MIILITSAUURIJA ARGIPÄEV: isesüttinud vanainimesest suurvargusteni Kalevis, laipadest rääkimata

Tiit Maidre, 3. november 2020

Mida kõike miilitsauurijad nägema ei pidanud! Nii seda, kuidas miilitsad Kohtla-Järvel peatumismärguannet eiranud mootorrattureid teibaga sadulast maha lõid, kui ka inimmõistuse sära keeruliste vargus- ja petuskeemide väljamõtlemisel. Üsna palju koomilist, kuid ka asju, mis mitmeks ööks une viivad. Sekka isegi müstilist – ühte inimkehapõlengut Jõgisool pole ükski kohtumeditsiini- või tuletõrjeekspert siiamaani ametlikult seletada osanud. Kõige sellega puutus ligi kaheksa uurija-aasta jooksul kokku Tiit Maidre, kes pakub sissevaadet tollaste uurijate maailma ka meie lugejatele.

Kuidas ma Tartu ülikoolist üldse miilitsasse (ametlikult küll siseasjade osakonda) uurijaks sattusin? Kuidagi märkamatult oli kätte jõudnud juuraõpingute kolmas kursus. Aasta keskel hakati meid jagama kriminaal-, tsiviil- ja haldussuunaks. Sellest hakkas sõltuma ka tulevane riiklik suunamine.

Kriminaalsuund tähendas reeglina suunamist uurimisse või prokuratuuri, tsiviilsuund enamasti ettevõtete juriidilisteks nõustajateks ja haldus näiteks notareid. Ajateenistuse läbinuid suruti kriminaalsuunale põhjendusega, et neil on sõjaväeline ettevalmistus. Eriti vastu punnida ma ei saanud, kuna olin raksu läinud haldusprorektor Endel Ploomiga, kes oli meil tsiviilõiguse eriosa õppejõud ja peedistas ühikaelus „silma paistnuid“.

OHVITSERIKS ÕPPIMAS: Meie juurakursus Tartu riikliku ülikooli sõjalise õpetuse kateedri hoovil enne väliõppust. Koos kõrgharidusega sai ülikoolist ka leitnandipagunid.  (Erakogu)

Praktikabaasiks valisin Harju rajooni siseasjade osakonna uurimisjaoskonna, mis asus Tallinnas, Müürivahe põik 4. Oli kirjutamata reegel, et kui teed praktika edukalt, saad sinna ka tööle jääda, ja mina tahtsin Tallinna saada.

Nii tutvustasingi end peagi uurimisjaoskonna ülemale major Aime Ebrele ja tema mind omakorda majale. Selle tutvustamisega algas 1982. aastal ka minu esimene tööpäev miilitsauurijana. Neid tööpäevi tuli kokku ligi kaheksa aasta jagu. Loomulikult ei mahtunud kõik juhtumid, mida allpool kirjeldan, ühte tööpäeva. Aga teatud asjaolude kokkujuhtumisel oleksid võinud mahtuda. Vähemalt osa neist.

Peab ütlema, et mul vedas, sest Harju osakonna töötajad olid Eesti parimad professionaalid. Paari aasta jooksul nägin ka teisi osakondi ning sain võrrelda. Meil töötasid Reet ja Peeter Sobolev, Rudolf ja Ilse Kevato ning Anatoli Põhjakas, kes võisid menetleda mida iganes. Ebre ise oli professionaal nagu teisedki. Kohusetundlik oli ka Juta Kullerkupp, kuid Ebre ei pidanud teda väga teravaks pliiatsiks, andis talle uurida igasügisesi sõnnikuvargusi ja tituleeris ta „eriti si..ste asjade“ uurijaks.

Pärast minu matrikliga tutvumist otsustas uurimisjaoskonna ülem Ebre mind vette visata ja andis uurida materjali kolhoosikarjak Leonid Šijani süüdistuses kriminaalkoodeksi paragrahvi 107 lõige 3 järgi – üliraskete kehavigastuste tahtlik tekitamine raskendavatel asjaoludel. Prokuratuur, mille uurijad tegelesid vaid tapmiste ja veel mõne üksiku kuriteoliigiga, polnud seda tapmiskatseks lugenud ja saatis meile. Üliraskeks loeti kehavigastust, mis päädis mõne organi kaotusega või oli kohese meditsiinilise abita eluohtlik.

Faabula oli tegelikult labane. Šijan oli karjak Lehmjas kolhoosi laudas ja elas kokku lüpsjaga. Ühel päeval olid nad koos lauda puhketoas ja Šijan oli end segi joonud. Naine hakkas tänitama, sõna tõusis sõnast, lõpuks haaras mees laual vedelenud lehmade lahkamise pussnoa ning lõi naist sellega kõhtu. Kõik tunnistasid, et nii oligi. Ilmne, et karjak tuli vahi alla võtta.

Vahi alla võtmise pidi sanktsioneerima prokurör uurija koostatud määruse alusel riigivapi kujutisega punase pitsatiga. Seadus nägi tegelikult ette, et süüdistatav ise peab juures olema ainult juhul, kui ta on alaealine, muidu tassiti lihtsalt pabereid. Harju prokurör Liivak nõudis aga kõigi vahistatavate enda juurde toomist – tal oli komme teatraalselt karjatada: „Ma arreteerin teid!“ Ja siis määrusele pitsat plaksuga peale virutada.

Tema hobi tõi mõnikord kaasa jamasid, sest autot osakonnal selliste käikude tarbeks anda polnud ning uurija pidi koos süüdistatavaga jalutama prokuratuuri, mis asus Balti jaama lähedal Niine tänav 14 nüüdseks lammutatud puumajas. Pärast templi saamist tuli lonkida Kalamaja tänavat pidi alla Patarei vanglasse, kus süüdistatav koos määruse koopiaga üle anti. Nii mõnigi oli sel Kolgata teel jalga lasknud.

Šijan küll põgenema ei hakanud, kuid ta oli pidulikuks sündmuseks selga pannud tumeda ülikonna, lipsu ja valge särgi. Mina olin teksades ja ema kootud helerohelises palmikutega sviitris. Kui me Niine tänavale kohale jõudsime, koputasin Liivaku uksele. Seest kostis kolin ja mürts ning Liivak hüüdis: „Sisse!“ Astusime kabinetti, kus näis esmapilgul olevat vaid tühi laud, kuid Liivak ajas end ähkides laua alt püsti – selgus, et tal oli samal hetkel tool puruks läinud. Juhtub ka prokuröridel!

Kuna ta nägi meid mõlemat elus esimest korda, vaatas ta meid hindavalt üle ja pöördus siis kõigepealt nõudlikult minu poole: „Rääkige siis, noormees, millega te hakkama saite?“ Isegi karjak kohkus, kuid kuna ta sai pärast seitse aastat, oli tal vähemalt vanglas kaasas veel üks kallis mälestus.

Kord sai Liivak oma väikese lõbu tõttu hakkama ka fopaaga: ta oli ühtlasi Muugal aianduskooperatiivi Juura esimees, kogemata ajas ta templid sahtlis sassi ja advokaat avastas toimiku tutvustamisel, et tema klient saadeti eeluurimisvanglasse aianduskooperatiivi Juura, mitte ENSV prokuratuuri poolt.

Komandeeringud

Tollase siseministri, kindralmajor (hiljem kindralleitnant) Marko Tibari asetäitja, samuti peatselt kindrali auastmeni jõudnud Vitali Jepifanov, keda hüüti Jepikaks, organiseeris ühte või teise jänni jäänud osakonda brigaade n-ö ummikute likvideerimiseks ja minulgi tuli komandeeringutes käima hakata. Esimene komandeering juhtus olema Valka. Seal oli muuhulgas see häda, et neil oli noor ja aktiivne prokurör, kes uurimises kadunud toimikuid taga ajas ja oli veendunud, et kohalik vanemuurija Kütt võtab altkäemaksu. Lõpuks leidiski ühe mingis asjas kahtlustatava, kes väitis, et seda tõepoolest küsiti. Talle anti rahapakk pihku, rahatähtede numbrid kirjutati üles ja kui kahtlustatav kabinetist väljus, sisenes prokurör manukatega. Ainult et raha ei leitudki. Linna peal räägiti, et Küti naine passis tänaval ja mees jõudis rahapaki teise korruse aknast välja visata.

Viimastel päevadel oli osakonna komplekskontroll ja Tallinnast kõik suured ülemused kohal. Meie, komandeeritud, istusime kohaliku ülema asetäitja Leontjevi kabinetis ja võtsime viina, mis oli ettevaatuse mõttes veekarahvini valatud. Ettevaatus polnud asjatu – järsku tormaski sisse siseminister Tibar. Pühkis otsa eest higi ja... valas endale karahvinist klaasitäie. Hinge kinni pidades jälgisime, kuidas ta klaasi joonelt tühjaks kulistas, kuid ta ei öelnud sõnagi –  maigutas vaid korraks suud, äigas veel korra käega üle otsaesise ja marssis välja.

Leontjev lõbustas meid aga looga, kuidas Valga mehed Tallinnas koosolekul käisid. Sõiduriistaks oli Karksi tehases toodetud pika kabiiniga veoauto GAZ 53, millega nad juba öösel tulema olid hakanud. Enne Antslat oli teel pikali jalgrattur. Purupurjus, nagu kohe aru võis saada. Mees pandi siis kasti, et ta mõnda teele jäävasse asulasse väljamagamisele toimetada, kuid unustati. Kui Tallinn juba paistis, tuli koorem meelde ja mees lohistati presendi alt tükkis jalgrattaga maanteekraavi.

Pärast koosolekut läksid Valga mehed Karja Keldrisse sööma. Paha aimama hakkasid nad juba siis, kui nägid kõrtsi ukse kõrval tuttavat jalgratast. Sees avastasidki nad ehmatuseks, et kõrvallauas räägib sama jalgrattur, kuidas asutas end õhtul poolpildituna Antsla poole väntama, aga kui hakkas jälle millestki aru saama, oli juba Tallinna all.

Puutusin tööalaselt kokku ka Ida-Virumaa ja Kohtla-Järvega. Mulle sattus õnneks veidi tsiviliseeritum Jõhvi, appi anti mulle Tallinna siseasjade valitsusest kriminaaljälituse operatiivvolinik ehk krimkavolinik major Gusseinov ja üks kohalik, kapten Petrenko. Kaevasime arvukates toimikutes, nemad püüdsid süüdlasi selgitada ja mina menetleda. Selline töökorraldus lõi üsna palju asju n-ö valgeks, sest süüdlased olid suhteliselt lihtsalt näha, kuid kohalikud polnud jõudnud asjaga tegelda.

Oleks ehk rohkemgi jõudnud ära teha, aga elasime võõrastemajades ja volinikud kippusid pummeldama. Gusseinov muidugi oli sel alal tuntud tüüp. Ühel hommikusel ülekuulamisel kössitas ta taas laua taga, sinel üle õlgade ja silmis piin, ning katkestas süüdistatava jutuvada äkki küsimusega: „Kas te ajate siin Kohtla-Järvel viina põlevkivist või?“

Muu hulgas avastati, et täiesti käest ära on liiklusdistsipliin: kohalikud tiirutasid mootorratastel hoovide ja peenarde vahel ringi ning ignoreerisid peatumismärguandeid. Tallinnast saadeti kohale vabariiklik „karistuspataljon“, aga katsu neid huligaane hoovides taga ajada! Järgmisel päeval muudeti taktikat: üks inspektor andis kettaga peatumismärguande ja kui kamikaze ei allunud, astus teine teibaga teele ja lõi mootorratturi sadulast maha. Kahe päevaga oli kord taastatud. Meetod oli ehk jõhkravõitu, kuid tõhus.

MIILITSAMUNDRIS: See pilt sai tehtud minu isikliku toimiku jaoks. (Erakogu)

Müstiline laibapõleng

Abi osutatud, olin tagasi Harju osakonnas, kus peagi leidis aset küllaltki müstiline juhtum. Nimelt tuli Jõgisoo külast teade laibaga tuleõnnetusest. Sündmuskoht võttis nõutuks: maja oli säilinud, kuna uksed-aknad olid kinni ja hapnik ei pääsenud ligi. Sees aga oli olnud suure kuumusega põlemine, kõik seinad ja aknad olid pruuni rasvase tahmaga kaetud. Põrandal olid kitsad, laudadest läbi sööbinud põletusjäljed, nagu oleks keegi ringi jooksnud. Laip oli tagatoas voodil ja kohati niivõrd põlenud, et jalaluud paistsid aukudest pükstes kätte. Kuumus oli olnud selline, et kummutil olid vabariigiaegsed „His Master's Voice'i“ plaadid känkraks sulanud. Tagaseina ääres oli ka kassi surnukeha.

Saabudes olime avanud seestpoolt haaki pandud ukse rauasae lehega ja võõraid polnud põhjust kahtlustada. Süütamisjälgi polnud. Mitte keegi kohtumeditsiini- ega tuletõrjeekspertidest ei osanud nähtust seletada. Alles aastaid hiljem nägin mingist telesaatest, et USAs oli sarnaseid juhtumeid olnud korduvalt ja nad avastasid, et vanal inimesel võib kehas tekkida keemiline reaktsioon, mis põhjustab isesüttimist. Ju siis meil ka?

Viimasel nädalal Harju osakonna valveuurijana kiskus seiklusteks. Öösel tuldi järele: liiklusavarii Kose ligidal, kolm laipa ja kolm vigastatut. Nähtu oli paras puder. Tallinna poolt oli tulnud Volga ja suunaga Tallinna poole liikus veoauto, mis vedas hobuseid, kes olid ära jooksnud. Veel oli seal mingi tehase buss. Kohapeal seletasid bussis olnud töölised, et neil oli ekskursioonibussi kumm katki läinud ning seetõttu peatasidki nad tolle veoauto. Selles läksid aga hobused varsti rahutuks ja nende saatjad palusid peatada mõne teise auto. Tallinna poolt nähti tulemas esilaternate valgust ja töölised võtsid teel ketti nagu Nikulin, Vitsin ja Morgunov filmis „Kaukaasia vang“.

Seda poleks nad pidanud tegema! Me saime raadiosidest teada, et Volga oli samal ööl ärandatud ühest Tallinna garaažist. Surnud juhil oli taskus vanglast vabastamise tõend eriti ohtliku retsidivisti Arvo Keele nimele. Kui teda peatama hakati, võttis ta tee keskjoonele, pani kiirust juurde ning tabas veoautot nii, et selle esisild lendas alt. Kaks töölist jäid sinna vahele ja olid sisuliselt pooleks. Veoauto kabiinis olnud kaks meest ja Volga kaassõitjaks olnud naise viis kiirabi minema.

Hommikupoole ööd tuli Tartu poolt veel üks auto, millest väljusid kõvasti vintis Sulev Nõmmik ja Vello Viisimaa. Pilt oli selline, et nad said hoobilt kaineks.

Eeldasin, et kui hukkunu oli Keel, pidi kiirabiga ära viidud naine olema tema elukaaslane, samuti eriti ohtlik retsidivist Milona Dmitrijeva. Haiglas oli ta end muidugi valetanud Roosna-Allikul elavaks sõbrannaks ja olevat hääletades auto peale sattunud. Nii pidin hommikul regionaalhaiglasse seda klattima minema, aga kuna ta oli sõbrannale vale sünnikuupäeva välja mõelnud, jäi ta üsna kohe vahele. Olin seoses teiste uurimistega veel mingid inimesed kohale kutsunud ja pidin tööpäeva lõpuni nendega tegelema – saldoks jäi, et olin tööl olnud 38 tundi järjest. Kui koju sain, magasin 12 tundi jutti.

Pikale tänavale

1984. aasta suvel kutsus miilitsapolkovnik Endel Mauer mu tööle siseministeeriumi uurimisvalitsusse Pikk 19, kus nüüd on Vene saatkond. See erines siseasjade osakonnast muidugi väga. Ülem oli siseteenistuse polkovnik Pavel Beilinson, kuid tema roll jäigi mulle segaseks, sest jurist ta polnud ja asjadega ei tegelnud. Praktiliselt juhtis ikka tema asetäitja Mauer.

Valitsus asus Pikk 19 teisel korrusel ja vastas üle fuajee oli praegune Vene saadiku kabinet, kus tol ajal istus ministri asetäitja Alfred Mõttus, kes tahtis hirmsasti kindraliks saada, aga ei saanudki. Lisaks arhiiv. Kriminaaljälitus oli koos kõigi Laanjärvede, Pikarote ja Nurmedega kolmandal korrusel, samuti SORVVO (sotsialistliku omandi riisumise ja spekulatsiooni vastase võitlemise osakond). Lõpuks oli meil veel tõlgi ja sekretäriga sekretariaat, mis trükkis mahukaid dokumente.

Uurimisse võeti seal asju ainult Maueri korraldusel ja need pidid olema kas suuremahulised, paljude eri episoodidega, eri linnades, muidu kõmulised või partei kontrolli all. Naljalt meie uurijatele üle ühe sellise asja korraga kätte ei jagatud ja sageli moodustati mitmest uurijast grupp. Tuli ka ette, et tapmisasi lahutati kaheks: näiteks uuris prokuratuur Lihula mõrvajuhtumit ja mina mõrvaritega seonduvalt kõike ülejäänut.

Üks tõsisem lugu, mis leidis ka avalikkuses laia vastukaja, tuli peagi pärast minu sinnajõudmist. Nimelt oli SORVVO pikka aega keerelnud Kalevi kommivabriku kui piirituse ja konjaki lekkekoha ümber. Tollal põhinesid sealsed retseptid alkoholil ning vahelaos liikusid suured kogused piiritust ja konjakit, mis tootmisse välja kirjutati. Laojuhatajad polnud vahele jäänud, kuid hiljem tuli välja, et majast võivad sisse-välja käia liinimehaanikud, kes olid endale umbes viieliitrised lamedad plekkplaskud teinud ja täitsid päev läbi tänaval autos suuremat mahutit. Vahele jäädi, kui mehaanik Ristikalm hakkas tehase pääslas SORVVO inspektori tagant läbi trügima, too virutas talle küünarnukiga ja lõi käe vastu plaskut ära. Siis läks madinaks, mehaanikute kodud otsiti läbi ja leiti suurtes kogustes peidetud alkoholi.

UURIJA ERARIIETES: Miilitsamundris käisid uurijad harva, eriti igapäevatööl. Pilt on tehtud Suhhumis, kui ühe süüdistatava jälgi ajades seal komandeeringus olin. (Erakogu)

Leidus muudki: mehaanik Isaku garaažist Mustamäel avastati tööriistakast riigilaenu obligatsioonidega rohkem kui 100 000 rubla väärtuses (need olid tollal vabalt rahaks vahetatavad).

Minust ja selleks ajaks Harju uurimisvalitsusest samuti meile üle toodud Ilse Kevatost tehti kähku uurimisgrupp ja me asusime seda lao asja analüüsima. Olid kaks laohoidjat – Evi Sein ja Ester Lomp –, kes olid alati alkoholi tootmisse väljastanud GOSTi järgi. Liinitöölised teatasid samas väiksematest kogustest. Tegime siis tootmises eksperimendi ja välja tulid pirakad vahed laoseisuga. Seina ja Lompi elamised otsiti läbi, kuid nemad kodus alkoholi ei hoidnud. Küll aga olid neil uhked majad, antiiki ning Seina ventilatsioonist leidsime suure koguse Nikolai-aegseid kuldmünte. Lomp nii ahne ei olnud, aga tal oli ilus kogu Eesti kunsti.

Evi Sein lõi pea selga ja kaebas ära, et osa konjakist toodi pudelites ning läks Kalevi direktori korraldusel pidudeks ja kingitusteks. Kättemaksuhimuline Sein põhjendas: „Miks tema võib ja meie ei või?“ Selle saime laoarvestusest kätte ning direktor tuli samuti vastutusele võtta. Põhiline töömesilane oli aga ikkagi liinimehaanik Isak, kes vahendas alkoholi ja raha ning oli sellele mugava kattevarju leidnud – nimelt käis ta kuulutuste peale kodumasinaid remontimas ja siis müüski. Ristikalm oli väiksem tegija ja müüs rohkem tuttavatele.

Hoopis veider oli kolmas liinimehaanik Loit. Tema kodust alkoholi ei leitudki, küll aga suur kohver šokolaade, mis olid enamikus aegunud. Põhjendas, et tahtis lastelastele kinkida, ja mina ähvardasin ta lastelaste tapmiskatse eest vastutusele võtta. Siis tunnistas, et natuke ikka müüs ka. Šokolaadi viisime hävitamisaktiga Saue sovhoosi sigalasse, kus notsud selle nahka pistsid.

Asjaosalised said pikad vanglakaristused, näiteks laohoidja Seinale anti täiega 15 aastat ja laohoidja Lomp, kes ei ülbitsenud, pääses kuuega. Vara konfiskeeriti. Kuid Isaku lugu sellega veel ei lõppenud. Tal oli kodus metsikult elektroonikat ja defitsiitseid autoosi, samuti oli ta igal aastal turistina välismaal käinud. Tollal ei saanud seda endale suurt keegi lubada, aga selgus tuli, kui leidsime tema musta raamatupidamise: kõige suuremaks võlgnikuks osutus üks KGB operatiivtöötaja, kellele ta oli koguni autoraha andnud. See oli juba tõsine lugu, mida siseminister Marko Tibar sai KGB juhile Karl Kortelainenile nina alla hõõruda. Autoraha maksis KGB meie asitõenditesse sisse ja tüüp lasti töölt lahti, kuid suure kella külge asja ei pandud.

Siseministeeriumi uurimisvalitsusse jäin 1987. aastani. Siis suunas siseminister Tibar mu siseministeeriumi kaadrite valitsuse isikkoosseisu inspektsiooni peainspektoriks ehk praeguses mõistes sisekontrolli juhtima – pidin menetlema miilitsasiseseid distiplinaarasju: näiteks võimuliialdused või oli käitutud ebaväärikalt, rikutud protsessinorme, võetud altkäemaksu, kaotatud relv või tähtsad dokumendid jne. Minu võmmiperioodi lõpp langes aga juba suurte muutuste aega. Sealtmaalt lugesin igasugu miilitsateemad ja suunamised enda jaoks ammendatuks. Seda enam, et ka miilits läks senisel kujul peatselt hingusele.

Uue töö leidsin kaubandusministeeriumis ja lõpetasin oma karjääri avalikus teenistuses 1998. aastal majandusministeeriumis. Need on aga juba hoopis teised lood. Neist – nagu ka minu muudest askeldustest miilitsauurijana – saate lugeda minu raamatust „Sotsialismi hauakaevaja“, mis loodetavasti peagi ilmub.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?