nõutud kaup, ei pruukinud mänguasjade kooskõlastamine ning tootmisse lubamine alati sujuvalt minna. Näiteks on Norma endiste töötajate mälestustele tuginedes teada, et kuukulguri kooskõlastamine Moskvas nõudis tootmiskoondiselt mitmekilogrammise dokumendikuhja esitamist.

Lisaks kuukulgurile on nii Eestis kui ka mujal Nõukogude Liidus olnud populaarsed kosmonautnukud. Kõige märgilisema tähendusega kosmonautnuku autor on Nõukogude Venemaa nukulooja Emma Fjodorovna Fadejeva (tegutses 1950.–1980. aastatel). Mõte neist nukkudest tekkis Fadejeval juba 1959. aastal, kui plahvatuslikult populaarseks sai Nikolai Nossovi tegelaskuju Totu (vene keeles Neznaika ehk mitteteadja – toim), kes hiljem sarja viimases raamatus „Totu kuul“ ka kosmosesse jõudis. Fadejeva otsustas Totule lisada skafandri ja kiivri.

KOSMONAUT TOTU: Pedagoogid ja meedikud nõudsid, et nõukogude laps peab olema paksuke, hästi toidetud, ja selline peab olema ka mänguasi. Nuku looja Fadejeva püüdis nõudmisega (Alamy / Vida Press)

Nõukogude Liidu haridusministeeriumi mänguasjade kunstilis-tehnilises nõukogus käis kaks aastat arutelu teemal, kas kosmonaut Totu on ikka mänguasi, mida masstootmisse saata. Nõukogu liikmetel oli palju küsimusi, alustades näiteks sellest: „Miks kosmonaut selline välja näeb?“ ja lõpetades: „Miks ta naeratab?“. Muu hulgas süüdistati Fadejevat plagiaadis. Siis aga peatus ametlik asjaajamine mingil põhjusel aprillini 1961. Seevastu pärast Juri Gagarini kosmoselendu oli Fadejeva telefon punane. Talle helistati Moskva vabrikust Kunstiline Mänguasi ja anti teada, et vabrikule anti käsk hakata kolme päeva jooksul tootma kosmonaute just Fadejeva näidiste põhjal. Räägitakse, et neid nukke toodeti umbes miljon. Kosmonaut Totu kingiti ka Gagarinile.

Fadejeva lõi kokku kolm erinevat kosmonautnukku. Lisaks kosmonaut Totule valmistati ka üks suur nukk (kõrgus 34 cm). See versioon oli väga populaarne ning hinnaline, enamasti kingiti seda sportlastele trofeena. Lisaks kasutati suurt kosmonauti paljude ajakirjade-ajalehtede fotodel ning kaantel.

Uute mänguasjade turule lubamise komisjonides olevad pedagoogid ja meedikud andsid nukuloojale ette, et nõukogude laps peab olema paksuke, hästi toidetud, ja selline peab olema ka mänguasi. Fadejeva püüdis nõudmisega kaasa minna ja seda on näha ka tema 1950.–1980. aastatel loodud nukkude, sh kosmonautide juures.

Kosmonautidekujulised klaasist kuuseehted mänguasjamuuseumi jõuluehete kogus. Kuna näärid olid justkui nõukogude aja aseaine jõuludele, siis kajastub see ka kuuseehete disainis. (Liis Reha)

Totu eest sai Fadejeva 1959. aastal aukirja, 1961. aastal rahvamajanduse saavutuste näitusel väikese hõbemedali ja hinnalise kingituse, millest ta rääkis oma sõpradele nõnda: „Gagarin sai oma kosmoselennu eest auto Volga, mina sain kosmonautnuku eest samuti Volga, aga õmblusmasina.“

Kuigi mänguasjade mõistes jäi suurem kosmosevaimustus ja kosmoseteemaliste mänguasjade masstootmine enamasti 1960.-1970. aastatesse, on kosmosetemaatika tänu ulme- ja fantaasiakirjandusele ning popkultuurile olnud elujõuline ajast aega. Vaid mõned näited lastekirjandusest ja popkultuurist meilt ja mujalt: Sipsiku raketiehitus, mootorratturhiired Marsil,  koeratüdruk Lotte kuujänesed, kosmonaut Barbie nukk jne. Nii ongi kosmos pigem ajatu klassika, mis pole moest läinud tänini.

Norma mikromootoriga kuukulgur. Tootmises alates 1971. aastast. Mänguasjaga kaasas olevast juhendist võib muu hulgas lugeda: «Kuukulgur liigub tänu mikromootorile edasi-tagasi; sel on päikesepatarei; jälgida saab elektrilambi valguse vilkumist läbi illuminaatorite, mis asuvad riistakambris.» 1970. aastate konteksti arvestades oli tegu väga innovaatilise tootega – tõeline ulme! (Liis Reha)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?