Valve Raudnaski kolumn | Mine metsa!

Ajakirjanik Valve Raudnask võrdleb erinevaid elunähtusi enne ja nüüd. Mis on teisiti? Kas midagi on ka samaks jäänud?

Olin 1991. aastal sel ajal Võrumaal, kui tähistati 130 aasta möödumist „Kalevipoja „ ilmumisest. Ühel kohtumisel sattusin kuulama Aare Hõrna sõnavõttu. Aare Hõrn on mees, kes on väga palju Setumaa heaks teinud. Tema eestvedamisel hakati 1994. aastast peale pidama Setu kuningriigi päevi, mis pole üksi setude hulgas populaarsed. Vaat et veerand Eestit voolab augustis pidupaika. Ja tasubki tulla, sest ainult veel laulupeol näeb nii palju rahvariides inimesi. Sealjuures on Setu kuningriigi päevadel rahvariides nii 2-aastased kui 82-aastased.

Aga see lugu ei tule rahvariietest, vaid soovidest ja unistustest. „Kalevipoja“ tähistamise raames arutati ka, mis on tuleviku jaoks tähtis, kuidas siis „Eesti põlve uueks luua“. Seal ütles Aare Hõrn välja soovi, mis on tänaseni selgelt meeles. Nimelt soovis ta, et Eestis oleks ikka leib laual ja lapsed targad.