Sõjaeelsed parimad tantsuorkestrid: Red Hot Ramblers, Kuldne Seitse ja Longhairs

Tiit Lauk, 11. jaanuar 2021

Kui Eesti esimene kutseline džässorkester, tollase tantsumuusika kroonimata kuningas The Murphy Band 1929. aastal pillid kotti pani, ei jäänud temast siiski järele päris tühja kohta. Kes olid tuntuimad pärast seda, pretendendid parima tantsuorkestri nimetusele?

Red Hot Ramblers oli kõige pikaealisem

Aastatel 1925–1929 tegutsenud Eesti esimesest kutselisest džässbändist, The Murphy Bandist, on meie ajakirjas juba pikemalt juttu olnud. Sellest vabaks jäänud parima džässbändi trooni hõivas peatselt 1927. aastal tegutsemist alustanud Red Hot Ramblers, mis tegutses umbes 13 aastat, olles sellega kõige pikaealisem ja üldise arvamuse järgi ka 1930. aastate parim Tallinna tantsuorkester. Orkestri juht Oskar Vichmann oli oma eeskujuks valinud inglase Bert Ambrose'i (1896–1971) toona Euroopa juhtivaks peetava orkestri ja püüdis seda igati jäljendada. Väärib märkimist, et 1927.-28. aastail oli nende lauljaks Nikolai Kultas, keda tunneme rohkem seoses kohvikukultuuri arendamisega Eestis.

Säilinud on Red Hot Ramblersi reklaamvoldik, trükitud arvatavasti 1932. aastal. Selle ühel küljel on foto kaheksamehelisest orkestrist, ümbritsetud pillimeeste karikatuuridega, igaüks oma pilli mängimas, teisel küljel aga on foto orkestri suurendatud koosseisust (kümme muusikut) mängimas Estonia ballil.

Red Hot Ramblers (A. Jakobi kogu)

Tekst sellel on hea näide tolleaegsest reklaamtekstist ja annab samal ajal ka väärtuslikku infot tollase tantsumuusika kohta:

„Tallinna parim tantsuorkester Red Hot Ramblers. Orkestri koosseis 8 mängijat 20-el instrumendil. RED HOT RAMBLERS ON TUNNUSTATUD PEALINNA PARIM AMATÖÖR-TANTSUORKESTER.

Orkester harjutab Londoni populaarseimate tantsuorkestrite AMBROSE AND HIS ORCHESTRA (May Fair Hotel) ja HENRY HALL AND B.B.C. DANCE ORCESTRA (Londoni ringhäälingu tantsuorkester) eeskujul ja täielikult nende kooli järgi.

Iga nädaliste Inglise ja Ameerika läbilöönud uudiste kõrval on kavas ka Saksa löökpalad viimastest helifilmidest. Samuti pole unustatud ka kodumaa tantsu-uudiseid.“

Valter Ojakääru andmetel pärines voldiku kujundamise idee orkestri trummarilt Artur Tamveliuselt, saržid joonistas Oskar Veldemann. Karikaturistile omast huumorimeelt ilmutas ta 1940. aasta 21. juunil toimunud Eesti-Läti jalgpallimaavõistluse ja punademonstratsiooni ajal, lastes lendu punaste pükstega varese. Ta arreteeriti 1940. aasta 3. septembril ja hukkus kaks aastat hiljem Suhhobezvodnoje laagris.

Kommentaariks võiks lisada, et orkester ei liialdanudki ennast kiites. Seda hinnatakse tõepoolest tolle aja parimaks tantsuorkestriks – mitte ainult Tallinnas, vaid kogu Eestis.

Reklaamtekstis on eraldi rõhutatud stiili, millest võib järeldada, et oli juba tekkinud asjatundlik publik, kellele ei olnud ükskõik, mida mängiti. Red Hot Ramblersi puhul tuleks alla kriipsutada fakti, et tegu oli kõige kauem koos püsinud orkestriga. Huvitava seigana on A. Mutsu andmetel selles kollektiivis osalenud ebatavaliselt palju pianiste – tervelt kaheksa, kõik tuntud nimed (Harry Keltjanov, Kirill Raudsepp, Boris Roomet, Uno Tambre, Aksel Tannenbaum, Voldemar Teder, Boris Torpan ja Priit Veebel). 1928.–1931. aastani töötas nendega viiuldaja Eevalt Turgan. Tema järel tuli viiuldajaks Arved Jakoby (sündinud 1914; alates 1945. aastast Jakobi), kes siis õppis veel konservatooriumis. A. Jakoby oli koosseisus kuni orkestri tegevuse lõpuni 1939. aastal (välja arvatud 1932. aasta, kui ta oli sõjaväes).

Nagu selgub eeltoodud reklaamvoldikust, oli 1932. aastal viiuldajaks Artur Värik. Võib veel lisada, et 1938.-1939. aastal mängis selles orkestris tenorsaksofoni ja klarnetit hiljem viiuldajana tuntuks saanud Jossif Šagal.

Kuldne Seitse mängis veel pärast sõdagi

Järgmiseks märgilise tähtsusega orkestriks kujunes aastatel 1936–1947 Kuldne Seitse. See asutati 1936. aasta suvel, algkoosseisu kuulusid Endel Annus (klaver, juht), Nikolai Kalm (trummid), Georg Metssalu (kitarr), Valdur Noorlaid (saksofonid), Raimond Otsman (viiul), Leo Valter (saksofonid) ja Hans Värk (trompet). Sama aasta sügisel liitusid orkestriga ka kontrabassimängija Evald Haaviku ja saksofonist Hans Speek, kellest sai peagi orkestri juht. Kuigi koosseis oli nüüd suurem kui seitse meest, jäädi algse nime juurde, suhtudes sellesse kui õnnenumbrisse.

Et repertuaari kiiresti ajakohastada, hakkas Speek tellima noote Inglismaalt (kirjastustelt Sun Chappell jt), mõne aja pärast alustas ta ka ise arranžeerimisega. Kuldne Seitse ei mänginud põhimõtteliselt Saksa tantsumuusikat, küll aga oli neil repertuaaris juba Duke Ellingtoni loomingut.

Ootamatu juhus võimaldas neil 1939. aastal repertuaari laiendada seitsme originaalarranžeeringuga USAst: suvel Pirital orkestrit kuulnud juhututtavatest turistid saatsid need Kuldsele Seitsmele tunnustuse märgiks. Speegi andmeil olid need „Jumping at the Woodside“, „One o'clock jump“, „Sent for you yesterday“, „Begin the beguine“, „What is this thing called love“, „Jungle drums“ ja „I cover the waterfront“. Kolm esimest Count Basie orkestri, teised Artie Shaw' orkestri repertuaarist – tolle aja viimane sõna svingmuusikas!

Kuldne Seitse (H. Speegi kogu)

Sellest orkestrist rääkides tuleb kasutada korduvalt sõna „esimene“: esimene täielikult svingmuusikale pühendunud orkester Eestis, esimene tüüpiliseks bigbändiks kujunenud orkester (enne laialiminekut 1947. aastal 18-liikmeline), aga ka esimene rahvusvahelisele tasemele jõudnud svingorkester. Olemuselt oli Kuldne Seitse nii-öelda juhumänguorkester, pikemad töölepingud sidusid neid Ojakääru andmetel vaid suviti suvituspaikade kuursaalidega: 1937. ja 1938. aasta suvel Haapsalu kuursaalis, 1939. aastal Pirita rannasalongis ja 1940. aastal Narva-Jõesuu kuursaalis.

Peale Kurt Strobeli orkestri laialiminekut 1939. aastal hakkas laupäevaõhtuti raadiostuudiost tantsumuusikat mängima Kuldne Seitse. Seega oli sving ka kodumaises raadioeetris tubli sammu edasi liikunud.

Longhairs alustas kvartetina

Viimaseks suure sõja eel asutatud tähelepanuväärseks kollektiiviks kujunes Longhairs. Kvartetina (Sulo Vedro kontrabassil, Erich Kõlar trummidel, Jüri Teng klarnetil ja Udo Messner klaveril) 1939. aastal tegevust alustanud, kasvas Longhairs peagi täismõõduliseks bigbändiks, nagu ka 1941. aasta 17. mail tehtud fotol näha. Orkestrijuhiks oli algusest peale suurepärane improvisaator, klarnetist Jüri Teng. Orkestrijuhi positsiooni säilitas ta ka suures koosseisus, kui mängiti juba trükitud nootidest (väike koosseis mängis peast) – hoolimata sellest, et ta ei tundnud nooti.

Longhairs (H. Kõlari kogu)

Nagu Erich Kõlar intervjuus siinkirjutajale meenutas, oli tema (kuna ta valdas noodikirja saladusi) omapäraseks vahemeheks orkestrijuhi ja mängijate vahel. Nimi Longhairs oli aga valitud teadlikult kahemõtteline – 1930. aastate Ameerika noorteslängis tähistas see pilkenimi akadeemilisi muusikuid või üldse isikuid, kes ei saanud moodsast muusikast – džässist – aru. Samas mõisteti tolle väljendi all ka eriti peene maitsega intellektuaali.

Orkestri stiilist saab mingi ettekujutuse mängitud repertuaari kaudu. Õnneliku juhuse tõttu on säilinud väike osa nende noodikogust (praegu Valter Ojakääru erakogus) ja see annab meile võimaluse otsustada Longhairsi suundumuse üle. Vaadates palade loetelu, ei teki selles mingit kahtlust – see on tüüpiline tolle aja parimate svingorkestrite repertuaar: „Piper's son“; Count Basie ja Eddie Durham „Sent for You Yesterday“; Chauncey Gray, Bert Lowan, Fred Hamm „Bye, Bye Blues“; Elmer Schoebel, Paul Mares, Leon Rappolo „Farewell Blues“; Cootie Williams „Echoes of the Jungle“ ja Nacio Herb Brown „Pagan Love Song“.

Nagu väitsid vennad Erich ja Harry Kõlar, olid neil kaugeleulatuvad plaanid pakkuda Kuldsele Seitsmele võistluses parima džässorkestri maine pärast tõsist konkurentsi. Kahjuks tõmbasid sõda, küüditamine ja mobilisatsioonid (enamik Longhairsi muusikuid oli just sobivas eas) neile plaanidele kriipsu peale. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?