Valve Raudnaski kolumn | Jätku talgutele!
1999. aasta sügisel, kui hakkas ilmuma Elukiri, tegin intervjuu tollal tuntud põllumehe Kalju Tõnuristiga. Tööjuttude lõpuks rääkisime lapsepõlvest maal ja Kalju Tõnurist läks lüüriliseks: „Kui olin väike ja tuli sügis, hakkas taludes rehepeksumasin undama. Küll see undas kurvalt! Taevas läksid kured, maa peal undas rehepeksumasin. See oli hingele valus ja ilus.“
Rehepeksumasina undamine kuulus minugi lapsepõlve. See tähendas ka põnevat päeva. Külarahvas tuli kokku, sest masina ostuks oli tehtud ühistu ja rehepeksumasin liikus sügisel talust tallu. Lapsed ei tohtinud töötegijatele jalgu jääda, küll aga said sõita tühjas vankris, kui põllule uute rukkivihkude järele mindi. Pärast oli talgulaud, kus sügisel pakuti enamasti kahte-kolme viisi tehtud lambaliha. Ja oli tööpäev kui raske tahes, ikka suutsid nooremad talgulised väikese simmanigi maha pidada.