Toivo Tootseni mälestused | Saabumine Tallinna: pealinnaelu algas Pirital

Toivo Tootsen, 2. jaanuar 2020

Toivo Tootsen jagab lugejatega oma teekonda Lõuna-Eesti noorukist Eesti kõigi aegade populaarsemaid raadiosaateid tootnud RAMETO juhiks ning kirjeldab tollast elu ja inimesi, kellega sel teel kokku puutus.

Kui Eesti iseseisvus taastati, olin juba ligi viiskümmend aastat vana, küps ja kujunenud inimene. Vene aja inimene. Või nõukogude inimene … Aga milline oli elu Vene ajal? Tiit Made on kirjutanud paksu raamatu „Nõukaaeg“. See tugineb mahukale materjalile, aga suuresti ka tema enda tollastele elukogemustele. Igal oma elu. Minu oma oli selline, nagu allpool toodud killukestes kirja panin. See siin on minu lugu Nõukogude Eestist.

1962. aasta kevadel olin lõpetanud Võru töölisnoorte keskkooli ja töötasin Võru maaparanduse valitsuses tehnikuna. See töö oli mulle meeldima hakanud, olin selgeks saanud juba ka kuivendussüsteemide projekteerimise aabitsatõed, nii et üks võimalus oleks olnud minna edasi õppima Eesti põllumajanduse akadeemiasse maaparandust-maakorraldust. Aga samal ajal juhtus nii, et vend Ülo Tootsen abiellus Tallinnas ja läks elama naise vanemate juurde Kivimäele. Õde Aive oli seejärel kolinud oma perega Ülo korterisse Pirital – nii olnuks mul Tallinnas pool meie perekonnast juba ees.

Pikemal mõtlemisel tundus mullegi, et ega eluaeg mööda soid trampida poleks tahtnud, mis sellest et suvised komandeeringud olid olnud elamusterohked ja elurõõmsad. Ajalehti uurides torkas silma, et Tallinna polütehnilises instituudis (TPI) oli avatud suhteliselt uus osakond, raadioaparaatide konstrueerimine ja telemehaanika. Tundus päris ahvatlev: raadiod on mind lapsest peale köitnud, tegin ka ise detektorvastuvõtja ning nuputasin muid sihukesi asju välja. „Noore tehniku käsiraamat” ja „Raadioamatööri käsiraamat” olid mul läbi uuritud. Niisiis otsustasingi minna õppima TPI-sse.

Ei tahtnud oma koolitustega teistele ristiks kaela jääda ja kuna töö kõrvalt õppimise kogemus oli mul juba olemas, astusin TPI õhtusse osakonda raadioaparaatide konstrueerimist õppima. Õhtuses osakonnas õppimiseks oli aga eeltingimuseks, et pidi kuskil töötama. Tööle sain mittekoosseisulise korrespondendina Eesti Televisiooni „Aktuaalsesse kaamerasse”. Loomulikult juhtus see ainult ja ainult tänu vend Ülole, kes töötas sel ajal juba televisioonis toimetajana.

Peavarju leidsin õde Aive kööktoas Pirital, Ülo vanas korteris. Selles majas elasid enamasti põllumajandusministeeriumi töötajad – pärast ülikooli lõpetamist oli Ülo suunatud sinna kalakasvatust korraldama. Tööga seoses oli ta kirjutanud mõned artiklid ajalehtedele. Ju siis olid need ladusalt ja loetavalt kirjutatud, nii et kirjutisi telliti temalt ikka ja jälle. Õige varsti sai ajakirjanik temas ülekaalu, ministeeriumist läks ta Rahva Hääle toimetusse ja sealt edasi Eesti Televisiooni.

Nagu öeldud, pärast abiellumist Helvega oli Ülo kolinud naise vanemate juurde Kivimäele. Ülo äial Heinrich Seppikul – kirjanikunimega Henrik Sepamaal – oli seal Roosi tänaval maja ülemine korrus. Vana korteri sokutas Ülo Aivele, õeke omakorda oli nõus mullegi peavarju pakkuma. Aga kuna Aive juures polnud sissekirjutamiseks vajalikku pinda (vähemalt 12 ruutmeetrit isiku kohta oli tookordne karm nõue Tallinna sisse kirjutamisel), siis lubas lahkelt mu oma Nõmmel Kaare tänaval asuvasse majja sisse kirjutada Ülo hea sõber ja kolleeg Tamara Huik.

Nõukogude Liidus kehtis nimelt väga range ülevaade, kus kodanikud viibivad: iga inimese asukoht pidi olema väga kiiresti tuvastatav. Selle tagamiseks oligi sissekirjutus – mis aadressil inimene elab – passis kohustuslik märge. Seda kutsuti rahva seas lihtsalt elukohatempliks. Kui sellist templit passis polnud, siis loeti kodanik kindla elukohata olevaks ja talle kindlustati elukoht – arestikambris. Kui keegi läks puhkusele või komandeeringusse kauemaks kui kolm päeva, siis oli tal tegelikult kohustus sellest teavitada ka kohaliku miilitsaosakonna passilauda. Hotelli administraator ajas tavaliselt selle asja korda (sellist ajutist elukohta passi ei kirjutatud).

Tallinna ei kirjutatud sisse neid, kes naasid Siberist asumiselt, ja mingil ajal saadeti linnast välja kergete elukommetega naised. Mäletan, Lungu oli üks selline koht, kuhu nad saadeti – sovhoosi tööle ja elama. Mis tööd nad seal tegid, arvake ise …

Muide, passi löödi tempel ka abiellumisel. Sellel oli kirjas abiellumise kuupäev ja abikaasa nimi. Kui lahutati, siis löödi teine tempel: lahutatud. Neiud küsisid mõnikord peigmehelt passi näha, et kas ikka on vallaline ja kas tasub temaga sehvtida.

Passi kanti ka laste nimed ja sünniajad. Nii et see oli tolle aja Vikipeedia – kõik isiku kohta oluline oli passis kirjas.

Mahtusime koos õe, õemehe ja nende kahe väikese lapsega õe Pirita kööktuppa sõbralikult ära. Noil aegadel oli kitsikuses elamine tavaline, ütleksin, et see oli isegi norm. See, et ma õe noort peret võiksin segada, ei tulnud mu noorukimõtetessegi. Tegemist oli vana villaga, erilisi mugavusi seal polnud. Küttematerjaliga oli selle poolest kergem, et õe abikaasa Vello töötas sealsamas lähedal asunud eksperimentaalses laevaehituse tehases, mida kõik kutsusid lühidalt „verfiks“ (ametliku tollase nimega Tallinna spordilaevade eksperimentaaltehas – toim). Seal valmistati purjekaid ning nende tegemisest järele jäänud klotsikesi ja katkisi liistukesi võis koju kütteks tuua. 

Aga talvel kangete külmadega oli küll häda käes. Puuhoovist sai kütet jaopärast – vahel puuhalge, vahel mõne kilo briketti. Mäletan, kuidas seda piskut kelgul koju vedasime. Kui elasin juba Hiiul, läks asi lahedamaks, siis sai briketti ikka korraga tonni-paar osta. Aga millegipärast tol 1963. aasta talvel oli küttega eriti kitsas, vähemalt Pirital.

Vett tuli tuua tänaval olevast avalikust veevõtukohast, olemas oli kuivkäimla – ühiskasutuses ja asus õues. Õues oli ka lampkast, kuhu kallati solgivesi. Telefoni muidugi mõista kellegi korteris polnud, isegi meie sõpradel Paalidel mitte, kuigi perepea James oli ministeeriumis tööl. Aga Purje tänava nurgal oli telefoniputka, kust sai enne 1961. aasta rahareformi 15-kopikalisega ja pärast seda kahekopikalisega helistada. Kahekopikalised olid neil aegadel kõigil taskus varuks. 

Taksofoniga sai tasuta helistada tuletõrjesse, miilitsasse, kiirabisse ja gaasiavariisse. Ega helistamisvajadust muuks otstarbeks kuigi sageli olnudki – kellelgi sõpradest polnud ju samuti telefoni. Helistada oli vahel vaja töö juurde, polikliinikusse arsti koju kutsumiseks, majavalitsusse või mõnesse muusse asutusse.

Olümpiakeskuse ehitamise aegu tõmmati meie maja maha, aga näe – inimesed ja mälestused on ikka alles …

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?