VOLDEMAR PANSO: „Ma olen saanud selleks, kelleks ma pole unistanud saada...“

Leho Lõhmus (PhD), ajaloolane, 3. november 2020

„Ma olen saanud selleks, kelleks ma pole unistanud saada. Kelleks ma unistasin saada, selleks ei saanud,“ on Voldemar Panso tunnistanud oma raamatus „Portreed minus ja minu ümber“. „Tahtsin saada meremeheks, klouniks ja veel hiljem kirikuõpetajaks.“ Tema esimene eelistus pärast gümnaasiumi oligi Tartu ülikool, kuid juhus tahtis teisiti: kirikuõpetaja asemel sai temast Eesti teatri suurkuju, kelle sünnist möödub tänavu novembris 100 aastat.

Kui Voldemar Pansolt küsiti, kus ta elab, ütles ta: Kivimäel. Just nii – mitte nõmmelane, vaid kivimäelane. Sündis Panso aga hoopis kaugel, Venemaal Siberis, kuhu tema mõisamoonakatest vanemad olid enne esimest maailmasõda välja rännanud. Eks ikka paremat elu otsima. Seal Tomski linnas väike Volli 30. novembril 1920 ilmavalgust nägigi. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?