MEES, KES TEADIS LIIGA PALJU: kõrgseltskonnas liikunud Georg Lurich paljastas spioonide võrgustiku ja ta jõuti Venemaal surmagi mõista

Sulev Oll, 2. jaanuar 2020

Georg Lurich, üks vägevamaid, aga ka müstilisemaid tegelasi Eesti jõu- ja vaimuilmas, suri Armaviris tüüfusesse. Aga miks ta üldse 1920. aasta jaanuaris ehk sada aastat tagasi mööda Lõuna-Venemaad rändas, liiatigi ajal, mil sealmail möllas kodusõda ja Eesti end juba iseseisvaks oli kuulutanud? „Võime julgelt öelda, et meie rahvuskangelane oli üks esimese maailmasõja käiku enim mõjutanud eestlasi, osaline kõige kõrgemas poliitikas,“ väidab temast raamatu „Lurichi sõda“ kirjutanud Paavo Kivine. „Kokkuvõttes oli see täismõõduline salasõda.“

22. aprillil 1876 Väike-Maarjas sündinud Georg Lurich ja tema pikaaegne kaasvõitleja, 11. augustil 1881 Kolga mõisas ilmale tulnud Aleksander Aberg olid elukutselised jõumehed. 20. sajandi algus oli ju aeg, mil jõu- ja ilunumbreid, sealhulgas maadlust, hindas publik väga kõrgelt ning parimatele maksti ka kenasti tasu. Ainult et uut publikut otsides tuli raskejõustiklastel aina linnast linna ning vahel ka riigist riiki rännata.

Nii Lurichi kui ka Abergi tippaastad ulatuvad ühtlasi aega, mil Venemaa koondis võttis juba osa olümpiamängudest. Oli Lurich ju alles 36-aastane, kui Martin Klein 1912. aastal Stockholmist legendaarse hõbeda tõi. Aga oma jõu raha eest näitamine ning amatöörsport hoiti sel ajal kindlalt lahus ning meie „ilmameistritel“ ei tulnud ilmselt mõttessegi Venemaa olümpiakoondisse pürgida.

Musklid sai mängima panna

Erinevalt Martin Kleinist, kes elukutselise maadlejana läbi ei löönud ja koduse Tarvastu valla asundustallu taandus, sai Lurich juba 22-23-aastasena tuntuks kui erakordne artist ja seltskonnategelane. „Ta oli juba rahva ja kõrgema seltskonna lemmik,“ kirjutab 1926. aasta 22. aprillil Eesti Spordileht. „Tihti demonstreeris ta oma võimeid ka vürstidele ja keisri perekonnale. Samuti oli ta oma lihased sedavõrd välja arendanud, et nendega võis kas valsi või marsi taktis mängida, milline demonstratsioon alati publikus suured ovatsioonid esile kutsus.“

Artikli „44 aastat Lurichi elukäiku“ autor T. Viedemann (ilmselt Daniel Wiedemann, aastast 1935 Tõnu Võimula – toim) väidab ka, et „kõrvalpalana“ harrastas meie vägilane jalgrattasõitu, malet ja piljardit. Kõik see avardas Lurichi võimalusi seltskonnas läbi lüüa ja hoopis suuremates protsessides kaasa rääkida. 

Hilisemad sündmused, mille Paavo Kivine on intrigeerivalt lahti kirjutatud 2018. aastal avaldatud dokumentaaljutustuses „Lurichi sõda“, seda tõestavadki. Kinnituse said sada aastat õhus olnud kuulujutud, et Ameerikas turneel olnud Lurich paljastas seal Venemaa-vastase vandenõu, mille taga oli Saksamaa. Nüüdseks dokumentidega kinnitatud lool on kindel koht selles, et Lurich ja Aberg alustasid 1818. aastal teekonda, mis Lurichi 43-aastasena ja Abergi 38-aastasena hauda viis.

Aeg vallutada Ameerika

Aleksander Aberg treenis ja reisis koos Lurichiga alates 1901. aastast. Üks versioone on, et juba tipus olev mees soovis endale võimeka järeltulija kasvatada, kuigi 25-aastane täisjõus mees vaevalt mantlipärijale mõtleb. Eesti Spordimuuseumi teadur Kalle Voolaid nendib, et leidub küllalt teateid, et mehed liikusid ka erinevaid radu, aga hoidsid siiski omavahel sidet, kas või kirja teel. „Kummalgi oli ikka oma elu, ehkki tundub tõesti, et noorem vaatas vanemale kui õpetajale või eeskujule. Samas kaldun arvama, et neid sidusid ka majanduslikud huvid,“ pakub Voolaid.

Pole ka välistatud, et Aberg hindas võimalust reisida koos hea keelteoskusega kaaslasega. On jutte, et Lurich kõnelenud lisaks eesti keelele veel vene, saksa, prantsuse, inglise, soome, poola, taani, rootsi, norra, tatari ja isegi türgi keelt

1912. aasta lõpus suundus Venemaal ja ka Euroopas küllalt kuulsust ja ametlikult tunnustamata elukutseliste maailmameistri tiitleid kogunud Lurich (ja veidi hiljem, 1913. aastal ka Aberg) Põhja-Ameerikasse, et sealgi maadlejana läbi lüüa. 1913. aastal kohtus Lurich Kansas Citys 17 000 pealtvaataja ees Ameerika vabamaadluse valitseva maailmameistri Frank Gotchiga ja jäi alla. „Küll aga suutis Lurich Ameerikas enda kontole kirjutada terve rea ilusaid võite, tuntuim alistatu oli jänkide tippmaadleja „doktor” Benjamin Roller,“ nendib Kalle Voolaid.

Need, keda Lurichi 1917. aasta kevadeni kestnud võistlused ja elu Ühendriikides rohkem huvitavad, leiavad lisa pärast sõda USA-sse jõudnud ajaloolase Voldemar Veedami 1981. aastal avaldatud raamatust „Lurich Ameerikas“.

Täismõõduline salasõda

Samas pole selles juttu avastusest, millest kõneleb Paavo Kivise raamat „Lurichi sõda“. Nimelt väidab Kivine: „Me elame nüüd teadmisega, et just tema avastas Vene-Saksa-Austria Ameerikas tegutseva spionaaživõrgustiku ja teavitas oma avastusest Inglise ja Ameerika luureorganeid, asudes nende kaastööliseks. Et tema uuris ja teda uuriti. Et temast sai ühendusisik USA ja Venemaa Ajutise Valitsuse vahel.“

Muidugi kerkib esimesena pähe mõte, et see ei saa ju võimalik olla. Kus see teave end sada aastat oli varjanud? Aga ei, kõik on õige! „Esiteks võib kinnitada, et kõik eelkirjeldatu on täiesti tõsi ja dokumentaalselt tõendatud, kui ebatõenäoline see ka ei tunduks,“ väidab Mart Kuldkepp ajalehes Sirp 16. novembril 2018 ilmunud artiklis „Georg Lurich, spioonide hirm“.

Nii leiab selgituse ka tõsiasi, miks aastal 1917 Jaapani ja Hiina kaudu kodusesse Eestisse saabunud Lurich (temaga koos ka Aberg) sünnimaale jääda ei saanud, vaid Saksa vägede lähenedes Venemaa suunas pages. Polnud ju teada, kuidas sakslased oleks nende suurvandenõu paljastanud meest kohelda võinud.

Närvid korrast ära

„Viimasel ajal olid Lurichil närvid rikkis,“ kirjutab T. Viedemann artiklis „44 aastat Lurichi elukäiku“. „Ta ei saanud öösiti magada ja oli terved ööd üleval, mängides sõpradega kaarte, vestes või kirjutades. Ameerikas võistlusreisil viibides oli Lurich sattunud mingile vene riiklikule kelmusele, kus sakslased mõningaid vene võimumehi olid ära ostnud. Lurich tegi selle avalikuks ja andis valitsusele teada. Lurich sai selle eest rikkaliku tasu, kuid jäi sakslaste vihaaluseks.“

Sama kinnitab ajalehe samas numbris (oli Georg Lurichi 50. sünniaastapäev – toim) ilmunud artiklis „Kuidas Lurich Eestist lahkus“ elupõline spordimees Anton Ohaka. Muuhulgas kirjutab ta: „Teada saades sakslaste okupatsioonivägede tulekust, muutus Lurich äärmiselt närviliseks. Ootasime momenti, kuidas ja kunas oleks võimalik ära sõita. Tuli moment – 23. veebruaril 1918 korjasime ,,Hotel du Nord'is", kus Lurich elas, kõik pagasi kokku ja samal õhtupoolel ruttasime neljakesi (Lurich, Aberg, Rasso ja mina) Balti jaama, et Saksa vägede eest „põgeneda“.“

Kuigi ka Venemaa suurlinnas oli rahutu, jätkasid mehed seal jõudumööda oma lemmikharrastusega. „Ligi paarikümnetunnise sõidu järele oleme Petrogradis,“ jätkab Ohaka. „Sama aasta kevadel asume ühte korterisse (Lurich, Aberg, Kaplur) elama. Siin jätkatakse ka treeningut. Mäletan hästi, kui Lurich kord harjutusel minule omapärase käevarrevõtte (bras roule par terre) tegi ning ootamatult ennast teisest toanurgast leidsin.“

Poolilmadaami kütkeis

1918. aasta suvel sõitis Ohaka Tallinna tagasi, jättes kaaslased Petrogradi. „Mõni aeg hiljem saan juba kurva teate: Lurich ja Aberg on surnud,“ kirjutab ta.

Ohaka kiirustab sündmustest aga vägagi ette. Pooleteistkümne aasta sisse, 1918. aasta suvise Petrogradi ja 1920. aasta südatalvise Armaviri vahele, jääb hulk sündmusi, mille kohta liigub väga erinevaid arvamusi.

Üks neist tugineb 1926. aasta juubeli-Spordilehel. „Loomulikult oli Lurich ka suur õrnema soo lemmik, teda külvati alati üle lillede ja armastuskirjadega,“ kirjutab Viedemann. „Lurich püüdis siiski kõigist intriigidest eemale hoida, mis temal ka kuni 1918. aastani õnnestus, mil ta ühe poolilmadaami, A. Smolentsovaga, tutvunes. See naine sai talle saatuslikuks.“

Viedemann näeb asjade käiku – mis tegelikult võis olla Lurichi Ameerika-aegse avastuse jätkulugu – armudraamana. „Kuna Lurich siiski külmaks jäi ja harilikud püünised ei aidanud, võttis daam ette raskemat liiki keerdkäigud. Enamlaste aeg oli igasuguseks poliitiliseks kahtlustuseks soodus. Ta andis tshekasse kaebekirja, milles valgustas Lurichit kontrrevolutsionäärina. Lurich võeti kinni ja asetati tshekaa vanglasse, Gorohovaja nr. 2.“

Sama hästi võib ka oletada, et naine, kelle eesnimeks on pakutud Aleksandra, aga kes tõenäoliselt oli siiski Lidia, sattus Lurichi kõrvale mõne vaenupoole sepitsuste tulemusena. Poliitiline olukord oli ju toona äärmiselt segane: jätkus esimene maailmasõda, Venemaal aga käis kodusõda punaste ja valgete vahel, kusjuures viimased allusid erinevates piirkondades erinevatele väejuhtidele.

Aleksander Abergiga mehe surma eel abiellunud Emma Lusenberg, kes 1928. aastal ajalehele Esmaspäev oma lugu rääkides kandis perenime Spewaszek, kõneles, et punane võim soovis kuulsaid maadlejaid esialgu panna „seltskondlistele töödele“, täpsemalt koolerasse surnutele haudu kaevama. Mehed visanud sellise teate toojad välja, aga edaspidi olevat tšekistid käinud tihti korterit „puistamas“ ja ööbida võisid mehed seal ainult vähestel kordadel. Ühel neist kordadest jäänudki Lurich läbiotsijatele pihku.

Aleksander Abergi rublad

Nagu tõelises seiklusromaanis, tuleb siingi mängu imeline viimase hetke pääsemine. „Viimaks määras sisekomissar Uritski Lurichile surmaotsuse ja tund ei olnud kaugel, kus ta tshekaa tinaubade alla oleks langenud,“ jutustatakse artiklis „44 aastat Lurichi elukäiku“. „See ei olnud aga Smolentsoval kavas. Ta ruttas Sinovjevi juure (13. detsembril 1917 valiti Grigori Zinovjev Lenini soovitusel Petrogradi tööliste ja soldatite saadikute nõukogu esimeheks – toim), Lurichi süüdistus lõpetati, Lurich vabastati. Naine oli aga nüüd oma eesmärgi saavutanud – esinedes päästeinglina, võitis ta Lurichi lõpulikult enesele, see andus talle kogu ihu ja hingega. Kiriklik abielu, mida nad kavatsesid, jäi nende vahel siiski teostamata.“

Kuidas asi tegelikult oli, on raske kindlaks teha. Raamatus „Lurichi sõda“ leidub igatahes väide, et vanglast vabastamine eeldas tasu – Emma Lusenbergi teatel maksis Aberg sõbra vabastamise eest 20 000 rubla.

Mida niisugune summa tegelikult väärt oli, veel enam aga see, kust see pärines, pole teada. Pangad, kuhu ka Eesti jõumehed ilmselt oma sissetulekuid panid, olid ju natsionaliseeritud. Üks võimalusi on see, et maadlejad esinesid Petrogradis ka oktoobrimässu järel ja teenisid sellelt. Üks ajakirjandusse jõudnud kuulujuttudest aga viitab, et Aberg olevat krahhi lävel pankadest päästa õnnestunud rublad vahetanud peamiselt briljantide ja Inglise naelte vastu. Briljandid peitnud ta kahte suurde plekk-kasti ning raha riigiviinapudelisse, mis kõik kaevati Peterburi lähedal maasse. Aga kui pärast maadleja surma hakati varandust otsima, „songiti“ maapõue mitmel pool, kuid varandus jäigi leidmata. Võib-olla on seos üle pakutud, aga kui selline varandus tõesti olemas oli ja Soome piiri lähedal maasse kaevati, sobib siia hästi Abergi abikaasa meenutus, et mehed kavatsesid üle lahe Soome põgeneda ja paat selleks oli juba kaubeldud.

Algas uus teekond

Paavo Kivise „Lurichi sõda“ lükkab aga kõrvale peaaegu sada aastat visalt püsinud versiooni, et Lurichi kaaslanna mehega manipuleeris. „Mida uut võis Smolentsova tšekaale Lurichist rääkida, mida see juba niigi ei teadnud?“ küsib Kivine. „Ning mis enam kui kindel: kedagi kord vaenlasena arreteeritut ei vabastata suvalise naisterahva jutu peale!“

Nii või teisiti, punasest vanglast Lurich igatahes vabanes ning alustas koos Lidia Smolentsova, sõber Abergi ja tema kaasa, Kundast pärit Emma Lusenbergiga uut teekonda. Koos oldi lõpuni: mõlemad naised on jäädvustatud ka Aleksander Abergi kirstu juures tehtud fotole.

Esialgu aga sõideti Viedemanni kirjelduse kohaselt Vitebskisse, kus korraldati poolteistkuuline maadlusvõistlus, siis Ukrainasse, kus maadeldi mitmes suuremas linnas, kuni jõuti järjega Jekaterinodari. „Sealt sõitsid nad Abergiga Rumeeniasse, kuhu aga nende naisi ei lastud. Mehed ei suutnud naistest lahkuda ja pöörasid Venemaale tuldud teed mööda tagasi,“ pakub Viedemann.

Paavo Kivise versioon kõlab aga hoopis teisiti. Nimelt kirjeldab Arnold Lond 1968. aastal Stockholmis ilmunud Eesti Päevalehes, et Lurich ja Aberg viibisid Novorossiiskis ja plaanisid läände põgeneda. Neile olevat kaasa antud Rahvasteliidule mõeldud märgukiri Eesti Vabariigi de jure tunnustamiseks. Juba olidki mehed Rumeeniasse suundunud transpordilaeval, paraku olid rumeenlased kuulnud Lõuna-Venemaal möllanud tüüfusest ega lubanud laeva Galatsi sadamasse. Laev oli sunnitud suunduma Sevastopolisse, sealt liikusid meie mehed Armaviri.

Siit edasi võtab järje üle taas Võimula: „Kõigepealt maadlesid nad Sevastoopolis, sealt mindi edasi Simferoopolisse ja Harkovi, kus oli tol korral Denikini valitsus. Et aga Denikin punaste eest taganes, läks Lurich ühes temaga Rostovi, kus ta kõhusoojatõppe haigeks jäi. Veel mitte täielikult paranedes, sõitis ta naise pealekäimisel Armaviri linna, kus Aberg ees oli. Teel külmetas ta ja jäi plekilisse soojatõppe, mis ka tema eluküünla kustutas. Ühes temaga varises varjuriiki ta truu võistluskaaslane A. Aberg, ja nad maeti ühishauda.“

Surnuid veeti käsikärudega

Ent suurmeeste surma ja matuste kohta pole üht kindlat versiooni. Georg Kristjanson kirjeldab 1973. aastal ilmunud ülevaates „Eesti raskejõustiku ajaloost“ nii: „Aberg kirjutas Riia spordiseltsi „Aberg“ asutajale ja kauaaegsele esimehele J. Vakermannile, keda ta teadis tol ajal Kaukaasias Salme külas elavat: „Oleme Lurichiga hädaohus ja võime ka haigusest tabatud saada. Kuidas on elu Salme külas?“

Õnnetuseks oli J. Vakermann sel ajal Suhhumis ega saanud kirja kohe kätte. Kui ta mõne nädala pärast Salme külla tuli ning saatis Abergile ja Lurichile kutse sinna tulla, olid need juba Jekaterinodari (nüüd Krasnodar) reisinud. Sealgi jälitas neid tüüfus ja nad sõitsid Armaviri (detsembris 1919). Mõlemad jõumehed võtsid osa kohalikus tsirkuses korraldatud maadlusvõistlustest ja olid kõige parema tervise juures. 

Jaanuaris 1920 olid Armaviris soojad ilmad. See soodustas taudi levikut, inimesi suri iga päev kohutavalt palju. Arstiabi saamine oli sõja tõttu raskendatud, haiglad kuulusid sõjaväe käsutusse.

Et mehed just tüüfusse surid, polnud juhus. Juba 1919. aasta 27. augusti Postimees kirjutab:„Moskvas on nädalas 3000 tüüfuse juhtumist. Peterburril, kus linnavalitsus surnuid matab, ei jõua ta sellega valmis saada; naised ja lapsed viivad surnuid ise käsikärrudel surnuaiale. Tüüfuse vastu võitlemiseks kutsus valitsus suure arstide nõupidamise Moskvas kokku.“

Enne surma vaagnatäis kotlette

Armaviris elasid tol ajal ka Voldemar ja Johanna Tikkas. Nende elamine oli Lurichi ja Abergi võõrastemaja vastas. Müüjana teeninud Johanna olevat tihtipeale käinud jõumeeste toas tühjade limonaadipudelite järel, kirjutab Georg Kristjanson.

Seda, et Lurich ja Aberg on surnud, kuulis Johanna jõumehi teenindanud tüdrukult. „Need kaks, kes elasid meie võõrastemajas, surid ära ja on juba maetud!“ olevat tüdruk pärimise peale öelnud. „Nad olid juba paranemas. Käskisid endale liha tuua ja ma tõingi neile vaagnatäie kotlette. Nad sõid need ära ja teisel hommikul oli üks mees juba surnud, hiljem suri ka teine. Peremees teatas tsirkusesse, tsirkuse jõumehed viisid surnud meilt ära ja matsid maha.“

Tikkased kirjutasid 1961. aastal Armaviri elanikule Joosep Koidule ning palusid selgitada, kas arhiivis leidub teateid Lurichi ja Abergi surma ja matuste kohta. Joosep Koidul õnnestuski pika uurimise järel andmed leida: Georg Lurich suri vana kalendri järgi 9. jaanuaril 1920. aastal kell 9 õhtul ja maeti 11. jaanuaril. Aleksander Aberg lahkus 2. veebruaril kell 8 hommikul.

Henn Saarmann kirjutab 1988. aasta 26. aprilli Maalehes, et Lurichi lesena on luteri usu meetrikaraamatusse märgitud Lidia Vladimiri tütar Smolentsova. Lurichi kohta tehtud esialgne kanne „vallaline“ on hiljem asendatud kandega „abielus“. Kes ja millise sihiga seda tegi, võib vaid oletada. Aga ka lesk ei elanud enam kaua. „4.01.1921 hukati Jaltas punaste erakorralise komisjoni poolt 58 inimest, nende seas Lurich, Lidia Vladimirovna, riikliku korrakaitse töötaja,“ nenditakse „Lurichi sõjas“.

Abielu surmavalt haige soovil

Nagu Lurichil, on ka Abergil surma põhjuseks märgitud plekiline soetõbi, seda siiski sulgudes. Ilma sulgudeta on lisatud kopsupõletik. Samast selgub ka, et Aleksander Aberg on 25. jaanuaril lasknud end paari panna Emma Lusenbergiga. Selle juures on märge, et Aberg oli raskesti haige ja avaldas just seetõttu soovi abielluda.

Muidugi tundusid niisugused surmad uskumatuna. Viedemann kirjutab 1926. aasta Eesti Spordilehes: „Lurichi surmasõnum levis 1920. aasta algul Peterburis kulutulena laiali ja keegi ei tahtnud seda algul uskuda. Et Lurichi surmas veenduda, otsustasid Peterburi Eesti sõjaväelased, kes omal ajal olid püüdnud Lurichi ka tshekaast vabastada, saata Armaviri linna kolmemehelist delegatsiooni. Saatkonna juhiks määrati omaaegne Tallina meistermaadleja Johannes Topp. Leides koha peal fakte, jäi kindlaks kurb tõde.“

Maadlejate matused korraldas suure tõenäosusega Jüri Kanep, kes noore mehena Tallinnas Georg Lurichi onupoja Hans Luuri pagariäris töötas ja kahepuudaseid kaaluvihte tõstes kuus aastat nooremale Georgile kindlasti ka tulevaseks harrastuseks eeskuju andis. Aga ka matuste kohta võib leida väga erinevaid, kohati isegi vastukäivaid teateid. 

Vaba Eesti Sõna kirjutab 13. septembril 1956 pealkirja all „Uusi andmeid Lurichi surmast“ nii: „Jaanuaris 1920 oli Lurich Rostovis haigestunud kõhutüüfusse ning sõitnud sealt haigena edasi Armaviriri, Lurich tahtis end vihtlemisega terveks arstida, kuid haigus võttis selle tagajärjel raskema pöörde ja varsti – 22. jaanuaril 1920 – heitis ta hinge. […] Lurichi matused olid toimunud peamiselt kõige lähemate sõprade osavõtul. Kirst oli lastud kangastega hauda, aetud haud jälle kinni ja vist kinnitatud kalmule ka mingi mälestusmärgikene. Ei olnud saada vaimulikku ega olnud haual ka kõnelejat.“

Kui võitja lõpuks kaotab

Edasise osas pingutab jutustaja A. Kochberg ilmselgelt üle. „Abergi matmine oli toimunud samasuguse tagasihoidlikkusega ja samasse hauda, kus puhkas Lurich. Lurichi haud oli nimelt kaevatud lahti, võetud kirst välja ja pandud Abergi kirst haua põhja, sellele peale Lurichi kirst ja siis aeti haud jälle kinni“.

Ettekujutusele tavalistest matustest vastab palju enam Emma Aberg-Spewaszeki 1928. aastal ajalehele Esmaspäev räägitu. „Juba järgmisel päeval tulevad Jüril ilmsiks plekilise soojatõve tunnused. Aberg viib sõbra jälle haigemajja. Seitse päeva võitleb võimas keha haigusega. Peksab sonides nägematut vaenlast, kes närib ta veres ja lihastes. Kuid seekord kaotab mees, kes alati võitnud … Nagu selgus, oli surm järgnenud südame lõhkemisest; laiba vasak külg oli üleni sinine. Tsirkuse kaaslased teevad Lurichile liigutava matuse.“

Pärast sõbra kaotust pole Aberg enam endine mees. „Mööduvad päevad. Aadu kaebab raskust peas. Kraaditakse: kehasoojus 40. Sellest hoolimata läheb ta ikkagi matile ja paneb vastase õlgadele. Järgmisel päeval on palavik juba 41 kr. Arst konstateerib plekilist soojatõve. Aberg viiakse haigemajja. Tugev 38-aastane mees saab varsti haigusest jagu. Paranev Aberg saadetakse veel pool haigena koju; lahtises vankris, läbi niiske lõunamaa talveilma. Neljandal päeval sureb Aberg, ilusal pühapäevasel varahommikul. „Raske … on surra … võõrsil,“ sosistab ta enne surmaagooniat. Laip pannakse laudadest kokku löödud kasti: kirstusid ei ole linnas saada. Pea alla padi, kangestunud kehale tekk. Lahkunud jõumees maetakse Lurichi kõrvale. Ühine rist näitab kahe truu sõbra puhkepaika.“

Sada aastat võõras mullas

Hoopis eraldi teema on soov suurmeeste säilmed leida ja Eestisse tuua. Juttu tehti sellest juba okupatsioonieelses Eesti vabariigis, aktiivsemaks muututi pärast Eesti liitmist NSV Liiduga. Omaaegne Tallinna Dünamo ühiskondlik poksitreener Vello Aegmäe rääkis Georg Kristjansonile 1954. aastal, et onu juures viibides jalutanud ta ajaviiteks Armaviri saksa surnuaial, kus märganud hauaplaati Georg Lurichi ja Aleksander Abergi nimede, sünni- ja surmakuupäevadega. Paraku rajati luteri kalmistu kohale hiljem autobaas.

Uue iseseisvumislaine ajal teatas Edmund Viisileht, et on Lurichi ja Abergi haua leidnud, ka kuulutas kohtumeditsiiniekspert Lurichi skeleti ehtsaks ja Abergi oma tõenäoliselt ehtsaks. Siiski oli rõõm üürike: kontrollimisel selgus, et luud olid välja kaevatud hoopis teiselt kalmistult ning tegemist oli kolme inimese – kahe mehe ja ühe naise – skeleti osadega. Ning kindlasti ei kuulunud need Lurichile ja Abergile.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?