Villu Kanguri kultusraamat | Lugusid mootorsõidukitest

Villu Kangur, 3. november 2020

Igas Eesti Ajaloo numbris teeb Villu Kangur ülevaate ühest kultusraamatust, mis on talle muljet avaldanud ja meeleolukaid elamusi pakkunud.

  • „Mootorrattad ja motorollerid“
  • Autor: Arseni Palu
  • Eesti Riiklik Kirjastus, 1965
  • 340 lk

Mis meesterahvas see on, kes pole korrakski kaherattalise bensiinipaagiga jõuvahendi seljas istunud! Kui esimest korda katsetasin, käisin 50 meetri pärast käntsu. Tegelikult oli see küll mingi jalgrattaraami peale ehitatud moodustis ja võimatu oli aru saada, on see mopeed Riga või pesumasin Riga. Olles aga oma nina maa seest välja võtnud, selgus, et kruusateele on sellest jäänud ilus sirge joon. Ja kahel pool seda neli paralleelset jutti põlvedest ja ettesirutatud peopesadest. Ent mu selja taga, maandumistrajektoori alguspunktis, oli kaks veel eriti sügavalt üles küntud vagu. Elu nagu uudismaa, aga õnnelik peakas, pubekas!

Olles end teelehtede abil pisut plaasterdanud, selgus asja põhjus. „Kurat, kahvli mutrid tulid lahti,“ kirus sõber. Endal võidukalt esiratas kaenlas. Mis arvate – mitu nädalat mul seejärel lõtk esihargis oli?

Olen kasvanud koos papsi motorolleriga Vjatka. Tagaistmel sõitnud küll ja veel. Aga kui isa sellesama helesinise vene ime sadulas surma sai ja ema aastateks haiglasse sattus, kadus igasugune tahtmine proovida. Nii palju siis kurbadest mälestustest!

Nüüd aga õnnelikumad meenutused. Kas teie olete lapsepõlves kõõlunud mingi kuradi torumoodustise otsas ja kujutanud ette, et see on teie kiikhobu? Minul osutus see motoroller Tuula raamiks. Kas te olete sõitnud nn Kihnu motikal, mille külgkorvi asendab kalakast ja milles sinu all magab õiglase und väsinud mees? Mina olen. „Roni peale!“ öeldi. Ma siis ronisin. Mitte küll näo peale, aga mehe peale siiski. Visati kilomeeter-poolteist edasi.

Nojah… küsimused tekitavad küsimusi. Kas te olete naabripoisiga, kellel polnud vist veel juhilubegi, tema papsi IŽiga sõitnud, Saksa vint õlal, sohu maaparanduskraavini, kuhu haugid olid pärast suurvett kinni jäänud? Ja kalade pihta tulistanud? Iga pauk kõlas nagu entschuldigung. Aga varsti tuli kähku kannakaabet teha, sest eemalt hakkas paistma üks uudishimulik inimene.

Ma nüüd seda enam ei küsigi, kas olete ka koos Moldaavia mustlastega praadinud šašlikut selliste imeliste võrude peal, mida nimetatakse motika traatkodaratega ratasteks? Või seda, kas te olete väikese mugava bensupaagiga käinud lähimas kaasamüügiga pivnuha'slahtise õlle järel? Ega isegi ka seda mitte, kas te teate, et kastoorõli hais tekitab minu põlvkonnas vaid ülimeeldivaid mälestusi. Miks küll? Ma pole ju tegelikult mingi suur motikasõber…

Siiski meenub, et hea bändimehest kamraad, kes kunagi minu juures tuba üüris, ostis endale nõukaaja lõpul mopeedi ja hakkas seda tuunima. Igasugu vidinad lasi ta sel ära nikeldada. Vist mingis kuramuse salajase sõjatehase galvaanikavannis. Kõikvärki voolikud ja juhtmed kattis ka Tšehhoslovakkia läikivate dušivoolikutorudega. See kaadervärk hiilgas tal lõpuks nagu küünal, millest on ehitatud lühter. Siis selgus, et mootor on tuksis mis tuksis. Vene värk. Kuidas ja kellele Veljo Vingissar selle edasi (või tagasi) müüs – ei mina mäleta. Igal juhul on selge see, et vene ime sai disainiga ära rikutud. Iga isetegevus ei tõsta ju alati turuväärtust. 

Ikka aga vaatlen vahel võlutult neid vastu tuhisevaid tõuksimehi. Korraks ja n-ö laenuks. Kuid siis jätavad nad selle kusagile keset suvalist ristteed ripakile. Just hiljaaegu saatis mu Austria sõber sellise fotopostituse Viinist. Samas ei saa ma sellest ka aru, miks mõni minu eakaaslane hakkab äkki oma vanaldast elu pikendama silindrite ja taktide abil. Kui ta pole seda eales varem teinud ning see pole tal lapsepõlvest saati veres. Ent ma mõistan ka neid, absoluutselt!

Tegelikult: olen väga võlutult jälginud oma kassi. Kui on putukahooaeg, kontrollib ta mu naise auto esiotsa alati kohe üle. Et ega sealkaudu pole mingit värsket lömastatud maiust liblikate või kärbeste näol koju toodud? Kord aga, kui saabus oma imelisel elektrijalgrattal külla mu hea sõbrake Jaak Ahelik, kordas kass sama. Raam on raam. Pole vahet, kui suur ja kui kiire. Kontroll peab iga asja üle alati olema!

Ei, ma ei vihja vanale naljale, et tänapäeval liigutakse suure kiirusega ja hulgakaupa. Aga täna astus liinibussi inimene näovisiiriga, mis nägi välja nii rõve, nagu ta oleks kihutanud 200 km tunnis vastutuult. Selle põhjal kahvatub isegi maipõrnika laip, mida ma omal ajal liiklusmiilitsa motikakiivril topelt-kuldkokardiks pidasin.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?