ORDUDEST ORDENITENI: aumärgid arenesid välja ordude tunnusmärkidest

Catherine Lapinsh, Tallinna rüütliordude muuseumi peakuraator, 3. november 2020

Ingliskeelsel sõna order on mitmeid tähendusi, munkade vennaskondadest ja sõjaväelistest organisatsioonidest teenete ja saavutuste eest määratavate aumärkideni. Eesti keeles ongi üks selle sõna vasteid ordu. Ordude kui organisatsioonide ajalugu ulatub tagasi varajasse keskaega, kui esimesed kristlikud munga- ja nunnakogudused kloostreid moodustama hakkasid.

Esimesed ordud järgisid ranget kloostrikorda ning sõna „ordu“ pärinebki õigupoolest ladinakeelsest sõnast ordo, mis tähendab reeglit. Pärast esimest ristisõda XII sajandi algul kerkisid Pühal Maal esile uut tüüpi usuvennaskonnad: usulis-sõjalised rüütliordud, nagu näiteks Templirüütlite ordu ja Teutooni ordu. Nende liikmeiks olid sõdalasmungad, kes andsid mungatõotuse ja elasid kloostrites, kuid võitlesid samal ajal muhameedlastest valitsejate, mereröövlite ja bandiitide vastu, kes kaubalaevu ja Püha Maa palverändureid ähvardasid.

Esimene seda laadi ordu, millel on ühtlasi õnnestunud püsida tänapäevani, on 900 aasta vanune Malta ordu, mida tuntakse ka hospitaliitide ordu ja püha Johannese rüütlite ehk johanniitide ordu nime all. Kuigi Malta ordu on andnud faleristikamaailma hiigelpanuse oma erilise märgiga – saleda kaheksatipulise ristiga, mida tänapäeval tuntakse Malta ristina –, pole metallmärkide kandmise komme siiski pärit sellistest sõjalistest ordudest. 

Tallinna rüütliordude muuseumis võib näha ordude originaalinsiigniaid (ameti- ja võimutunnused, mille ülesanne on muuta kandja seisus või amet väliselt äratuntavaks –  toim) kogu maailmast. Muuseumis keskendutakse ennekõike kuninglikele rüütliorganisatsioonidele – auväärsete ja teenekate inimeste ühendustele, mille liikmed kannavad tavaliselt rüütli ja daami nimetust ning kasutavad oma liikmelisuse demonstreerimiseks ordu sümboolikat: märke, tähti ja ordenikette, mis on neile antud ordusse vastuvõtmisel.

Tallinna rüütliordude muuseumis on 40 vitriini enam kui 700 originaalesemega ning võib olla raske uskuda, et kõik need aumärgid, mis kuulusid kunagi keisritele ja keisrinnadele, kuninglike dünastiate liikmetele, printsidele, presidentidele ja diplomaatidele, on nüüd Tallinnas. Allpool on neist ära toodud mõned märkimisväärsemad.

Sukapaela ordu sukapael

(Sukapaela ordu briljantide ja tähega sukapael Tallinna rüütliordude muuseumist.)

Sukapaela ordu sukapael (Tallinna rüütliordude muuseum)

Esimesena juurutas välist märki ordu liikmelisuse tunnusena Inglismaa kuningas Edward III. Ta rajas kuningas Arthuri ja tema ümarlaua rüütlite legendidest innustatuna Kõige Üllama Sukapaela ordu. Sukkade ülalhoidmiseks kasutati tollal kummi asemel sinisest sametist paela ning sukapael jäi ligi sajaks aastaks selle ordu esimeseks ja ainsaks märgiks.

Legendi järgi tantsis kuningas Edward III kunagi õukonnaballil oma armukese, Salisbury krahvinnaga, kui sukapael daami jala ümbert maha libises ja põrandale kukkus. Ümberkaudsete õukondlaste itsitamise peale korjanud kuningas sukapaela üles ja sidunud selle omaenda jala ümber, kuulutades keskprantsuse keeles: „Häbi sel olgu, kes sellest halvasti mõtleb!“ ning tõotades sellest teha maailma kuulsaima sukapaela. Ja nii sündiski Sukapaela ordu, mille motoks on see tavatu fraas.

Kuldvillaku ordu märk

(Kuldvillaku ordu märk Tallinna rüütliordude muuseumist.)

Kuldvillaku ordu märk (Tallinna rüütliordude muuseum)

Teise kuningliku rüütliorduna sündis Kuldvillaku ordu. Selle asutas 1430. aastal Burgundia hertsog Philippe Hea. Kuningakrooni himustav Philippe asutas ordu oma mõju suurendamiseks, kuna see võimaldas tal organisatsiooni võtta paljusid teisi silmapaistvaid aadlikke ja isegi teiste kuningriikide valitsejaid. Kui Philippe'i aadliliin hingusele läks, päris Kuldvillaku ordu võimas Habsburgide dünastia, millest kujunes mitmete riikide ja alade valitseja üle kogu Euroopa. Nõnda sai Kuldvillaku ordust nii Hispaania kui ka Austria-Ungari keisririigi kõrgeim ordu. Ordu mõlemad harud eksisteerivad tänapäevani – üks Hispaania kuningriigi ametliku orduna ning teine Habsburgide dünastia orduna.

1469. aastal järgnes juba Prantsusmaa, luues Püha Miikaeli ordu. See rüütliordu pidi olema vastukaaluks Philippe Hea rajatud ordule, Prantsuse kuningate peamisele konkurendile Prantsusmaa tähtsamate aadlidünastiate endale liitlasteks tegemisel.

Kuldvillaku ordu sai nime Vana-Kreeka mütoloogias kirjeldatud kullast jääranaha järgi, mida jahtides Iason ja tema argonaudid nüüdisaja Gruusiasse välja jõudsid ning mis sümboliseerib seaduslikku kuningavõimu.

Sukapaela ja Kuldvillaku ordu prestiiži üks tegureid oli nende eksklusiivsus. Rüütlid olid pärit vaid kõrgeimate aadlike seast ning nende arv oli rangelt piiratud (Sukapaela ordu puhul 26 meheni). Kõik rüütlid olid isekeskis võrdsed.

Püha Louis' orden

(Püha Louis’ ordeni täht Tallinna rüütliordude muuseumi kogust.)

Püha Louis' orden (Tallinna rüütliordude muuseum)

Esimene mitmes klassis loodud orden oli Püha Louis' orden. Prantsusmaa kuninga Louis XIV – le Roi Soleil’ ehk päikesekuninga – loodud orden oli autasu kuningliku sõjaväe ohvitseridele ning sellest sai põhimõtteliselt esimene sõjaväeline autasu. See oli aumärk, mida anti välja osutatud teenete eest ning mis ei sõltunud saaja kõrgest staatusest ega auväärsest sugupuust. Püha Louis' ordenil oli kolm klassi: rüütli, komandöri ja suurristi.

Auleegioni täht

(Auleegioni ordu täht Tallinna rüütliordude muuseumist.)

Auleegioni täht (Tallinna rüütliordude muuseum)

Prantsuse revolutsiooni ajal kaotati Prantsusmaal kõik rüütliordud, kuna neid peeti vana kuningavõimu ebademokraatlikeks jäänukiteks. Kuid Napoleon Bonaparte vajas oma toetajate premeerimiseks mingit süsteemi ning asutas selleks Auleegioni ordu.

Uue ordu eeskujuks polnud otseselt keskaegsed rüütliordud, vaid pigem Rooma vabariigi iidsed leegionid: leegion oli avatud nii sõjaväelastele kui ka tsiviilisikutele. Napoleon jagas oma ordu esimesena viieks klassiks. Seda eeskuju on järginud arvukad hilisemad rüütli- ja teeneteordud nii kuning- kui vabariikides. Ka enamikul Eesti teenetemärkidel on Auleegioni eeskujul viis klassi.

Dannebrogi orden

(Dannebrogi ordeni tagakülg Tallinna rüütliordude muuseumist.)

Dannebrogi orden (Tallinna rüütliordude muuseum)

Auleegioni ordu asutamise ajaks oli ordude traditsioon levinud juba igasse Euroopa nurka. Mainimist väärib kuulus ordu, mis on meie muuseumi ja Tallinna linnaga kõige otsesemalt seotud – Taani Dannebrogi ordu, mille kuningas Christian V asutas 1671. aastal. See Taani tähtsuselt teine rüütliordu oli algul üheklassiline rüütliordu, kuid 1808. aastal tehtud reformi käigus sai ordu insiigniast neljaklassiline teeneteorden.

Ordu on saanud nime legendaarse Taani lipu (brog – lipp) järgi. Legendi järgi said taanlased oma lipu, mida peetakse tihti maailma vanimaks riigilipuks, 15. juunil 1219 Lindanise lahingus eesti paganate hõimude vastu, kelle taanlased lõpuks ristiusku pöörasid. Eesti pealinna nimi ongi väidetavalt tulnud „Taani linnast“, mis tähendas algul Lindanise lähistele ehitatud taanlaste linnust.

Aleksander Nevski orden

(Aleksander Nevski ordeni insiigniad Tallinna rüütliordude muuseumist.)

Aleksander Nevski orden (Tallinna rüütliordude muuseum)

Pole juhus, et Vene aumärkide süsteem juurdus just Peeter I valitsusajal: sel ajajärgul oli Venemaa hakanud end Euroopa areenil võrdsena kehtestama, kuid erinevused diplomaatiliste tseremooniate traditsioonides ning Euroopa maade tavade vääritimõistmised raskendasid seda protsessi ning jätsid Vene saatkondadest barbarliku mulje.

Olles kaaskonnaga mööda Euroopat reisinud, hakkas noor tsaar mõistma sümbolite väärtust – et Euroopa riikide liidrid hakkaksid teda võrdseks pidama, tuli ka võrdne välja näha. Mõistagi ei tohtinud toonasel keisril puududa üleõlalint ja omaenese ordu märk või täht. Varsti pärast reisilt naasmist asutaski Peeter Püha Andrease ordeni. 

Üheks Vene impeeriumi kõrgeimaks ordeniks kujunes aga Aleksander Nevski orden. Ordeni ajalugu ühendab korraga mitu maad. Ametlikel arhiiviandmetel valmistas ordeni ja kaasnevad insiigniad (väärtusega 2759 rubla!) 1899. aastal Karl Blanc ning esimest korda anti need 3. septembril 1899 salanõunik Mihhail Kapustinile (1828–99). Insiigniad tagastati pärast tema surma valitsuskabinetile ning juba 19. detsembril 1900 anti need Gustav Hirschile (1828–1907), Vene keisrite eesti päritolu ihuarstile. Ent tema tagastas insiigniad märkimisväärse rahasumma eest kiiremas korras valitsusele. Samad insiigniad anti seejärel üle Paul Deschanelile (1855–1922), kellest sai Prantsuse kolmanda vabariigi 11. president.

Maria Theresia ja Püha Georgi ordenid

Maria Theresia orden, mis anti 1802. aastal kindralleitnant krahv von Fresnel und Curelile. (Tallinna rüütliordude muuseum)
Püha Georgi orden (III klass), mis 1814. aastal anti Austria feldmarssalile Ferdinand Peter Hennequinile teenete eest Napoleon Bonaparte'iga peetud sõjas. (Tallinna rüütliordude muuseum)

Püha Georgi sõjaline orden tähistas hiljuti oma 250. sünnipäeva. Selle asutas 1769. aastal Katariina Suur, mõjutatuna Püha Louis' ja Maria Theresia sõjalistest ordenitest. Märgi disain sarnaneb Maria Theresia ordeniga, silmatorkav musta-oranžikirju pael kujutab suurtükituld ja sellele järgnevat tumedat suitsu. Püha Georgi ordeneid ei jagatud diplomaatilistel põhjustel, vaid alati tunnustusena tõeliste sõjaliste teenete eest. Seetõttu olid isegi keisrid ise tihtipeale ainult ordeni neljanda klassi kandjad.

Eestlastest on Püha Georgi mõõga välja teeninud kindral ja riigimees, Eesti kaitseväe ülemjuhataja Johan Laidoner (1884–1953). Ta pälvis selle vapruse eest. Ta on saanud ka Püha Anna, Püha Stanislavi ja Püha Vladimiri ordeni, aga ka Rootsi Kuningliku Mõõgaordeni Suurristi, Suurbritannia Püha Michaeli ja Püha Georgi aumärgi, Soome Valge Roosi ordeni ja palju teisi tunnustusi. Kõiki Laidoneri isiklikke autasusid on võimalik näha Viimsis Eesti sõjamuuseumis.

Valge Kotka ordu aumärk

Valge Kotka ordu aumärk (Tallinna rüütliordude muuseum)

Tallinna rüütliordude muuseumi kollektsiooni üks väärtuslikumaid esemeid on Poola kuningriigi Valge Kotka ordu aumärk. Peeter I sai selle 1712. aastal ordu asutajalt August Tugevalt, mälestamaks Rootsi-vastase salalepingu sõlmimist.

Eesti vabariigi aumärgid

Vabadusrist (Tallinna rüütliordude muuseum)

Kui Eesti vabariik 24. veebruaril 1918 iseseisvuse välja kuulutas, tekkis siingi vajadus oma ordenite ja teenetemärkide järele. Eesti ajutine valitsus rajas riikliku teenetemärgi, millega sai tunnustada sõdureid ja ohvitsere jõupingutuste eest lahinguväljal, aga ka riigimehi ja diplomaate vabariigi rajamise aegsete tsiviilteenete eest. Nõnda sündiski Eesti iseseisvuse esimesel aastapäeval Vabadusrist, mis on tänini jäänud Eesti kõrgeimaks riiklikuks teenetemärgiks. Sellel on kolm selgesti eristuvat liiki: I liik sõjateenete eest, II liik isikliku vapruse eest lahinguväljal ning III liik tsiviilteenete eest. Igal liigil on kolm järku.

Eesti vabariik andis välja kokku üle 3200 Vabadusristi. Umbes 2/3 neist pälvisid Eesti kodanikud ja kolmandiku välisriikide kodanikud. Vabadusrist omistati paljudele soomlastele, lätlastele, taanlastele ja rootslastele, kes võitlesid vabatahtlikena meie Vabadussõjas. 

Kõrgeimat isikliku vapruse tunnustust – Vabadusristi II liigi 1. järku – ei antud välja kordagi, ent kui Tallinna Vabaduse platsile püstitati Vabadussõja mälestussammas, sai kõnealune Vabadusrist selle motiiviks ning omistati seega sümboolselt kõigile, kes on kunagi Eesti iseseisvuse eest võidelnud.

Kui 1920 võeti vastu Eesti põhiseadus, toonitas see kõigi kodanike võrdsust seaduse ees ning täielikku seisuste puudumist Eesti vabariigis. Kuna ordeneid ja aumärke seostati tollal endiselt rüütlikorporatsioonidega, keelustati põhiseadusega nende väljaandmine. Nii aga ei jäänud riigile ainsatki autasu, millega Eesti kodanike teeneid tunnustada, ning rahvusvahelises diplomaatias, kus ordenite ja aumärkide vahetamine on levinud vastastikuse lugupidamise märgina, tekkis piinlik olukord.

Mõneks ajaks lahendas valitsus selle probleemi, kasutades Eesti Punase Risti teenetemärki ja Eesti Kaitseliidu Kotkaristi. Neid autasusid andis ametlikult välja küll vastav organisatsioon, järgides valitsuse antud juhtnööre, kui aga Konstantin Päts 1934. aastal aumärkide keelu tühistas, said Eesti Punase Risti teenetemärk ja Kotkarist ametlikeks riiklikeks teenetemärkideks. Loodi ka kaks uut aumärki – Valgetähe teenetemärk ja Riigivapi teenetemärk.

Eesti presidendid rüütliseisuses

Nüüdsel ajal sätestab kõrgete riigiametnike autasustamise võõrriikide kõrgeimate teenetemärkidega paljuski protokoll ning seda tehakse juba sadu aastaid riikide heade suhete ja omavahelise lugupidamise märgiks. Nii anti Eesti vabariigi teisele presidendile Lennart Merile teiste seas Soome Valge Roosi ordeni suurrist,  Mehhiko Asteegi Kotka orden, Norra Püha Olafi ordeni suurrist ja Prantsusmaa Auleegioni suurrist.

Nii Lennart Meri kui ka president Toomas Hendrik Ilves on pälvinud Rootsi Seeravi (Serafimi) ordu suurristi. Seeravi ordu igale rüütlile joonistatakse vapp, mida ümbritseb ordenikett või lint. Kui rüütel sureb, toimetatakse tema isiklik vapp Rootsi kuningalossist Riddarholmeni kirikusse ja see jääb seinale teiste rüütlite vappide kõrvale.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?