Toivo Tootseni mälestused 11 | Titekesest paažiks

Toivo Tootsen, 3. november 2020

Eks ma olin lastelehes Säde üsna loomulikult kõigist sealsetest kenadest daamidest lummatud, kirjutasin neile sünnipäevaks luuletusi ja kirjatükikesi. Kui kooli- ja teadusosakonna juhataja Aili Tann kutsus mind titekeseks, siis tema sõbranna Tukk ülendas paažiks! Noh, Adsoni mõõtu minu värsid küll välja ei andnud, aga olin minagi Võrumaalt pärit, koguni Adsoniga ühest kihelkonnast – Rõugest. Ja oma olemuselt sarnanes Tukk ise Marie Underiga küll.

Siinkohal tuleb öelda, et tol ajal, 1960. aastate keskel, oli minu (ja ilmselt väga paljude teistegi noorte meeste) intiimeluharidus null. Kõik selle ala „teadmised“ olid kogunenud teiste poiste ja meeste juttudest. See oli, nagu hakkaks päris elu elama muinasjuttudest saadud teadmistega. Kuid õnneks oli minu jaoks olemas Sädeme kirjade osakonna juhataja Milvi Sikk, elurõõmust keev särtsakas noor naine. Minu vend Ülo tundis Sikke hästi, sest nii tema kui ka Milvi ja Rein olid ülikoolis tublid rahvatantsijad. 

Milviga kujunes minul ka kuidagi väga kiiresti usalduslik vahekord, temale sai häbenemata nagu vanemale õele oma murekesi pihtida. Nii et Milvilt sain nõu ja abi küsimustes, mida ma isegi õelt ei tihanud küsida. Aga Milvi puhul oli see kuidagi loomulik – ta oli nii usaldatav ja oma inimene. Temagagi töötasime hiljem koos ka raadiomajas. Ma ei leia siin paremat väljendit kui „akadeemiline ema“ – kui me oleksime olnud ühes korporatsioonis. Aga mingil määral oli ju ka toimetus nagu korporatsioon… 

Silvi Väli kirjutas Sädemes pioneeritööst. No ja tema kaudu sain muidugi tuttavaks Heino Väliga – laheda lastekirjaniku ja ülimalt hea fantaasialennuga inimesega. Heino omapära oli see, et ta üritas oma lennukaid mõtteid ka kohe ellu viia. Kangekaelselt ja visalt, tihti tuuleveskitega võideldes – ja mõnikord neid ka võites! Tema ja Juhan Saar olid väga tore loomeinimeste paar, kes täiendasid teineteist ja olid koos päris kena komplekt. Omavahel olid nad tuttavaks saanud Vene kroonus, see sõprus sidus neid pikaks ajaks ja viis koos ka Vilsandile. Aga kõigest sellest on Juhan pikalt kirjutanud oma raamatus „Valus naer“.

TERVITUS AASTAKÜMNETE TAGANT: Kunagine Sädeme satiirirubriigi „Naaskel“ toimetaja Hille Tänavsuu pool sajandit pärast seda, kui temaga lastelehes tuttavaks saime. ( TEET MALSROOS )

Hille Sild toimetas „Naaskli“ satiirirubriiki, kirjutas koolilugusid ja spordist. Olime Hillega enam-vähem üheealised, eks seepärast klappis meil temaga ehk kõige paremini. Krutskitega tüdruk, nagu ta oli, nimetas Hille ennast minu pruudiks, kui ta oma peigmees oli sõjaväes. Pruuti-peigmeest meist ei saanud, aga head sõbrad küll. Hille jõudis kenasti oma peigmehe Vene kroonust ära oodata ning mul oli õnn ja rõõm ta pulmas pulmavanem olla. Siis töötasin ma juba raadios, võtsin reportermagnetofoni kaasa ja tegin neile pulmadest mälestuseks lindistuse. See oli noil aegadel väärtuslik kingitus, siis oli ju ainuke mälestuste jäädvustamise vahend fotoaparaat. Nüüd sai tulevastele põlvedele säilitamiseks tehtud ka autentne helipilt tollest sündmusest. Olime Hillega head sõbrad ja mul on hea meel, et oma pojale pani ta ka nimeks Toivo. Toivo Tänavsuu.

Lisan siia ka näite Hille krutskilisest stiilist – ühe tema kirja mulle sõjaväkke:

Tere, vanapoiss! 

19.III 64

Ah et selline Sa siis oled. Kaupled mind endale pruudiks, aga kirja saadad alles siis, kui kõigile teistele juba mitu korda saatnud oled. Vaata, kui panen veel pruudiameti maha, nuta siis! Ega Sina ole ainuke ilma peal. Mul veel sõjaväes tervelt neli kindlat venda, nii et valida on küll ja küll.

Ah, et lähed pauku tegema. No vaata, et Sa esimese paugu puhul püksi ei tee. Mõne mehega juhtuvat nii. See oleks siis ju paha küll, sest palju sõdurpoisil neid pükse ikka on.

Tead, täna oli meil vahva päev. Oli toimetuse talispordipäev. Üldse ajaloos teist korda. Kui teisipäeval seda asja otsustasime, olid kõik nõus. Eilseks oli soovijaid sulanud viiele. Pidime sõitma rongiga (kell 8.45) Aegviitu. Täna oli jaamas 6 olendit: Laili, Aili, mina, Lembit, Toomas ja Rommi. Toomast Sa oled ilmselt kuulnud, see on Sinu asemik Eestimaal. Rommit aga peaks Sulle tutvustama. Tore poiss. Oskavat hästi sulisid püüda. Aga kelku veab ka hästi, läheb nii, et on kelgu peal seismisega tegu. Siis mõistab ta igasuguseid muid tarkusi, ka on ta mitmekordne kuldmedaliomanik. Nii et igati tehtud poiss. Kurameerib kõvasti Lailiga, käis terve päev ta kõrval. No ja konti närib ka kõvasti.

Seisime siis pikkade nägudega jaamas kella all, sest jaamaonud ei tahtnud meie pärast erirongi välja saata. See 8.45 minevat ainult pühapäeval. Teiste päevade jaoks on vaja Balti Raudtee ülemalt Riiast luba võtta. Meil seda luba polnud ja Riia rong oli ka juba läinud. Sõitsime siis Mustamäele. Seal olid küll mäeseljad nii siledaks lihvitud, et kõige paremini sai alla isikliku tagumendi peal. Võtsime baasist endale ristiks suusad kaasa. Sidemed ei seisnud kinni ja nii ei tulnud suusasõidust midagi välja. Selle eest kelk oli asja eest. Ja Rommi kelgu ees. Üldse läheb kelgusõit moodi. Oleksid Sa näinud, kuidas pisikesed poisid mäest alla tulid – ikka viuhti ja virraki! Meie, tädid, muidugi tegime lastele nalja.

Aga tore päev oli küll.

Nojah, ela siis kenasti ja ole hea laps! Aitab seekord.

Hille

Toomas Sootnaga olin ühes toimetuses üsna üürikest aega. Ta oli tol ajal tuntud vehkleja, temalt sain mälestuseks rapiiri, mida kasutasin kaua šašlõkivardana. Toomase asemele tulnud Väino Männistega aga jäime eluaegseteks sõpradeks.

Mingil määral kujunes meie toimetus noore kultuurirahva keskuseks. Olime heas asukohas – kohe keset linna. Ja siin oli palju noort rahvast, noori loomeinimesi. Ühed olid Sädemest välja kasvanud ja endale juba kirjanduses nime teinud, teised alles püüdlesid loominguliste kõrguste poole. Enne minu tulekut olid Sädemes töötanud Juhan Saar, Heino Väli, Jaan Rannap, Lehti Metsaalt, Heljo Mänd ja mitmed teised kirjanikud. Säde ja ajakiri Noorus, millega meil väga tihe side oli, olid siis ju ainukesed kohad, kus noored loovinimesed oma töid said avaldada. Sädeme kirjasaatjatest kasvas hiljem välja mitmeid tuntud kirjanikke. Säde tegi ka koolitusi lootustandvatele noortele. No ja meie toimetus oli koht, kust nad aeg-ajalt läbi astusid, neile meeldis siinne sõbralik seltskond.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?