Niguliste muumia jõudis Tallinnasse veel omal jalal

Kristi Paatsi, kummitus- ja pärimustuuride Ronk Ronk giid, 2. jaanuar 2020

Tallinna vanalinn on üks kõige kummitusrohkemaid paiku Maarjamaal, põnevaid lugusid siin jätkub. Sel korral kaldun aga kummituste juurest ühe teise vahva loo juurde, mille peategelaseks on Tallinna kuulsaim muumia, täpsemalt Niguliste kiriku oma. Juba mitu aastat on Niguliste muuseum korraldanud lastele mõeldud öölaagrit, mis kannab kurjakuulutavat pealkirja „Öö muumiaga“.

Laagrilapsed saabuvad muuseumisse kella viie-kuue ajal õhtul ning tutvuvad muuseumipedagoogide käe all kirikuga, meisterdavad ja kuulavad lugusid vanast Tallinnast. Öö saabudes keeravad aga „külje maha“ Niguliste kiriku ühes hauakambris. Jah, just nimelt hauakambris, kus kodust kaasa võetud madratsitel ja magamiskottides öö mööda saadetakse ja muumiat oodatakse! Mina olen koos lastega maganud Niguliste kiriku hauakambris viis-kuus korda, mu uni on olnud alati suurepärane ja ega lastelgi kehvem pole olnud. Kes see salapärane muumia siis aga on, kelle järgi öölaager oma nime on saanud?

Niguliste muumia CV

Vanas Tallinnas oli ilmselt vähe neid, kes oma silmaga oleks mõnd muumiat näinud. Küll oldi muumiatest Tallinnas varem kuuldud, peamiselt tänu muumiaessentsile, mida Tallinna Raeapteegi lettidelt võis leida. Mille vastu muumiaessents aitas või millele tervendust pakkus, ei oskagi enam tänapäeval öelda, kuid küllap valmistati see mõnest muumia ihuliikmest. 

18. sajandil sai Tallinn päris oma muumia, keda ka Liivimaa muumiaks on nimetatud. Küll aga ei tulnud ta siia tavapärast teed pidi mõnest Egiptuse hauakambrist, vaid hiljem muumiaks saanu saabus siia omal jalal.

Hertsog Charles Eugène de Croy (ka Charles Eugène de Croÿ ja Carl Eugen de Croy) sündis 1650. või 1651. aastal Tallinnast päris kaugel, Belgias Roeulxis, ning elas teel Tallinna seikluslikku elu. Hertsog de Croy astus juba varakult armeeteenistusse Taanis, hiljem teenis ta Austria armees, võttis osa Türgi-vastastest sõjakäikudest ning teenis ka Poola kuninga juures. Sõjamehe rännutee tõi hertsogi lõpuks Venemaale, kus Peeter I võttis ta oma teenistusse. On üldteada, et Peetrile välismaalased meeldisid, eriti nii suurte kogemustega sõjamehed.

1700. aastal algas Põhjasõda ja enne suurt Narva lahingut andis Peeter I hertsog de Croyle ka väga kõrge sõjaväelise aukraadi – kindralfeldmarssal. Narva lahingu eel olevat tsaar ise Narva alt sõjalaagrist lahkunud ning jätnud juhtimise teistele, kaasa arvatud meie hertsogile. Aga umbkeelsel kindralfeldmarssal de Croyl oli vägedele väga raske käsklusi jagada, Vene sõdurite võitlustahe langes ja nii võitiski Narva lahingu palju vähemate meestega rootslaste armee eesotsas Karl XII-ga. Koos paljude teiste ohvitseridega langes vangi ka hertsog de Croy ning peagi puudutas tulevase Tallinna muumia jalg esmakordselt toonase Revali pinda.

Vinge elu Tallinnas

Tallinnas ei visatud kõrgest soost sõjavange vangikongi, vaid nad lasti ausõna peale linna vabaks, jättes nad ametlikult Tallinna kindluse komandandi sümboolse valve alla. Hertsog oli lõbus elumees ja kuna tal ka kukrus esialgu raha oli, siis prassis ta linna ja eeslinnade kõrtsides, tegi kõigile välja kangemaid jooke, nautis naisi ning sõlmis kihlvedusid. Kui raha lõppema hakkas, palus laenu linna kõige rikkamatelt ehk kaupmeestelt. Hertsogile anti julgesti laenu, kuna ta lubas selle kenasti tagasi maksta ja tema sõnad tundusid päritolu tõttu julgustava garantiina.

Hertsogiga koos taheti ka aega veeta ja ennast näidata, oli ta ju elu näinud mees ja põnevaid jutte jagus küllaga. Linnast ära ei tahetud hertsogit aga võlgade tõttu lasta – kui vahepeal plaaniti de Croyd kui kõrget sõjavangi Stockholmi viia, siis tõstsid laenuandjad selle vastu protesti ja vang jäeti Tallinna. Võlausaldajaid tabas peagi aga hoopis karmim hoop: sõjaväljade ja kõrtside sangar suri 1702. aasta jaanuaris ootamatult.

Muumiaelu algus ja lõpp

Võlausaldajad olid suures mures: kuidas nüüd võlad tagasi saada? Lüübeki õiguse kohaselt võis võlguolija ka matmata jätta. Sugulastelt oodati nii raha kui ka muidugi juhiseid aadliku matmiseks. Kuni raha ja juhiseid oodati, paigutati hertsog kirstuga Niguliste kiriku keldrisse. 

Juhtus aga nii, et hertsog unustati kiriku keldrisse ära ja alles 117 aastat hiljem avastati tema surnukeha taas. Keldri stabiilse temperatuuri ja niiskusega oli hertsogi keha iseenesest mumifitseerunud. Rahvas muidugi sosistas, et suurt rolli võis mumifitseerumisprotsessis mängida suur alkoholikogus sõjamehe kehas.

Muumia oli meie kandis toona nii eriline, et seda hakati Niguliste kirikus raha eest näitama. Muumiast sai tõeline hittvaatamisväärsus, võiks isegi öelda, et Tallinna Nokia. Muumiat valvanud kirikuteener oli väikese raha eest lahkesti nõus ka publikule lisarõõmu pakkuma, keerates muumiat kirstus ringi ning temaga muid trikke tehes. Et „vaatamisväärsus“ püsiks esinduslikuna ning hiired ei sööks ära tema sõrmi ja varbaid, võeti Nigulistesse kass.

Niguliste muumiaga käib kaasas ka oma väike kummituslugu. Ühel kõledal sügisõhtul läinud Niguliste kiriku organist pühapäevaseks jutluseks orelit harjutama. Mänginud orelit ja vahepeal teinud väikese pausi, kui kuulis, et alt kirikuruumist kostavad lohisevad sammud. Organist tõusis, et vaadata, kes nõnda hilja veel kirikus liigub, ja näinud oma suureks kohkumuseks, et hertsog on surnuist üles tõusnud ja kõnnib, latern käes, mööda kirikut!

Kahjuks või õnneks polnud muumiale siiski eluvaim sisse tulnud – kirikus lükkas muumiat enda ees kirikuteener, kes transportis vaest hertsogit käärkambrisse. Nimelt oli vaja muumia nahka kaminapaistel kuivatada, kuna hauakambri katus, kus hertsogit eksponeeriti, hakkas suure sügissajuga läbi sadama ja kastis muumia märjaks. See oleks aga hirmsasti hallitama läinud.

Kuid nagu ikka heade asjadega, kipuvad need kiirelt otsa saama. Nii sai ka muumia aeg Nigulistes läbi ning 1870. aastal lõpetati hertsogi muumia näitamine ära, et mitte teha häbi tsaariarmeele. 1879. aastal maeti hertsog Clodti kabeli alla krüpti, kust võeti veel korraks üles 1896. aastal, et teha temast foto, kuna fotograafia oli selleks ajaks Tallinna jõudnud. 1978. aastal maeti hertsog viimast korda ümber Niguliste kiriku eeskoja põranda alla ja valati betooni. Seega on Charles Eugène de Croy nüüdseks ainus, kes on pärast sõjajärgset restaureerimist veel Niguliste kirikusse maetud.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?