Kaevurielu argipäev: varingud, plahvatused, lämbumised...

Juhan Mellik, 2. jaanuar 2020

Eestimaa rahvuslikku maavara põlevkivi hakati maapõuest ammutama üle saja aasta tagasi. Esialgu käsitsi ja ohvriterikkalt, seejärel juba masinate abil ning aina professionaalsemalt. Sellest hoolimata pole kaevuritöö loomuomast ohtlikkust kaotanud ning veel tänapäevalgi on harvad need aastad, kui keegi poleks viga või surma saanud.

Tööstuslik põlevkivi kaevandamine Eestis nägi ilmavalgust aastal 1916. Esimese põlevkivikaevandusena hakkas 1922. aastal tööle Kiviõli kaevandus. Selle järgnesid kohe Kohtla, Sonda, Kukruse ja teised.

YIT Infra Eesti AS mäetööde juht Heini Viilup ütleb, et aja jooksul on kallihinnalist kraami välja toodud juba üle miljardi tonni.  „Võib teha järelduse, et Eesti on mäetööstusriik,“ lausub mees, kes lõpetas 1976. aastal tolleaegse Tallinna polütehnilise instituudi mäeinstituudi ning on sellest ajast saadik oma elu kaevandamisele pühendanud. Peamiselt põlevkivile.

Ammuste aegade tehnoloogiast kõneldes kasutab Viilup peamiselt ühtainust omadussõna: primitiivne. „Töö käis suuremalt jaolt käsitsi ja siis tulevadki õnnetused.“ Käsitsi kaevandamine tähendab, et põlevkivi laaditi vagunitesse lihaste jõul. Mõnel juhul kasutati laadungi vedamiseks isegi hobuseid. Töötajad jäid vagunite ja seina vahele, vahel ka vedurite alla.

Võimalusi õnnetul kombel surma saada oli rohkelt. „Peamiselt laevaringud ja allajäämised lõhketöödel,“ räägib Viilup. Eriti ohtlikuks osutus lõhkamine tule abil. Laengud tuli ükshaaval järjest süüdata ning kui esimesed neist juba plahvatasid, ei pruukinud töölised üldse veel ohutusse kaugusse jõudnud olla. Rääkimata mürgistest gaasidest, sest ventilatsiooni kas polnud üldse või oli see puudulik.

Kaevurid olid väljaõppeta

Algeline tehnoloogia oli küll üks murekoht, kuid teisele kohale platseerus töötajate ettevalmistus. „Ütleme nii, et ohutustehniliselt ei oldud valmis seda tööd tegema. Kasutati juhutööjõudu ja nii need õnnetused tulidki. Kaitsevahendid olid puudulikud,“ jutustab Viilup. Tung tollal uude ja põnevasse kaevandusmaailma oli tugev, sest kvalifikatsiooninõudeid polnud ja tasu oli vägev. Mis sest, et niimoodi maa alla tormates võis vahel juhtuda, et tagasi saabud juba jalad ees.

1938. aasta 23. novembri Teataja kirjutab, kuidas Kiviõli kaevanduses juhtus õnnetus kellegi poolakast kaevuri Jan Stonekuga, kellele sai saatuslikuks varing. „Pähekukkunud kivid olid purustanud mehel pealuu. Osa varisevatest paekividest olid kukkunud kõrvalseisvale vagonetile, paisates selle rööbastest välja,“ raporteerib ajaleht.

Pimedatesse sügavustesse ei pürginud mitte üksnes mehed, vaid ka õrnem sugupool. „Kuna need inimesed, kes tulid maa alla, olid vaesed, siis oli nende eesmärk ruttu midagi teenida,“ ütleb Viilup. Mingit valikusõela läbima ei pidanud: näita ainult nägu ette ja kohe saad tööd! Loomulikult puudus pea täielikult ka ettevalmistav periood.

Nagu ütleb Viilup: uustulnukad hakkasid maa all rügama ilma aimduseta, mis ohud neid ees ootavad. Intensiivne töö väsitas ruttu ning kurnatud inimese ohutaju on teadagi milline ... Töö kulges katkematult ning mitme vahetusega, ka öösiti.

Kasutati vale lõhkeainet

„Ööl vastu neljapäeva juhtus Kiviõli allmaakaevanduses raske õnnetus kaevuri M. Jivoga, kes jäi täislaaditud põlevkivivagoneti alla, mille tagajärjel purunes mehel vasak reieluu,“ kirjeldab 1938. aasta 5. augusti Päevaleht üsna tüüpilist juhtumit.

Kuigi pidevalt õpiti kogemustest ning katse ja eksituse meetodil, siis mäeinsenere hakatigi Tallinna tehnikaülikoolis välja koolitama alles aastast 1938. Enne seda tuli eksperditeadmised mujalt sisse tuua, kas Euroopast või Venemaalt.

Nõukogude aja algul tekkis mäeinstituudis juba tihedam konkurents. Tudengitele makstav stipendium oli nii suur, et paljud tahtsid sinna õppima minna. „Ühele kohale rohkem kui kaks, kolm või neli inimest,“ ütleb Viilup. Grupid olid suured, tööpõld lai.

Põhjuseks see, et riigikorra muutudes laienes märgatavalt põlevkivi kasutusala. Okupatsioonieelse vabariigi ajal toodeti elektrienergiat minimaalselt, peamine rõhk oli põlevkiviõli tootmisel, mida omakorda Euroopasse edasi müüdi. „Sakslastel ja inglastel ei jätkunud tol ajal vedelkütust, põlevkivist tehti ka bensiini,“ selgitab Viilup.

Esimesed elektrijaamad tekkisid alles nõukogude ajal. Töömaht kasvas märgatavalt ning kuna Eestis lõhkeainet ei toodetud, tuli seda sisse tuua ida poolt. Juhtus, et kas kogemata või meelega jõudis kohale hoopis vale kraam. Tagajärjed võisid olla kurvad. „Allmaatöödel kasutati pealmaatöödeks mõeldud lõhkeainet, mis oli omadustelt palju ohtlikum,“ selgitab Viilup.

1970-ndate alguses sattus Käva kaevanduses toimunud põlevkiviplahvatuse tagajärjel haiglasse terve brigaad, surma sai vähemalt kolm inimest. Täpsemalt osutus süüdlaseks ebasobivast lõhkeainest süttinud põlevkivitolm. Tegemist oli nii suure kärakaga, et võimudel ei õnnestunudki seda maha vaikida.

„Timofejevil oli olnud seljas maikasärk, mis tolmuplahvatusel ära sulas. Palatisse sisenedes ei saanud aru, kes on kes, sest kõik olid ühesuguste põlenud paistes nägudega,“ meenutab mälestusteraamatus „90 aastat põlevkivi kaevandamisest Eestis“ Sompa kaevanduse kunagine pikaaegne direktor Jaan Surva.

Viina müüdi isegi sööklas

Mida rohkem tänapäeva poole nihkus aeg, seda karmimaks muutusid karistused rikkumiste eest. 1980. aastatel Kiviõli kaevanduse peainsenerina töötanud Viilup meenutab, kuidas kord sai hukka keegi veduri alla jäänud mees. Uurimise käigus selgus, et tegemist oli ohutusreeglite rämeda rikkumisega: hukkunu jäi veduri alla, kuna tal tekkis mõte kolleegiga võidusõidus mõõtu võtta. Õnnetul kombel otsustas ta pöörangul just täpselt sel hetkel kabiinist välja astuda, kui tema vastane oma masinaga nurga tagant lähenes ...

Vanglasse küll kedagi ei saadetud, kuid teisedki sanktsioonid olid tol ajal juba täiesti mõjusad: süüdlane võeti ametikohalt maha, jäeti ilma preemiata või tehti talle trahvi.

Kui suurt rolli võis õnnetuste juures mängida viinakurat? Täpselt on võimatu öelda, kuid Viilupi sõnul sai noil päevil isegi kaevanduse sööklast lahtist viina osta. „Ega maa alla pudelit kaasa ei võetud, aga kui sööklas oli võimalus, siis muidugi ka joodi.“ Kindlasti võis mõni napsulemb end juba maa peal „konditsiooni viia“, kuid mäeinsener ei usu, et keegi maa all purjutama kukkunuks. Töö oli lihtsalt liiga kurnav ja raske, et midagi sellist isegi üritada.

Pealegi töötas kontroll tõhusalt. Süsteem oli korraldatud nii, et maa alla laskudes andis tabelipidaja kaevurile kaasa žetooni, mille too pidi üles naastes tagastama. Sinna peale kanti nii laskumis- kui ka ülestulekuajad. Kuid tabelipidajad tundsid luugi vahelt selgesti, kui sinna immitses kahtlasi aroome. Sel juhul informeeriti juba töödejuhatajat või jaoskonnaülemat ning hakati asja lähemalt uurima.

Õnnetusi juhtub praegugi

Ehkki tänapäevased ohutusstandardid on toonaste aegadega võrreldes määratult rangemad, toimub traagilisi õnnetusi Viilupi sõnul siiski sageli ka praegu. Hea veel, kui mõni aasta õnnekombel vahele jääb.

Viimase aja ehk rängim õnnetus juhtus 2015. aasta alguses Estonia kaevanduses, kus kaks noort meest suri gaasimürgitusse. „Kasutati sisepõlemismootoreid ja need töölised sattusid sellisesse kohta, kus ventilatsioon ei toiminud,“ ohkab Viilup. 18-aastase staažiga läbindajad – nende tööks oli maa-aluste käikude rajamine – heitsid hinge sealsamas maasügavuses, enne kui jõudnuksid välja värske õhu kätte. Täpselt aasta varem sai samas kaevanduses surma mees, kes jäi parklas kopplaaduri alla.

Nüüdseks töötab Eestis veel ainult kaks allmaakaevandust: Estonia ja Ojamaa. Kui praegu toodetakse aastas 12–13 miljonit tonni põlevkivi, siis kunagi olid ajad, kus numbrid küündisid 31 miljoni piirimaile. Allmaakaevandusi oli tipphooajal käigus kaheksa.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?