PORTREE | „Olaf Kopvillemit armastasid kõik, olgu Kodu- või Välis-Eestis.“

„Kui Olaf Kopvillem poleks pagulusse läinud ja oleks imekombel Eestimaal ellu jäetud, siis saanuks ta siin sama populaarseks kui Eino Baskin,“ tutvustas humorist Priit Aimla 1996. aastal Tallinnas ilmunud raamatut „Vested“, kuhu on koondatud ajakirjanduses ilmunud humoorikaid mõtisklusi Kopvillemilt aastatest 1972–1974 ning 1984–1988. Tõepoolest, nagu nii mõnigi vanem tuttav on märkinud, armastasid Olaf Kopvillemit kõik, olgu Kodu- või Välis-Eestis.

Väliseestlaste seas populaarse muusikamehe ja seltskonnategelase Olaf Kopvillemi nukravõitu pilalaulud olid levinud Kanadast Eestisse juba sügaval nõukogude ajal. Siin kuulati neid mõnuga. Kopvillemi viisistatud vemmalvärsid jõudsid 1960. aastatel isegi raadio meelelahutussaadete kuulajateni, kui RAMETO toimetaja Juhan Saar ja helilooja Arne Oit neil eetris kõlada lasid. Tsensoritele põhjendati kavalalt, et „kauge mandri eestlane riimib koduigatsusest pagulaselu pahupoolt pildistavaid värsse“. Tema laule on nõukogude ajal erinevas esituses kõlanud hiljemgi.