Valve Raudnaski kolumn | Jätku talgutele!

Valve Raudnask, 3. november 2020

Ajakirjanik Valve Raudnask võrdleb erinevaid elunähtusi enne ja nüüd. Mis on teisiti? Kas midagi on ka samaks jäänud?

1999. aasta sügisel, kui hakkas ilmuma Elukiri, tegin intervjuu tollal tuntud põllumehe Kalju Tõnuristiga. Tööjuttude lõpuks rääkisime lapsepõlvest maal ja Kalju Tõnurist läks lüüriliseks: „Kui olin väike ja tuli sügis, hakkas taludes rehepeksumasin undama. Küll see undas kurvalt! Taevas läksid kured, maa peal undas rehepeksumasin. See oli hingele valus ja ilus.“

Rehepeksumasina undamine kuulus minugi lapsepõlve. See tähendas ka põnevat päeva. Külarahvas tuli kokku, sest masina ostuks oli tehtud ühistu ja rehepeksumasin liikus sügisel talust tallu. Lapsed ei tohtinud töötegijatele jalgu jääda, küll aga said sõita tühjas vankris, kui põllule uute rukkivihkude järele mindi. Pärast oli talgulaud, kus sügisel pakuti enamasti kahte-kolme viisi tehtud lambaliha. Ja oli tööpäev kui raske tahes, ikka suutsid nooremad talgulised väikese simmanigi maha pidada.

Talgutest on saanud tõuke ka üks Eesti läbi aegade populaarsem laul. Nimelt „Saaremaa valss“. 9. juunil 1946 toimusid Saaremaal talgud, millest Debora Vaarandi kirjutas pikema luuleloo „Talgud Lööne soos“. Need oli maaparandustalgud. Valdur Mikita on selle üle nalja heitnud, et oleme kummaline rahvas, kelle peateos „Tõde ja õigus“ räägib sookuivendamisest. Sama lugu on „Saaremaa valsiga“. Nii et eesti kultuur on hingeparanduse kõrval kõvasti seotud ka maaparandusega. Nüüd on Lööne soo juures kultuurimälestise silt, mis teatab, et see on „Saaremaa valsi“ sünnikoht. Debora Vaarandi laulusõnad kõlavad kaunilt, selle kandi kohanimed aga kummaliselt. Olgu see Lööne soo ise, siin asuv Jööri küla või Ürtsi mägi, kus kultuurimälestise tähis seisab.

3. mail 2008. aastal olid Eestis esimesed üleriigilised heakorratalgud, millest võttis osa ligi 50 000 inimest. Talgute moto oli ja on „Teeme ära!“. See, et heakorratalgud on Eestis traditsiooniks saanud ja viimasel ajal üleilmseks muutunud, kinnitab üht – tehakse väga vajalikku tööd. Viimati oli maailmakoristuspäev 18. septembril.

Heakorratalgud tõstsid päevakorda ka küsimuse, kuidas prahi tekkimist vähendada. Hakkasimegi juba poes riidekottidega käima ja kilekottidega ostjatele vaadati kõõrdi. Paraku pole praegu, koroona ajal, küsimus üksi kilekottides, vaid ka maskides. Pole kahjuks juhtunud kuskilt lugema ega kuulma, kuidas maskid looduses lagunevad ja mida ette võetakse, et kogu maakera poleks maskikorraga kaetud.

Talgute moodi ühistööd tehti ka nõukaajal, aga see oli siis ideoloogiaga rüütatud ja kandis leninlike laupäevakute nime. Need toimusid Lenini sünnipäeva paiku aprillis ja ajalehtedes oli siis alati esiküljel foto, kus Lenin kannab palki, sealjuures juhiti tähelepanu sellele, et palgi jämedam ots on Vladimir Iljitši õlal. Nii nagu Brežnevi ajal kõik asjad iga päevaga formaalsemaks läksid, juhtus see ka laupäevakutega. Kaevandustes ja tehastes tehti laupäevakuil lihtsalt tavatööd edasi, täideti plaani, kuigi see päev oli mõeldud heakorraks.

Valetaksin, kui ütleksin, et ajakirjanikud sel päeval väga vastumeelselt välja tulid. Meeskolleegid lükkasid-nihutasid-tõstsid kappe ja kirjutuslaudu, et ruume saaks põhjalikumalt koristada, naised pesid enamasti aknaid. Eks sedasama oleks laupäeval ka kodus tulnud teha, aga toimetuses läks tingimata hiljem pisikeseks peoks. Siis vaieldi Bulgaaria veinist tekkinud vabamas õhkkonnas, missugune hea leht peab olema, siit võisid alguse saada ka väikesed kontoriromaanid.

Pärast Eesti vabariigi taaskehtestamist 1990. aastail tahtis igaüks üksi midagi ära teha, see justkui tähendaski vabadust. Nõukaajal oli ju ainult kollektiivi tähtsust rõhutatud. Väliseestlane Ago Ambre, kes aitas Eesti Ameerika Fondi presidendina oluliselt meie haiglaid ja vanadekodusid abivahenditega, imestas tookord: „Kui räägin Eestis ühistegevusest, öeldakse mulle, et see on komsomolivärk ega saa enam kõne allagi tulla. Et kui tahetakse midagi ära teha, tuleb inimene palgata. Aga just see on kommuuna mõtlemine, et palgatakse inimene, küsimata, kas talle pidevalt tööd jätkub...“

Selline suhtumine on ammu üle elatud. Nüüd tehakse meil mitte üksi heakorratalguid, vaid Paide arvamusfestivalil ka üleriigilisi mõttetalguid.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?