Vabadussõjas plekist päevapildiaparaadiga

Martiina Raudsepp, 2. jaanuar 2020

Vabadussõja rindefotograaf ei saa sugugi ainult ülesvõtteid teha. Tähtsaid hetki peab tema silm tabama muude käskude ja teenistusülesannete kõrvalt.

Päris ametlikke sõjapiltnikke Eesti rahvaväel vabadussõja jooksul pole. Põhiliselt jäädvustavad 1918. aasta novembrist 1920. aasta veebruarini ajaloolisi hetki rindemehed, kes on eraelus töötanud fotograafina ja sõjamöllugi aparaadi kaasa võtnud. Kokku teeb vabadussõjas fotosid paarkümmend meest, enamasti täidavad nad seda kui südamelähedast lisamissiooni teiste teenistuskohustuste kõrvalt.

Oma fotoaparaadiga saabub vabadussõtta ka 22-aastane Taavet Poska. Kui ta 1918. aasta novembri teisel poolel Viljandi mobilisatsioonipunkti jõuab, saadetakse ta kohe Pärnusse 6. jalaväepolgu sidestaapi, mille juures ta teenib sõja lõpuni.

Reamees Poska pole kuigi tagasihoidlik ja näitab seal polgu ülemale alampolkovnik Johann Puskarile oma kaasa võetud fotoaparaati. Ettenägeliku juhina teatab Puskar seepeale, et Taavet peaks kindlasti sõjast ülesvõtteid tegema.

Esimesed katsetused lapsepõlves

Taavetist saab 6. jalaväepolgu nooremfotograaf, sest üks teine sama vajalike kogemustega mees on kohal enne teda. 6. polgu vanemfotograaf Hans Vilper on esimese maailmasõja ajal teeninud lennuväes fotolaborandina, vabadussõtta on ta kaasa võtnud suisa kaks aparaati.

Et Taavet nimetatakse nooremfotograafiks, ei tähenda, et tal oskustest vajaka oleks: sõja alguseks on tal piltnikuamet selge.

Fotokunsti hakkas ta harrastama juba lapsepõlves, kui ta Tartus koos naabripoisiga tollele kingitud Saksa fotoaparaadiga esimesi katsetusi tegi. Momentvõtteid ei saanud selle masinaga teha, poisid pidid pildistamiseks aparaadi lauanurgale toetama ja seda hoidma. Portreefotovõtte ajal ei tohtinud modell end liigutada. Kaameraga kaasas olnud saksakeelse õpetuse järgi ilmutasid nad plaate hämaras punase tule all, pilte võisid nad fotopaberile kopeerida ka valges, kuid mitte päikese käes.

Järgmine suurem kokkupuude fotograafiaga oli Taavetil 1917. aastal, kui ta teenis Tallinna merekindluse sapööripataljoni esimese roodu lõhkurina. Temaga koos täitis kohustusi üks Pärnu noormees, kes oli varem fotograafiat õppinud ja kandis enda aparaati igal pool kaasas. Piltide tegemisest huvitatud Taavet õppis pärnakalt kiiresti.

Peagi järgnenud Saksa okupatsiooni ajal üürisid nad koos Viljandi lähedal Mustla alevis fotoateljee, kus Taavet oma oskusi veelgi lihvis. „Kui sakslased ära hakkasid minema, sain ühe Saksa sõduri käest osta välikaamera,“ kirjeldab ta 1993. aastal Lembit Laurile antud raadiointervjuus. „See oli üsna hea aparaat, millega ma kogu vabadussõja kestes sain ülesvõtteid teha.“

Fotoaparaat püssi asemel

Selle sakslaselt saadud plekist päevapildiaparaadiga, mis teeb postkaardisuuruseid – mõõtudega 10 x 15 sentimeetrit – fotosid, läheb Taavet ka oma esimesse vabadussõja lahingusse.

Detsembri keskpaigaks taanduvad viimased Saksa okupatsiooniväe kolonnid Tartust läbi Viljandi Mõisaküla ja Voltveti suunas. Möödaminnes varastavad nad teele jäänud elanikelt kõike, mida on võimalik kaasa võtta. 23. detsembril 1918, kui eestlaste 6. polgu jalaluurajad suunduvad Mõisakülast Voltvetti, et omavoliliselt võetud vara sakslastelt tagasi nõuda, põrkab nende rong Punapargi juures kokku pika liikuva sakslaste kolonniga.

Läheb lahinguks, mida ajaloolased peavad hiljem ainsaks tõsisemaks relvastatud kokkupõrkeks eestlaste ja sakslaste vahel viimaste lahkumisel Eestist. Ligi viiekümnepealisest jalaluurajate rivist saab Punapargi lahingus surma üheksa ja haavata kolm meest.

Taavet on aga saabunud rindele teistmoodi kui roodusoldatid. Püssi pole talle antud. Õigupoolest ei jätkukski neid kõigile.

Lahingu ajal on tuleliini kõrval asuvas taluõues roodu supikatel ja voor. Lähedal on ka sidestaap, kus Taavet on põhiliselt telefoni juures valves. Kui on vaja sidetööd teha, näiteks liini vedada, aitab ta kaasa.

Vahepeal ei jäta ta juhust kasutamata ja teeb nii sidekomandomeestest kui ka lahinguväljast fotosid. Need ülesvõtted ei pruugi küll vastata kõikidele kunstinõuetele, sest keerulistes oludes ja nappide vahenditega oleks ka kõige vilunumal fotograafil peaaegu võimatu tehniliselt laitmatut fotot teha, kuid kindla peale on need hiljem ajalooliselt olulised fotodokumendid.

Kaks kohvritäit klaasplaate

„Meil oli partisani moodi sõda, liikuv sõda,“ on Taavet hiljem meenutanud, et 6. jalaväepolk ei saanud vabadussõja ajal kuskil pikalt positsioone sisse võtta. Pärast Punapargi lahingut liikusid nad Mõisakülla, siis Kirbla raudteejaama, mille eestlased üsna varsti vallutasid. Edasi suundusid nad Eesti piiri äärde, Põhja-Lätti Ruhja linna, kus nad seisid kuni maikuuni.

Vahepeal on 6. jalaväepolgu ülemaks saanud alamkapten Karl Tallo. Juunis 1919 teatab ta Taavetile ja vanemfotograaf Hans Vilperile, et peagi astuvad nad uude võitlusesesse sakslastega ja sellest oleks tarvis teha ülesvõtteid.

Vilperil, kes kasutab suuremat aparaati, on võttematerjali veel alles, Taavetil on aga kõik otsa saanud. Esimesel võimalusel sõidab Taavet Tartusse, et sealt endale vajalikud töövahendid muretseda. Tartus kulub tal mitu päeva, kuni ta saab kätte rasked klaasplaadid ja postkaardid, mille peale ta pildid kopeerib.

Algab kärme tagasisõit. Tartu raudteejaamast istub ta kahe suure kohvriga Läti poole viivale sõjaväerongile. Sõidu ajal kehtib kord, et kui ka peatutakse, ei tohi sõdurid rongist väljuda. Taavetile see sobib: ta peab kiiresti jõudma Rodenpoisi (Ropaži), kus teda 6. jalaväepolgu staabis oodatakse.

Kõik läheb ladusalt, kuni umbes 20–30 kilomeetrit enne sihtpunkti on sakslased üle Rauna jõe viivast sillast ühe otsa õhku lasknud. Ükski rong sealt edasi ei sõida.

Õnneks pole jõgi selle koha peal sügav ja sõdurid asuvad vedama rongil olevat laskemoona läbi vee teisele poole, kus ootab teine rong. Ka Taavet tassib oma fotoaparaadile vajaliku koorma teisele poole silda. Seal põrkab ta kohe kokku 6. jalaväepolgu sidekomando ülema leitnant Aleksander Kulbuschiga.

Kavalusega saadud hobuseküüt

„Hea, et sina tulid. Muretse nüüd küüti!“ annab leitnant Kulbusch oma alluvale Taavetile käsu. Nimelt läheb padrunite laadimisega uuele rongile liiga kaua aega ja et need kiiremini lahingukohta jõuaksid, oleks tarvis laskemoon hobuvankriga kohale viia. Taavet täidab käsku. Otsingutele antakse talle kaasa kaks relvastatud sõdurit.

Esimeses talus võtavad neid vastu naised ja vanad mehed, kes räägivad vene keelt. Enda tutvustamiseks näitab Taavet pererahvale oma dokumenti. Ta näeb õuel vankrit ja eeldades, et seal on ka hobune, uurib ta, kas nad tohiksid hobuseküüti paluda. Talust vastatakse talle, et hobust neil ei ole, ja eestlased suunatakse järgmisse tallu.

Seal kuulevad nad samasugust juttu. „Kui me kolmandasse tallu hakkasime minema, oli üks meie poistest läinud läbi karjamaa, mitte teed mööda. Ta ütles, et karjamaal on hobused, lepavõsasse kinni seotud,“ kirjeldab Taavet. Kuid ka kolmandast talust ei õnnestu neil hobust saada.

Neljandas talus otsustab Taavet kaval olla ja küsida vaid vankrit. „Meil on hobused olemas,“ ütleb ta pererahvale etteruttavalt. „Kust te hobused saite?“ pärivad nad üllatunult. „Mis see teie asi on? Teil hobuseid ei ole ja meie leidsime hobused – sõidame siis nendega,“ torkab üks kaasas olnud püssimeestest vahele. Pererahvas ütleb, et leitud hobused on nende omad. Taavet ei saa luiskamist neile pahaks panna ja palub siiski hobuseid laenata. Õnnestub!

Vankri ja hobustega silla juurde tagasi jõudes laeb ta laskemoona ja oma kohvrid ratastele ning asub Rodenpoisi poole teele. Kohale jõudes lippab ta viivitamatult staapi, et teatada nii fotomaterjalist kui ka padrunitest. Kapten Egbert Jürman kirjutab välja kviitungi, mille sõdurid peavad koos hobuste ja vankriga lätlastele tagasi viima. Taavet teeb aga värske võttematerjaliga kohe ühe fotojäädvustuse.

Pärast vabadussõda sätib Taavet Poska kokku kaks fotoalbumit koos pildiallkirjadega. Ta pakub neid vabadussõja muuseumile (hiljem sõjamuuseum). 1921. aastal saab temast pikaaegne sõjamuuseumi hoidja. 1930. aastate lõpuks on muuseum kokku kogunud ligi 4000 fotot vabadussõjast.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?