PORTREE | „Olaf Kopvillemit armastasid kõik, olgu Kodu- või Välis-Eestis.“

Kristin Aasma, 3. november 2020

„Kui Olaf Kopvillem poleks pagulusse läinud ja oleks imekombel Eestimaal ellu jäetud, siis saanuks ta siin sama populaarseks kui Eino Baskin,“ tutvustas humorist Priit Aimla 1996. aastal Tallinnas ilmunud raamatut „Vested“, kuhu on koondatud ajakirjanduses ilmunud humoorikaid mõtisklusi Kopvillemilt aastatest 1972–1974 ning 1984–1988. Tõepoolest, nagu nii mõnigi vanem tuttav on märkinud, armastasid Olaf Kopvillemit kõik, olgu Kodu- või Välis-Eestis.

Väliseestlaste seas populaarse muusikamehe ja seltskonnategelase Olaf Kopvillemi nukravõitu pilalaulud olid levinud Kanadast Eestisse juba sügaval nõukogude ajal. Siin kuulati neid mõnuga. Kopvillemi viisistatud vemmalvärsid jõudsid 1960. aastatel isegi raadio meelelahutussaadete kuulajateni, kui RAMETO toimetaja Juhan Saar ja helilooja Arne Oit neil eetris kõlada lasid. Tsensoritele põhjendati kavalalt, et „kauge mandri eestlane riimib koduigatsusest pagulaselu pahupoolt pildistavaid värsse“. Tema laule on nõukogude ajal erinevas esituses kõlanud hiljemgi.

1962. aasta sügisel avaldas Olaf Kopvillem oma üheksa muusikalist vestet kauamängival heliplaadil, mis kandis pealkirja «Vindilised viisid». «Funnyman Olaf Kopvillem mitmes variandis oma uue heliplaadi ümbrisel,» reklaamis Kanada eestlaste häälekandja. Ümbrise kujundas Henn Arvo. (Repro)

Kellel oli õnnestunud hankida võõrsil elavate sugulaste käest mõni Kopvillemi plaat, oli siin tehtud mees. Selle omamine oli võrdne töötamisega šveitserina, kaubanduses või mõnel muul magusal ametikohal. Plaadi lindistamiseks väljalaenamise eest võis vastu saada nii mõndagi defitsiitset, mis oli teistele kättesaamatu. Nii mõnegi koosviibimise tipphetk oli see, kui peoperemees pani mängima kuskilt saadud Kopvillemi plaadi. Või vähemalt selle ümberlindistuse.

Olaf Kopvillem sündis Kiviõlis 1. novembril 1926. aastal. Ta astus koolipoisina Eesti Omakaitsesse, sealt Saksa sõjaväkke. 1944. aastal lahkus ta koos taganevate Saksa üksustega Saksamaale. „Kui meie, lennuväepoisid, enne sõja lõppu Taani sattusime, oli temal juba kapralivinkel varrukal ning ta jagas meile „vett ja vilet“,“ meenutas aastakümneid hiljem relvavend ja sõber Eerik Purje.

Keemikutöö tõi lauale priske leiva 

Kunagine lennuväe abiteenistuse mees Ilmar Kala kirjutas Peeter Kaljumäele 2012. aastal: „Me saime [Olaf Kopvillemiga] sõpradeks 1944 Neuhammeris. Olime seal samas kompaniis, käisime ühest karantiinist teise, Villu tagus seal häälest ära pianiinosid ja me tegime kahehäälset harmooniat, lauldes niihästi eesti sõdurilaule kui ka saksa šlaagreid. Veebruaris 1945 olime jälle koos rindel sealsamas Sileesias, märtsis-aprillis Odenses, Taanis, ja koos saime ameeriklaste sõjavangideks mais 1945. Olime koos Ukleis, sealt vabastas Villu end ise ja viimati nägin teda aprillis 1946, kui külastasin teda Geislingenis, kus tegin temast veel viimase joonistuse.“

Olaf Kopvillem Saksamaal Geislingeni põgenikelaagris 1946. aasta kevadel. Joonistuse autor on Ilmar Kala. (Peeter Kaljumäe erakogu)

Sõja tõttu oli noorel mehel haridustee pooleli jäänud. Pärast lühikest aega sõjavangilaagris viibimist lõpetas ta 1947. aastal Geislingeni põgenikelaagris Eesti gümnaasiumi cum laude. Seejärel töötas mõnda aega kaevurina, et koguda raha ülemeresõiduks, ning siirdus 1948. aastal Kanadasse. Ta jätkas haridusteed Montreali ülikoolis, mille lõpetas 1956. aastal keemikuna.

Villu, nagu sõbrad Olaf Kopvillemit hüüdsid, musitseeris juba sõja ajal. „Akordioniga oli ta juba siis sinasõber ja klaveriga ka,“ meenutas Eerik Purje. „Kui ta väljarännu korras Montreali jõudis, sai „ülerinnapillist“ Villu koolitaja. „Õhtul tõmmati kõrtsis lõõtsa, päeval kuulati ülikoolis loenguid, kuni keemiainseneri kraad käes.“ Tulevane keemik Olaf Kopvillem, dirigent Roman Toi, kes Chicago ülikoolis kompositsiooni õppis, ning tulevane muusikaõpetaja Lembit Koorits moodustasid tantsuorkestri – mängiti Ameerika džässi ja sõduripõlve muusikat. Pärast pooletunnist pillimängu oli pool tundi vaheaega, mida pillimehed kasutasid laoruumis õppimiseks.

Tulevane keemik Olaf Kopvillem akordionil, dirigent Roman Toi kontrabassil ning tulevane muusikaõpetaja Lembit Koorits kitarril 1950. aastate algul Montreali öölokaalis Cloverleaf, kus teeniti õhtuti raha, et ülikoolis õppida. Tantsuks mängiti Ameerika džässi ja sõduripõlve muusikat. (Teatri- ja Muusikamuuseum)

„Keemikutöö tõi talle priske leiva lauale, nii et ta võis juhatada koore ja ansambleid. Ta töötas Shelli õlifirmale, uuris, kuidas asfalti paremaks muuta,“ teab muusik ja kupletist Peeter Kaljumäe, kes 1990. aastatel kohtus Olaf Kopvillemiga mitmeid kordi. Töökohad asusid eri aegadel Montrealis, Torontos, Burlingtonis ja Hollandis. Hollandi ajast pärinevad ka eespool märgitud raamatu kaante vahele jõudnud reisikirjad Sassilt Augustile ja Riksule, mis koos teiste vestetega on huumorisõbrale väärt lugemisvara.

Oskus enda üle naerda

Olaf Kopvillemi naljasoont kirjeldas sõber Eerik Purje: „Vaadake, Villu huumor kandis omapärast vesimärki: see ei olnud iial tige ega salvav. See oli pigem andekspaluv. Hädavares oli ta oma lugudes harilikult ise ja keda muud sa oma hädades ikka süüdistad kui naist, kelle sa nooruse rumaluses altari ette tirisid. Selle lavaline nüpeldamine oli vajalik, sest nii sai iga mees naerda, kaasa arvatud ka see, kes tegelikult šokolaadikarbiga tiiru ämma juures ära käis.“

1962. aasta sügisel avaldas tollal 35aastane Olaf Kopvillem oma üheksa muusikalist vestet kauamängival heliplaadil, mis kandis pealkirja „Vindilised viisid“. Vaba Eestlane kirjutab: „Hea ja lõikava humoristina ja terava elunähete vaatlejana on Kopvillem koostanud terve rea riimitud vesteid, milledele ta talendika klaverimängijana on koostanud ise vahelduva saatemuusika.“

Kopvillem ütles samas kommentaariks, et ta oli juba Kanadasse saabumise momendist hakanud huvi tundma sellelaadiliste ettekannete ja nende viljelemise vastu. Valvas silm ja kõrv oli talle pidevalt andnud uusi ideid pagulaselu värssidesse vormimiseks ning neile saatemuusika koostamiseks. Villu tunnistas, et mõningaid ideid sai ta ka Ühendriikide paremate artistide samalaadilisi saateid kuulates ja vaadates. Viisid leidis ta nii mõnigi kord juba olemasolevate hulgast, kasutades vahel ühe veste puhul lausa mitut.

Tema muusikaliste vestete hulka mahuvad nii kirjeldused pereisa õudusunenäoks kujunenud telgimatkast ja jõuludest kui ka auto ostmise ja hooldamisega kaasnevatest vaevadest. Samuti näiteks omal ajal Kodu-Eestiski populaarne prantsuse keele paroodia „Žöön žu ää“ („Ää žöö, žöö mind ää, žöö ža keegimuu. Randevuu ümber puu siis kui paistab kuu...“). 

Leidub ka nukkersentimentaalseid tagasivaateid olnule, vahel nägi ta siiski ka pagulaseelu helgemat poolt: „Nüüd meil majad, mootorpaadid, keldrinurgas viskivaadid. Pass on taskus, keel on suus, igal aastal auto uus.“ 

Unustamatu „KIunker“

Kogu muu huumori hulgas annab Olaf Kopvillemi kupleede temaatikas tooni kirbule võetud tõusiklikkus. Sõjajärgsetel aastatel tühjalt kohalt alustanud töökad väliseestlased said mõne aja pärast oma elu järje peale, aga elu sisuks olidki muutunud raha ja asjad ning eesti keelde imbus tasapisi inglise keel. Villu ei ironiseerinud kõrgelt ülevalt, vaid jutustas kupleedes omaenese lugusid. 

Plaadil „Viise ja vinte“ (ilmunud 1964), kus tema laulupartner on Leida Järvi, jutustab kaanonina esitatud kuplee „Sularaha eest“ maheda irooniaga sellest, kuidas saadi kokku raha, et lahkuda hirmsast Saksamaa põgenikelaagrist Kanadasse. Aastaid hiljem kokku saanud vanad tuttavad räägivad, mis kellelgi on: kas ka teil oma maja, autod, swimming pool ja kiviktaimlad? „Tööd ta muudkui lõhub teha, olgu labidas või reha, sularaha eest…“ lauldakse kuplees. Aga tervis läheb käest ja vererõhk on kõrge.

(Ekraanitõmmis)

Ning kes võiks unustada „KIunkrit“, mis kirjeldab naabri sünnipäeva! Seegi oli lugu, mis kõlas Nõukogude Eestis raadiost juba RAMETO aegadel. „Poisid, paneme nüüd käima väikse klunkri, just täpipealt niisuguse kui omal ajal punkris, mil kapral Aadu sünnipäeva kuulutas kalender ja kompaniisse saabus kolmekordne marketender. Poisid, pidu!“ kutsus naaber. 

Peo algus oli vägagi väljapeetud ja lausa jahedalt ametlik. „Seisti vaikselt, aeti asjalikult juttu. Kõik daamid jõid kokteile, härrad viskit-soodavett, ja kuigi tahtsid õlut, seda keelas etikett.“ Kuid juba pärast esimest toosti olukord muutus: „Nagu paisu tagant järsku pääses valla jutuvada, kui läbisegi kiideti rosoljet. Laudlinale tee leidis esmakordselt süldirada, kogu olemine hakkas võtma ilmet.“ 

Kui peoperemees läks kingitusi lahti harutama, sai pidu veelgi hoogu: „Seltskond samal ajal võttis kiirelt kolm või neli napsi, ei keegi enam viitsind hüüda proosit. [...] Oli kuulda, kuidas keegi juba kodumaiselt vandus, suitsutuhka raputati suhkrutoosi.“ Peo lõpp läks juba päris käest ära: „Ma lahkusin, kui seltskond saagis elutoas palmi. Ja kaminas üks külaline jõuluvana hüüdis, akvaariumist üks spinninguga kuldseid kalu püüdis.“

Viimaseks tema plaadiks jäi koos Leida Järviga 1971. aastal sisse lauldud „Lenda, lenda, lepalind“. 1995. aastal anti Kopvillemile Kodu-Eestis huumoriauhind Meie Mats.

Laulupartnerid Leida Järvi ja Olaf Kopvillem 1963. aastal. (Peeter Kaljumäe erakogu)

Üheks õhtuks Tallinna

Emigratsioonis olles käis Olaf Kopvillem Eestis vaid üks kord. See käik toimus kas 1960. aastatel, nagu on öelnud poeg Peeter Kopvillem, või 1971. aastal, nagu teab Peeter Kaljumäe. 

„Helsingis toimus üks keemikute ülemaailmne konverents,“ jutustas Kaljumäe. „Teda saadeti ka sinna konverentsile ja kui ta juba Helsingis oli, siis ta organiseeris selle, et sai üheks õhtuks Tallinna. Kuku klubi (tollase kultuurieliidi kinnine kogunemiskoht – toim) oli täiesti kinni pandud, nii et ka kaardiomanikud, kes ei olnud ette registreeritud või ei olnud kutsutud, ei saanud sellel õhtul sinna sisse. Ta ise rääkis sellest palju aastaid hiljem, et sel õhtul paluti kõigil, kes seal kohal on, hästi saladust hoida ja mitte nimetada, et ta käis ja nii edasi. Ja küsimus ei olnud üldse selles, et mingi KGB jama.“ Kopvillem ei soovinud, et tema Tallinnaskäik jõuaks väliseestlasteni, sest siis oleks ta padupunaseks tembeldatud. „Nii et ta kartis pigem oma kalleid sõpru ja kaasmaalasi Torontos kui meil KGBd siin Eestimaal,“ rääkis Kaljumäe.

Väliseestlaste seas kiputi Nõukogude Eestis käinud kaasmaalasi tihtipeale agentideks pidama. Poeg Peeter Kopvillemi sõnul puhkenud tüli pärast isa Eestis käimist isegi vanade sõprade vahel. „Helistati vihaselt, et oled kommunistide poole üle läinud,“ rääkis ta 2016. aastal Anneli Ammasele antud intervjuus. Ta ütles, et see oli kurb aeg, kui perekonnasõbrad ühtäkki üksteisega enam ei rääkinud. Mõned sõbrad muutsid meelt, aga mõned jäidki vaenulikuks ja umbusklikuks. 

Kartmata ebameeldivusi, söandas Peeter, kes muide samuti muusikaga tegeles, siiski Kodu-Eestit külastada juba 1970. aastatel, kui ta viibis Tallinnas neljapäevasel turismireisil. Kontaktid Kodu-Eestiga tihenesid nii isal kui ka pojal 1980. aastate lõpul ja eriti pärast Eesti iseseisvumist.

Lõpuks läks tervis käest

Eesti tuntumaid kupletiste Peeter Kaljumäe ütleb, et tema saigi tõuke selle muusikažanri viljelemiseks just Olaf Kopvillemilt, kelle plaati „Lenda, lenda lepalind“ ta lapsepõlves kuulis. „Suve lõpuks oli plaat peas ja ma teadsin, et sedalaadi muusikat ma armastan,“ rääkis Kaljumäe. Hiljem saatis ta Kanadasse väliseestlastele kasseti oma ansambli Talong lauludega ning sai Olaf Kopvillemilt küllakutse. „Minul on siin sõber ja kolleeg Eerik Purje, kes andis välja ansambel Talongi ja iseenda ühise kasseti,“ meenutas Kaljumäe Kopvillemi kirja. „Vaata, Peeter, kuna Purje näib teid nii hästi tundvat, siis ma tegin talle ülesandeks kutsuda ansambel Talong Kanadasse.“

Burlingtonis perekond Kopvillemitel külas 1993. aastal. Vasakult: Priit Aimla, Priit Uustalu, Ülev Aaloe, Peeter Kaljumäe, Nelda Kopvillem ja Kaarel Kilvet. Ees istub Olaf Kopvillem. (Peeter Kaljumäe erakogu)

Esimest korda käis Kaljumäe Kanadas 1990. aastal. Kahjuks ei jõudnud sõprus Kopvillemiga tegusama koostööni, sest kui Kaljumäe 1993. aastal Torontosse ja Hamiltoni sõitis, oli vanameistri tervis tublisti halvenenud. Ta oli selleks ajaks loobunud kooride juhtimisest ega olnud ka tükk aega klaverit mänginud – insuldi tõttu oli tal vasak külg halvatud. Samuti põdes vanahärra Parkinsoni tõbe.

Külalise palvel istus ta tol korral siiski klaveri taha ja laulis. 1993. aastal oli meestel ka plaan plaadistada Kopvillemi kupleed Kaljumäe esituses, laulupartneriks pidi olema Valve Tali. „1995. aastaks, kui me uuesti sinna läksime, oli tal kõik valmis. Tal olid isegi väiksed eellepingud sõlmitud. 1996 ma käisin ka veel kord, aga siis me enam plaadist palju ei rääkinud, siis ta oli juba päris vilets,“ meenutas Kaljumäe.

Olaf Kopvillem suri 70aastasena Kanadas Burlingtonis 27. juulil 1997.

Kohtumine Olaf Kopvillemiga Hamiltonis1995. aastal, mil Peeter Kaljumäe tegi temaga videointervjuu. Vastates küsimusele «Kuidas elad?», pahvis vanameister sigaretti, jäi mõttesse ja ütles: «Ah mis sa siin elad! Naine iriseb mu kallal ja…» Väike vemmal või kuradike oli tal elu lõpuni nii mõtlemises kui ütlemises. (Peeter Kaljumäe erakogu)

Eestluse hoidja

Kanada eestlaste kogukonnas oli Olaf Kopvillem aktiivne muusika- ja seltskonnategelane, andes hoogu väliseestlaste kultuuri- ja seltsielule. Ta asutas ansambli Vikerlased, Torontos vanemgaidide koori ja Hamiltonis koori Helletajad. Aastatel 1971–1972 ja 1974–1989 oli ta Eesti Seltsi segakoori (asutatud 1951) juht. Kui tarvis, mängis pillimehena ka tantsumuusikat.

Olaf Kopvillem oli üks nendest, kes aitas noortel väliseestlastel, sealhulgas ka oma lastel –  Peetril ja Katrinil – säilitada eestlust. Tema hoidis paguluses üleval eesti vaimu. Ta oli tegus ka Seedriorus laste suvelaagris, kus oli kasvataja ja organiseerija. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?