Toivo Tootseni mälestused 11 | Titekesest paažiks

Eks ma olin lastelehes Säde üsna loomulikult kõigist sealsetest kenadest daamidest lummatud, kirjutasin neile sünnipäevaks luuletusi ja kirjatükikesi. Kui kooli- ja teadusosakonna juhataja Aili Tann kutsus mind titekeseks, siis tema sõbranna Tukk ülendas paažiks! Noh, Adsoni mõõtu minu värsid küll välja ei andnud, aga olin minagi Võrumaalt pärit, koguni Adsoniga ühest kihelkonnast – Rõugest. Ja oma olemuselt sarnanes Tukk ise Marie Underiga küll.

Siinkohal tuleb öelda, et tol ajal, 1960. aastate keskel, oli minu (ja ilmselt väga paljude teistegi noorte meeste) intiimeluharidus null. Kõik selle ala „teadmised“ olid kogunenud teiste poiste ja meeste juttudest. See oli, nagu hakkaks päris elu elama muinasjuttudest saadud teadmistega. Kuid õnneks oli minu jaoks olemas Sädeme kirjade osakonna juhataja Milvi Sikk, elurõõmust keev särtsakas noor naine. Minu vend Ülo tundis Sikke hästi, sest nii tema kui ka Milvi ja Rein olid ülikoolis tublid rahvatantsijad. 

Milviga kujunes minul ka kuidagi väga kiiresti usalduslik vahekord, temale sai häbenemata nagu vanemale õele oma murekesi pihtida. Nii et Milvilt sain nõu ja abi küsimustes, mida ma isegi õelt ei tihanud küsida. Aga Milvi puhul oli see kuidagi loomulik – ta oli nii usaldatav ja oma inimene. Temagagi töötasime hiljem koos ka raadiomajas. Ma ei leia siin paremat väljendit kui „akadeemiline ema“ – kui me oleksime olnud ühes korporatsioonis. Aga mingil määral oli ju ka toimetus nagu korporatsioon…