ENDISTE AEGADE ARGIELU: tennised hambapulbriga valgeks!

Juhan Mellik, 3. november 2020

Kui tänapäeva moeteadlikumad noored on nõus maksma säravvalgete ketside eest hingehinda, ei tea nad enamasti, et samasugune kraam oli hinnas juba nende vanavanemate noorusajal. Ühe olulise vahega: mitte ükski tehas ei valmistanud tenniseid ihaldusväärsel valgel kujul.

Pärast maailmasõja lõppu oli Nõukogude tööstusel suuremaidki muresid kui rahva moevajaduste rahuldamine. Ent leidlikud noored leidsid ise lahenduse: määrida spordisussid, mis hakkasid moodi minema juba enne sõda, kokku hambapulbrist segatud pastaga.

„See oli jälk segu,“ mäletab toona 20. eluaastates olnud Lilian. Oli jälk juba eesmärgipärasel kujul tarvitades ehk hambaid pestes: tekkis tunne, nagu oleks suu kriiti täis. Pealegi ei olnud tulemus kuigi kauapüsiv – olenes muidugi, kus tennistega kõndida, kuid maksimaalselt paari päevaga kulus valge lögakiht maha ning valgendustöödega tuli otsast alustada.

Jalanõud ise olid tavaliselt ostetud segakauplusest, aga Liliani sõnul võis neid leida ka ühest Tallinnas Viru tänaval asunud kingapoest. Täpset hinda ta ei mäleta, aga kallid ei saanud need olla (1970. aastatel maksid need umbes kolm rubla – toim). Hoolimata kasinast sissetulekust – ema sai miinimumpalka, Liliani stipendium oli enne 1961. aasta rahareformi 360 rubla – sai ta endale neid jalavarje lubada.

Oli ikka uhke tunne minna sõbrannaga tänavale jalutama, valged tennised jalas. Peaaegu nagu polekski Nõukogude Liit! Ükskord avanes Lilianil võimalus sõbratariga Ukrainasse reisida ning sealgi peent trendi demonstreerida. Kohalike suhtumine eputamisse oli ühene: fašistid! „Mooduvärk oli,“ ohkab proua noorusaja valgeid tenniseid meenutades.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?