Naljamees Lexi traagiline lõpp: kloun sattus Soomes autoõnnetusse

Eesti Ajalugu, 2. jaanuar 2020

Aurulaev Ebba Mund tossutas Tallinna sadamakai äärde, ent ootava rahvamurru meelehärmiks ei olnudki auriku lipp pooles vardas. „Kas Lexi põrm jäi Helsingisse?“ käis kahin läbi pettunud inimeste.

Nii palju rahvast kui sel 1935. aasta kuumal juulipäeval polnud Tallinna sadamas ammuilma nähtud. Kõik nad olid tulnud avaldama viimast austust armastatud Eesti klounile, kes kümmekond päeva tagasi Soomes õnnetult surma sai.

Tegelikult oli Lexi nimi Julius Aleksander Koppel, kelle täiskasvanuea algus möödus esimeses maailmasõjas ja Eesti vabadussõjas võideldes, Estonia teatris pisirolle mängides ning kultuuriseltsis Lootus näitejuhi ametit pidades. Sõprus tsirkuseartist Anton Niilmaniga andis Juliuse karjäärile uue suuna: mehed hakkasid tegutsema lustaka klouniduona, milles Anton võttis endale nimeks Max ja Juliusest sai Moritz, mille ta peatselt Lexiks ümber muutis.

Alati tempudeks valmis

Meestel oli menu algusest saadik. Publik armastas neid tingimusteta – Lex ja Max naeruvääristasid ümbritsevat elu süütul ilmel, muutumata sealjuures inetult labaseks. Nende aktuaalsed kupleed nii poliitilistel kui ka argistel teemadel panid rahva mürinal naeru lagistama. Juliusel oli kena tämber ning tema kuulamine pakkus seetõttu ka esteetilist naudingut.

Klounid julgesid iseendki pilgata, mis inimestele iseäranis sümpaatne tundus. Ning meeste lavavälimus andis naljadele vunki aina juurde: silmatorkavad parukad, värvilised kostüümid, julged näomaalingud. Nad esinesid kinoteatrites, Tivoli aias ning vabaõhulaatadel üle kogu Eesti, samuti tsirkusetrupi koosseisus linna- ja aleviväljakutel. „Jälle naerab publik end haigeks!“ reklaamisid ajalehed kuulsa klounipaari esinemist.

Tembutamine näis Lexil üldse veres olevat. Näiteks kord esitas ta Tallinna öölokaalis Alhambra koos kabareeartist Kivilombi Intsuga filmiteemalist pilkejanti. Loo süžee nägi ette ka hetke, kus Ints isukalt vorstijuppi haukab ja pudelist viina peale joob. Pudelis oli kangema kraami asemel alati muidugi vesi. Aga tol korral oli Lex kallanud pudelisse lahjendatud piiritust ja Ints rüüpas seda tubli sõõmu. Lavapartneril muidugi lõbu laialt!

Ninanips abikaasale

Vingerpusse mängis Julius ka eraelus ning ühe vembu ohvriks langes tema esimene abikaasa, kaunis kabareetäht Adolfiine Rätsep. Tollane ajaleht pajatas, et paar oli juba hea hulk aastaid koos olnud, kui Julius kahtlustas naisel armukest. Ent kuna Adolfiine teadis, mis kellaks Lex õhtuselt etenduselt koju jõuab, sättis ta end alati enne teda saabuma. Kord juhtus Julius varem tulema ning üllatas hiljem saabunud abikaasat küsimusega: „Kust sa, noorik, nii hilja tuled?“

Adolfiine vajas omajagu mõtlemisaega ning vastas siis, et viibis ühe tuttava abielupaari juures sünnipäeval. Andis mehele ka täpse aadressi, milleks oli maja Kadriorus Poska tänaval. Julius läks salamisi asja uurima ning avastas, et nimetatud inimesi ei ela selles majas ega ka mitte naabermajades.

„Anna andeks, naisuke,“ vabandas Lex koju jõudes. „Kahtlustasin sind ilmaaegu. Käisin ses Poska tänava majas ja kuulsin, et sa olla tõesti seal sünnipäeval viibinud.“

„Kust sa teadsid sinna minna?“ päris naine üllatunult.

„Noh, sa ise ju andsid mulle aadressi,“ vastas Julius.

Adolfiine jäi üllatunult vakka – aadress oli ju vale olnud! Lex aga muheles endamisi, et vemp nii hästi välja kukkunud oli.

Salajane naisevõtt

Nagu sellest ajaleheloost mõista võib, pakkus Lexi eraelu inimestele huvi ja sellele elati agaralt kaasa. Kloun abiellub kabareetähega – kõlab ju piisavalt markantselt! Tantsija Adolfiine Rätsep, Juliuse esimene naine, sünnitas klounile mehe ainsa järeltulija, poeg Einari. Tema, hilisem näitleja Einari Koppel, peaks kõigile Eesti teatrisõpradele hästi tuttav olema.

Kuus aastat hiljem lasksid Julius ja Adolfiine oma abielu Tallinna-Haapsalu rahukogus lahutada. Väidetavalt mängis selles otsuses suurt rolli Adolfiine tolleaegne lavapartner, kes naist endale tahtis. Kaheksa-aastane Einari jäi suuresti oma vanatädi, Juliuse kauge sugulase kasvatada – liikuva töögraafikuga emal-isal polnud võimalik lapsele stabiilset kodu tagada.

Pärast kolmeaastast poissmehepõlve abiellus Julius uuesti. Sedapuhku vaikselt ja salaja – ta keelas ajalehtedel ära isegi traditsioonilise abiellumisteate avaldamise. Tähtsast sündmusest teadsid selle toimumise ajaks ainult ämm ja äi.

„Rahvale olen see, mis näitelaval,“ põhjendas Julius salapära. „Olen püüdnud teha kõik, et sellest piisaks. Kui lahutusin, oli ajalehes sellest suur kirjutis. Mõtlesin, et kui minu uuesti abiellumisest teada saadakse, kirjutatakse jälle.“

Noorik Nelly oli Juliusest märksa noorem ning pani mehele silma peale juba tütarlaste eragümnaasiumi õpilasena. „Lex mängis laval nii toredat klouni, et mulle ta väga meeldis ja jäigi meeldima,“ selgitas Nelly.

Julius hindas noorikus ennekõike seda, et tegu polnud lavainimesega, vaid koduperenaisega, kes mehe jaoks kodu puhta ja sooja hoiab. „Mõistlik abikaasa, perekonnainimene, võib oma näitlejast mehest paremini aru saada kui näitlejanna,“ kinnitas Julius. „Naise juures, kes on kodune, on mul kodu.“

„Kahjuks pole sellest abielust ega Lexist mingeid erilisi jälgi, nii vähe infot on säilinud,“ kahetseb praegu Juliuse pojatütar Malle Koppel, kes teab oma vanaisa elust suuresti vaid endisaegsete ajaleheartiklite põhjal. Need olevat tema sõnul tõsi, nagu ka asjaolu, et Lex viskas nalja isegi väga traagilistes olukordades – näiteks 1928. aasta septembris, kui mehe töökohaks olnud tsirkusehoone maha põles. Lisaks paljude teiste artistide varandusele läksid tuleroaks ka Lexi kostüümid, kingad, trikkideks tarvilikud vahendid ja muu lavakraam. Aga kui ülejäänud õnnetuspaigas hõõguvate tukkide kallal norutasid, lõi Julius sealsamas tantsu ja püüdis naljaga kaaslaste meeleolu ülal hoida.

Õnnetus ringreisil

Eesti klounid olid hinnatud ka piiri taga ning nõnda sattus Lex mitut puhku Leetu, Saksamaale ja Soomesse ringreisidele. Ka Vene riigitsirkusesse kutsuti, aga selle pakkumise pidi Julius tagasi lükkama, sest Venemaalt ei lubatud seal teenitud palka Eestisse tuua. 1930. aastatel tuuritas Lex Soomes igal suvel, kuni see kõik ootamatult otsa sai …

1935. aasta juulis lõpetas Soome Tivoli oma esinemised Poris, pakkis kogu kraami veoautodele ja asus teise linna suunas teele. Julius koos kolleegi ja talle üle lahe külla sõitnud abikaasaga istus ühe masina kastis. Kõigi meeleolu oli lustlik nagu alati, kui kloun kambas oli, ning naeru võis kuulda ka üle mootorimürina.

Kukemäe kandis hakkas mootor ühtäkki veidralt kõrisema ja edasine kulges välgukiirusel. Veoauto paiskus keset tormakat hoogu kummuli ning kastis istunud kolmik prantsatas vastu maad, kusjuures Julius ja tema naine jäid koorma alla kinni. Seni nii muretu kloun sai silmapilk surma. Tema abikaasa vigastused olid küll kergemad, ent naine pidi siiski mitmeks nädalaks Pori haigemajja ravimisele jääma.

Matuserongkäik Piritale

Lexi viimane teekond oli pikk, aga südamlik. Soome Tivoli direktor Sarjola muretses klounile kauni puusärgi, milletaolist polnud Tallinnas varem nähtud, ja kattis sarga toomise kulud Porist Helsingisse. Sealt saabus Julius aurikul Ebba Mund Tallinna sadamasse, kus teda tervitas nukker rahvahulk koos Empire Tivoli orkestri koraalihelidega. Tõsi, laevalipp ei lehvinud sümboolselt pooles vardas, nagu võinuks oodata – tegu oli inimliku unustamisega ja lipp langetati kohe pärast sellekohast märkust.

Sadamast liikus rongkäik kirstu ja orkestrihelidega kuni Russalka monumendini ning edasi piki mereäärt väikesele Pirita kalmistule. Seal sängitati Lex kaaslaste pisararohkete kõne saatel maamulda.

„Lexil on jätkunud südant kõigile,“ kostis tsirkuseartistide esindaja oma kõnes. „Ei oleks raske, kui need, kes tema naljadest meelelahutust leidnud, aitaksid püstitada Lexile väärilise mälestusmärgi, et ka ta monumendi kivine nägu hingaks kõigile sellist südamlikku soojust kui Lex oma eluajal isiklikult.“

Paraku ajad muutusid peagi ning loodetud mälestussammas jäigi püstitamata. Lexi truu partner Max esines veel mõnda aega üksinda, ent peatselt suri temagi – armastatud klounipaari teise liikme viis hauda kurgutiisikus.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?