VOLDEMAR PANSO: „Ma olen saanud selleks, kelleks ma pole unistanud saada...“

Leho Lõhmus (PhD), ajaloolane, 3. november 2020

„Ma olen saanud selleks, kelleks ma pole unistanud saada. Kelleks ma unistasin saada, selleks ei saanud,“ on Voldemar Panso tunnistanud oma raamatus „Portreed minus ja minu ümber“. „Tahtsin saada meremeheks, klouniks ja veel hiljem kirikuõpetajaks.“ Tema esimene eelistus pärast gümnaasiumi oligi Tartu ülikool, kuid juhus tahtis teisiti: kirikuõpetaja asemel sai temast Eesti teatri suurkuju, kelle sünnist möödub tänavu novembris 100 aastat.

Kui Voldemar Pansolt küsiti, kus ta elab, ütles ta: Kivimäel. Just nii – mitte nõmmelane, vaid kivimäelane. Sündis Panso aga hoopis kaugel, Venemaal Siberis, kuhu tema mõisamoonakatest vanemad olid enne esimest maailmasõda välja rännanud. Eks ikka paremat elu otsima. Seal Tomski linnas väike Volli 30. novembril 1920 ilmavalgust nägigi. 

TEATRIMEHE KODU: Maja, kus Pansod Kivimäel Pärnu maantee ääres elasid, on praegugi alles. Maja hoovis on teatrimehe auks mälestuskivi. (Tiina Kõrtsini)

Tartu rahuleping andis eestlastele võimaluse kodumaale opteeruda ja seda perekond peagi  ka tegi. Isa Hans Panso rentis Nõmmele Kivimäele ehituskrundi. Algus oli raske, isegi ehitusprojekt tehti võlgu. Aga pereisa oli kõva meistrimees ning leiutaja, kellele ükski töö üle jõu ei käinud. Ta ehitas krundile maja, aga meisterdas valmis ka oreli, millel ise mängis, lõõtspilli oma pojale, treipingi, fotoaparaadi ning isegi kirjutusmasina. Tema eriliseks harrastuseks oli aga puunikerdus ja imepisikeste taskunugade meisterdamine. Ta olevat valmistanud kihvleo peale kaks tosinat käänispeaga taskunuga, mis kõik ühte napsuklaasi ära mahtusid! Ruumi olevat ülegi jäänud. 

Varjunimi: Osnap

Hans Panso suurim projekt, ehitada võimas kellatorn, kus kõik nõmmelased õiget aega teada võivad saada, jäi siiski teostamata. Vahel ei tulnud ka mõni muu asi välja. „Tulen mina koju ja näen juba eemalt, et aurupilved käivad köögiaknast välja,“ kirjeldab Panso oma raamatus. „Kuulen ema hädaldamist ja isa energilist kamandamist: „Auru juurde, mammi, auru juurde!“ Oli valminud vana Panso uus leiutis – aurumasin puude saagimiseks.“ Paraku oli kogu päevase rassimise tulemuseks, et masina abil lõigati üksainus puuliist ja leidur lõi masinale käega.

„Meil oli kodus külluses huumorit, ideid, isikupära, soojust, juhtumusi, muresid, orelimängu, totrust, armastust. See tegi lapsepõlve rikkaks ja kauniks,“ on Voldemar Panso oma raamatus öelnud. Sellisesse perekonda sündimine ei saanud jääda heade tulemusteta. Tulevase teatrimehe anded ja huumorimeel avaldusid juba õpingute ajal, kõigepealt Nõmme algkoolis ja seejärel Nõmme gümnaasiumis, mille viienda lennu ta 1938. aastal lõpetas. Koolis vedas ta teatriringi, tegi aktiivset kaastööd gümnaasiumi almanahhile Sulesädemed, kirjutas luuletusi... Teda jätkus igale poole.

KODUKOOLIS TAGASI: Pildil on hetk Panso bareljeefi avamiselt Nõmme gümnaasiumis, bareljeefi kõrval seisab selle autor Tõnu Maarand. (Nõmme gümnaasiumi arhiiv)

Juba koolis avaldus ka tema huvi kodukandi ajaloo vastu. Panso oli esimene, kes hakkas uurima Nõmme tekke- ja arengulugu, Nõmme asutaja, arendaja ja hinge Nikolai von Glehni elulugu. Oli ju vana Glehn vägagi sarnane tema oma isa, vana Pansoga: mõlemad olid ideedegeneraatorid, visionäärid, meistrimehed ja leiutajad. Ning eks tema haridusteegi algas kunagises Glehni vorstivabrikus, kus asus kohalik algkool.

1939. aastal ilmus Pansol Osnapi varjunime all kohalikus ajalehes Nõmme Leht läbi mitme numbri pikem joonealune „Mees, kes rajas Nõmme“ – lugu mehest, idealistist, kes nägi Panso sõnade järgi küll suuri lõppe ja tippe, kuid ei näinud neid aluseid, mis neid lõppe ja tippe oleksid kandnud.

Doktoritöö jäi pooleli

1938. aastal asutati Tallinna konservatooriumi juurde lavakunstikool. Panso läks nii igaks juhuks eksamitele proovima ja saigi sisse. 1941. aastal lõpetas ta selle kooli esimese ja ainukeseks jäänud lennu – koos Ilmar Tammuri, Kaarel Toomi ja Ellen Liigeriga, kui mainida vaid mõnda teatrilegendi. Järgnes töö Tallinna Draamateatris näitlejana.

1950. aastal jätkusid õpingud Moskva teatrikunsti instituudis (GITIS), mille ta legendaarse Maria Knebeli õpilasena 1955. aastal lõpetas. Seejärel lavastajatöö draamateatris, kus teda juba ootas sama kooli 1953. aasta Eesti stuudio lend – Ita Ever, Ervin Abel, Jaanus Orgulas, Kaljo Kiisk, Arvo Kruusement, Vello Rummo ja mitmed teised meie teatri- ja kinoelus ilma teinud korüfeed.

Eestis oli tolleks ajaks näitlejate-lavastajate ettevalmistamine katkenud. Selle taastamise võttis Panso oma elutööks. 1957. aastal asutas ta konservatooriumi juurde lavakunstikateedri, mida juhatas ise surmani. Juba kateedri esimese, 1961. aasta lennu lõpetasid nii mitmedki tulevased Eesti teatrikunsti teerajajad ja tema elutöö jätkajad – Mikk Mikiver, Aarne Üksküla, Tõnu Aav jt. 

Ning siis tuli jälle pööre tema elus, rahutu vaim otsis uusi väljakutseid. Lavakunstikateedri teise lennu baasil asutas Panso 1965. aastal uue teatri – Eesti Noorsooteatri, mille peanäitejuhi kohale ta samas ka astus. Ning ikka edasi – 1970. aastal näeme teda juba Tallinna Draamateatri peanäitejuhi rollis. Sellega kaasnes loominguline töö – kümned ja kümned lavastused teatrites ning teadusuuringud, mille tulemusel valmis kandidaaditöö teemal „Töö ja talent näitleja loomingus“. Oli valmimas doktoritöö režiist, see jäi aga lõpetamata, sest aeg seiskus Suure Meistri jaoks. Voldemar Panso lahkus igavikku vaid 57aastasena, 27. detsembril 1977. Valitsev ideoloogia ja selle paine kurnas loomingulise inimese ja laastas tema tervise.

Panso elule tagasi vaadates võime öelda, et tema rajas oma lõpud ja tipud, mille vilju me maitseme tänapäevani, kindlale alusele. „Ma pole ühtegi õpingut ega tööd, ühtegi teed ega mäkketõusu pooleli jätnud; olen läinud edasi, hambad ristis, ootamatuid jõuvarusid endas ammendades,“ on ta selle kohta oma raamatus ise öelnud.

1981. aastal talletati Voldemar Panso hääl luuleplaadil „Kontrastid“. (Repro)

Jäädvustatud medalile, heliplaadile ja kodukooli seinale

Voldemar Panso mälestust on jäädvustatud mitmeti. Pansot jäävad meenutama kümmekond raamatut, helikassett ja heliplaat. Andrus Kivirähk on kirjutanud temast näidendi „Voldemar“, osaline on ta ka sama autori näidendis „Teatriparadiis“. Teda on maalitud ja vermitud mälestusmedalile, tema bareljeef on Toompeal lavakunstikateedri ehk Panso kooli ukse kõrval ja büst tema asutatud Noorsooteatris (nüüdses Tallinna Linnateatris). 1989. aasta veebruarist ehib Panso bareljeef ka tema kodukooli, Nõmme gümnaasiumi seina.

Voldemar Panso on valitud Eesti XX sajandi 100 suurkuju hulka.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?