KUMMITUSLUGU: surnuist üles tõusnud laip, müüdud tütar ja inimrasva sulatamine

Liis Reha, folklorist, Ronk Ronk kummitus- ja pärimustuuride giid, 3. november 2020

Lahkaja avab surnukuuri ukse ja näeb: kõik laibad on surnuist üles tõusnud ja istuvad küünlavalgel kaarte tagudes ümber laibakuuri keskel oleva kasti. Saab südamerabanduse ja sureb. See on vaid üks legendidest, mis Tartu ülikooli niinimetatud vana anatoomikumi ümber liiguvad.

Tartus Toomemäe nõlval aadressil Uppsala 10 asuv, 1805. aastal valminud vana anatoomikum sai oma nüüdse nime 1888. aastal seoses n-ö uue anatoomikumi ehitamisega aadressile Näituse 2. Tartu ülikooli õppehoonena funktsioneeris vana anatoomikum kuni 1999. aastani. Teisisõnu on legendaarses majas meditsiinitöötajaid koolitatud pea 200 aastat. 

Toomemäega seotud folkloori laiemalt vaadeldes tuleb tõdeda, et võikaimad ning samas enim musta huumoriga vürtsitatud lood ongi seotud just vana anatoomikumiga.

Inimrasva sulatamine

Üks esimesi teadaolevaid pärimuslikke lugusid vana anatoomikumi kohta pärineb 19. sajandi lõpust. Selle on kirja pannud folkloristika professor Walter Anderson, kes uuris muu hulgas Tartu ülikooliga seotud folkloori. Anderson kuulis oma isalt ajavahemikus 1865–1872 loo, mis kõlas nõnda:

Noor eesti talupoeg tuli koos oma õega Tartusse. Talupojal oli vaja turul asju ajada, õde läks sellal jalutama ja pudukaupu vaatama. Kui kojumineku aeg kätte jõudis, avastas talupoeg, et tema õde on kadunud. Hoolimata otsimisest ja teistelt inimestelt küsimisest ei suutnud noormees õde leida. Siis aga meenus talupojale, et ta on kuulnud õõvastavaid lugusid seoses anatoomikumis tegutsevate arstiteadlastega. Nimelt vajavat arstiteaduse professorid oma uuringuteks inimrasva, sestap meelitavad arstitudengid kogukamaid inimesi, röövivad nad ja sulatavad neist anatoomia osakonnas rasva.

Kuna talupoja õde oli küllaltki matsakas, tundus tema õe kadumine seda kahtlasem ja arstide saagiks langemine üha tõenäolisem. Seetõttu läks noormees otsejoones Toomemäele ja tungis vastupanust hoolimata anatoomia osakonna ruumidesse sisse. Sealt leidiski ta oma õe ahju pealt istumast. Professorid olid sulatanud tüdrukust hulga rasva, sellepärast oli õde endisest palju peenem, aga jäi ikka kuidagi ellu.

Tänapäeva naised oleksid ilmselt väga õnnelikud, kui rasvaimu protseduur käiks nõnda hõlpsalt – istud ahju peal ning rasva muudkui tilgub. Arvestades aga 19. sajandi ilunorme –  mida matsakam pruut, seda tervem, elujõulisem ja töökam – võis talutüdruk suure kaalukaotuse tõttu toona väga õnnetu olla.

Pole teada, kas 19. sajandi arstiteadlased päriselt ka inimrasva kogusid või mitte. Igatahes viitab selline talurahva seas levinud arusaam inimrasva kogumisest ülemaailmsele uskumusele, et inimrasvaga on võimalik maagilisi toiminguid korda saata. Näiteks on arvatud, et inimrasvast tehtud küünla abil on võimalik paljastada selle kurja vaimu isik, kes unenägudes luupainajaks käib.

Anatoomikumile müüdud tütar

Inimkehadega omakasupüüdlikult manipuleerimisest räägib teinegi 19. sajandi lõpust pärit lugu. Nimelt olevat ühel naisel olnud teismeline, 14aastane tütar, kes ühtelugu emale vastu haukus ning teda ebasobivate nimedega sõimas. Emal sai ühel päeval süda täis, ta võttis tütre kaasa ja läks temaga Tartusse. Anatoomikumis müüs ema oma tütre 200 rubla eest arstitudengile maha. Tudeng oli veel küsinud: „Kas tahad ka juures olla, kui me ta pea otsast ära lööme?“ Ema vastas: „Jaa, miks ka mitte.“ 

Tütar adus, et ta elu on ohus, ning hakkas ema paluma. Lõpuks läks ema süda pehmeks ning ta küsis oma tütart tagasi. Aga siis oli juba liiga hilja, arstitudeng ei olnud nõus kaupa katki jätma. Tütrega salaja ära põgenemine ka ei õnnestunud, sest arstitudeng oli selle ruumi ukse juba lukustanud, kus tüdruk viibis. Niisiis ei jäänud emal muud üle, kui jääda vaatama, kuidas tütrel pea otsast ära raiutakse. Mahalöödud pea olevat veel põrandalt emale viimast korda hüüdnud: „Mis sa sest said, et mu ära müüsid?!“

Kui ema vanaks jäi ja surm juba ligi hiilis, tuli talle tütre õnnetu lõpp meelde. Ema keha oli juba ammu külmaks läinud, aga hing ei tahtnud veel kehast lahkuda. Viimaks ajas ta silmad lahti ja ütles: „Kallis tütar, anna oma patusele emale andeks!“ Alles siis suri ta ära.

Arvatavasti ei saanud müüdud tütre loos esinenud ema olukorra tõsidusest aru – et katsete tegemiseks on anatoomikumis vaja laipa, mitte elusat inimest.

Võikad lood nagu „Müüdud tütar“ ja talutütre rasva sulatamise lugu annavad aimu, kuidas tavainimene 19. sajandil arstidesse ning arstiteadusesse ka üldisemalt suhtus. Ühest küljest tegi arstiteadus kui distsipliin 19. sajandi lõpul suure arenguhüppe (sellele viitavad ka kõik sel perioodil Toomele rajatud erinevad ajaloolised kliinikumi hooned). Teisest küljest võis tavainimesele, eriti talust pärit inimesele, kes sünnitas näiteks kodusaunas, mitte linnas haiglas, tunduda veider, et arstid lahkasid anatoomikumis laipu, teostasid uuringuid ja õpetasid arstitudengeid välja. Kõige eeltoodu tõttu võidi arstidesse suhtuda kui deemonlikesse tegelastesse, kes seisavad justkui tavainimese ja jumala vahel, võivad otsustada inimese elu ja surma üle ja röövivad inimesi omakasupüüdlike uuringute eesmärgil. 

Anatoomikumi jaoks on surnukehade kättesaadavus läbi aegade olnud tundlik teema. Mõned arstiteadlased on meenutanud, et näiteks nõukogude ajal oli lihtsam laipu enda valdusesse saada, kuna siis saadeti esmalt kõik siit ilmast lahkunud hoolimata surma põhjusest kas vanasse või uude anatoomikumi, olgu tegu kas kohtumeditsiinilise lahanguga või loomuliku surmaga. Lisaks – anatoomikumi võis tuua ka näiteks suvalise kodutu inimese surnukeha tänavalt. Laipade saamine ei olnud võrreldes tänapäevaga nii reglementeeritud.

Surnuist üles tõusnud laip

Surnukeha hankimisest räägib ka järgmine, nüüdisaegsem lugu, mille tegevus toimus vana anatoomikumi ühe pisikese surnukuuri juures. See surnukuur asub vanast anatoomikumist pisut eemal ning on rajatud kaarja sissekäiguga poterni (Rootsi-aegsesse salakäiku).

1980. aastatel töötas vanas anatoomikumis lahkaja, kelle sugulane on meenutanud, et ühel talvisel hilisõhtul leiti Tartus tänavalt lumehanges surnuks külmunud kodutu mehe keha. Kuna mehel dokumente polnud ja omaksed ei olnud teada, ei osatud laibaga midagi peale hakata ning see viidi vana anatoomikumi surnukuuri. Hommikul läks lahkaja „värske“ laiba järele, et see surnukuurist anatoomikumi viia ja prepareerimisega alustada.

Kui lahkaja kuuri ukse avas, avanes talle järgmine vaatepilt: kõik surnukuuris olevad laibad olid justkui surnuist üles tõusnud ja istusid küünlavalgel, mängukaardid käes, ümber laibakuuri keskel oleva kasti. Üks surnu tagus eriti vihaselt kaarte mängulauale: „Säh sulle potiknoid, ma sulle veel näitan!“

Selgus, et öösel laibakuuri toodud mees oli vahepeal siiski teadvusele tulnud. Tal olid taskus karp tikke ja mängukaardid. Kui ta tiku põlema pani ja aru sai, kus ta viibib, otsustas ta vangistajatele vingerpussi teha: sättis kõik laibad istuma, süütas kuurist leitud küünla ja hakkas kaardimängu lavastama. See mõjus – lahkaja ehmatas sedavõrd, et sai nähtud vaatemängust südamerabanduse ja suri.

Olgu mainitud, et sarnase süžeega lugusid – mehed mängivad laibakuuris kaarte – on teada ka Venemaalt, see on levinud folkloorse anekdoodi motiiv, mis pole ainuomane ainult vanale anatoomikumile või Tartule. 

Kui 19. sajandil kardeti inimrasva sulatamist, siis teise maailmasõja järel ja veel 1950.-60. aastatelgi ringlesid lood verevõtjatest. Nimelt hirmutati lapsi juttudega, et mustadesse autodesse või kaubikutesse tõmmatakse inimesi, et neilt haavatud sõdurite vereülekannete tarbeks verd võtta. Tänapäevalgi oleme kuulnud lugusid põrandaalusest elundidoonorluse ärist – kuidas näiteks nooruk ärkab pärast raju pidu, avastab, et tal on küljel arm, ning taipab, et temalt on varastatud neer. Seega on inimkehade ekspluateerimine järjepidev ja endiselt aktuaalne teema, kuigi folklooris on lugude süžeed ja ihatud kehavedelikud või organid ajas pisut muutunud.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?