Kolmas küüditamislaine 1951: paljudel polnud aimugi, miks just neid jehoova tunnistajateks peetakse

Eesti Ajalugu, 2. jaanuar 2020

Kui 1941. ja 1949. aasta küüditamisi teavad kõik, siis 1951. aasta väljasaatmine on pea täiesti nende varju jäänud. Ometi ootasid loomavagunid siis ligi 300 erilist eestimaalast. Miks just neid? Silvi Vahermaa (86) mäletab 1951. aasta 1. aprilli imehästi.

Kevadest hoolimata võimutses talv veel täiel rinnal ja tänavaääri palistasid kõrged lumehanged. Silvi, Tallinna 22. kooli õpilane, nautis parajasti muretult koolivaheaega, kui toimus sama, mis tuhandetes kodudes kahel korral varemgi oli juhtunud: uksele prõmmisid tundmatud mehed ja käskisid kiiresti pakkida nii palju asju, kui ise tassida jaksavad. „Teid saadetakse välja,“ teatasid nad karmilt.

Silvi kamandati koos neli aastat noorema poolvenna Arvo, ema Elena, kasuisa Johannese ja vanaema Akiliinaga veoautole. „Adjöö, kool, sellega on siis kõik,“ mõtles Silvi mornilt, kui autokastis oma koolimajast mööda rappus.

Pere oli vapustatud ega mõistnud, miks neid ära viidi. Tõsi, ema oli kunagi naiskodukaitsesse kuulunud, aga kui kaks varasemat küüditamist olid neid säästnud, mispärast siis nüüd järsku … „Me ei osanud mitte midagi mõelda,“ meenutab Silvi.

Samasugune ehmatus tabas 1. aprilli hommikul veel vähemalt 280 inimest üle kogu Eesti, kes viidi loomavagunites Tartusse – seal pandi 52 kaheteljelisest vagunist kurb rong kokku ja algas teekond idapiiri taha. Kahe nädala pärast jõuti ühte Tomski oblasti teivasjaama, kus küüditatud kohalike kolhooside, sovhooside ja masina-traktorijaamade vahel ära jaotati. Aga miks viidi just need inimesed? Mida neile süüks pandi?

Küüditamise ametlik põhjus

Osa ohvreid sai põhjuse teada mitu kuud hiljem Siberis. Ametlik versioon kõlas: „Küüditatud usutunnistuse alusel,“ mis tähendas, et neid peeti Jehoova tunnistajateks. Just nimelt peeti, sest enamik küüditatuid ahmis selle süüdistuse peale õhku. „Meiegi perekond oli luteri usku ja käisime kogu aeg luteri kirikus,“ kinnitab Silvi Vahermaa. „Kui meil kästi Siberis anda allkiri paberile, mille järgi olime välja saadetud Jehoova tunnistajatena, siis keeldusime. See oli ju vale! Hiljem tehti dokument ringi ja kirjutati, et meid küüditati kodanlike natsionalistidena. Sinna me vist andsime allkirjad …“

Samas ei pruukinud kõik äraviidud mingit dokumenti üldse nähagi, nagu näiteks Linda ja Samuel Hiielo, kes oma laste Tiiu, Taivo ja Tõnuga samuti Tomski oblastisse sõidutati. Nende pere ei saanudki võõrsil teada, mida neile süüks pannakse. Alles siis, kui Eesti riigi iseseisvus taastati ning Memento liit represseeritute nimekirju koguma ja avaldama hakkas, jõudis sõnum Hiieloteni.

„Minu ema Tiiu Hiielo oli nii rahumeelne inimene, et lihtsalt ohkas selle teate peale,“ nendib Tiiu tütar Kati Arkman. „Aga vanaisa Samuel ei saanudki põhjust teada, ta suri enne ära. Samas oli Samuel täielikult igasuguse usu vastane. „Mul on oma usk hinges,“ tavatses ta öelda.“

Miks Samueli pere usutõrksusest hoolimata Jehoova tunnistajate nimekirja sattus, ei oska Kati Arkman öelda. Samas võis tegu olla lihtsalt fabritseeritud süüdistusega, nagu seda tollal tihti juhtus.

Agar usulevitaja

Silvi Vahermaal on oma pere nimekirja ülesmärkimisest aga ettekujutus olemas. Nimelt elas perekond enne Tallinna kolimist pikalt Tõstamaal, kus nende naabriks oli agar Julia, tõsimeelne Jehoova tunnistaja. Julia oli kohalikule rahvale lahkelt usulise sisuga lugemisvara jaganud ning nood olid pakutu enamjaolt ka vastu võtnud, tahtmata kinkijat solvata. Ka Silvi vanaema oli Julialt mitu raamatut ja ajakirja saanud.

„Pärast selgus, et Julia oli teinud nimekirja kõigist, kellele ta oli usuraamatuid jaganud,“ tõdeb Silvi. „Ilmselt tahtis ta Jehoova tunnistajate hulgas silma paista, et on tubli usulevitaja. See nimekiri omakorda oli küüditajate kätte sattunud. Tegelikult polnud peaaegu mitte keegi Julia poolt Tõstamaal kirja pandutest Jehoova tunnistaja.“

Tundus, et usutunnistus küüditajaid tegelikult ei huvitanudki – peaasi, et sai teatud hulga inimesi Siberisse saata. Ühest eriti valusast näitest on oma mälestusraamatus kirjutanud Silver Silliksaar: „Absoluutsest hoolimatusest haigete ja imikutegi vastu annab tunnistust tallinlase Dagmar Kaljuvee üle aastase poja Toomase surm küüdireel rongilt asunduskülla Nagornojesse. Dagmar ei olnudki Jehoova tunnistaja. Koos oma väikepojaga olid nad, nagu suurem osa 1951. aasta küüditatutest, vaid võõraste „pattude“ pärast kannatajad. Kogu nende süü oli sugulus Jehoova tunnistajatega.“

Punavõimul pinnuks silmas

Silver Silliksaar ise kuulus nende väheste hulka, kes tõemeeli Jehoovat kuulutasid. See usk jõudis nende peresse Silveri õe Alli omaaegse meessõbra Alberti kaudu, kes Silliksaarte kodus piiblisse kirjapandut lahti seletamas käis. Sealtkaudu jõutigi usuvahetuseni.

Kuid miks nõukogude võim Jehoova tunnistajatest lahti saada üritas? „Sest nad ei allunud poliitilisele kontrollile,“ pakub Silver Silliksaar oma mälestustes põhjendusi. „Aga ainuparteiline süsteem ei sallinud „muid jumalaid enda kõrval“. Sellest tulenevalt püüti kõik religioossed ühingud allutada parteilisele kontrollile. Peaaegu kõik usuühingud peale Jehoova tunnistajate lubasid kas suuremal või vähemal määral sellel ka sündida. Seda enam ärritas võime suhteliselt väikese liikmeskonnaga religiooni paindumatu hoiak.“

Tuhanded tervest liidust

Silveri andmetel küüditati tervest Nõukogude Liidust üle 7000 Jehoova tunnistaja ja nende pereliikme. Ning nagu varem äraviidud, nii pidid nemadki ellujäämise nimel rasket võitlust pidama – Eestist küüditatud niinimetatud Jehoova tunnistajatest suri Siberis vähemalt 21 inimest. Samas usub Silvi Vahermaa, et tema pere ja nende saatusekaaslaste elujärg oli siiski märksa parem kui 1941. ja 1949. aastal küüditatute oma.

„Meie olime elust Siberis juba kuulnud ja aimasime, mis meid ees ootab,“ kostab Silvi. „Teadsime, mida tasub kaasa võtta, näiteks kirves ja õmblusmasin – tänu masinale sai ema õmblustööd teha ning vastutasuks piima ja mune.“

Kõige raskem oli Silvile võõrsil taluda venna kallal norimist. Vend Arvo oli pikka kasvu, ent pandi kohalikus koolis klass madalamale, kui oleks pidanud. Seal hakati poissi Eesti jumalaks narrima – jutud Eestist toodud usklikest olid kohalike seas tublisti levida jõudnud. „Aga kokkuvõttes ma ei pea oma viis ja pool aastat kestnud Siberi elu mahavisatud ajaks,“ tõdeb Silvi, kellel õnnestus kohapeal ka kõrgkoolis õppida ja korralik haridus omandada.

Lisaks kohtas ta Tomskis samuti Eestist välja saadetud noormeest nimega Hillar Vahermaa, kellest sai hiljem Silvi abikaasa. Juliast aga, kelle liigse agaruse tõttu paljud inimesed selle raske teekonna pidid ette võtma, pole Silvi hiljem midagi kuulnud.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?