Tartu arhiivihoone kummitus: müstiline Valge Daam on päästnud Savisaare naha

Liis Reha, folklorist, Ronk Ronk kummitus- ja pärimustuuride giid, 3. juuni 2020

Tartus Toomemäel, Liivi tänava majas nr 4, asus pikka aega rahvusarhiiv. Aastal 1904 avati selles hoonesTartu ülikooli esimene ühiselamu. Et Vene keisririigi ajal naissoost tudengeid Tartu ülikoolis veel ei olnud, võisid ühikas elada vaid meestudengid. Ent ometi saab selle maja esimeseks üleloomulikuks asukaks pidada just naishinge – Tartu Valget Daami.

Nii nagu paljude teiste tudengilinna kummituste puhul mängib ka Valge Daami kummituse sünniloos olulist rolli õnnetu armastus. Nimelt olevat üks 20. sajandi alguses selles majas elanud tudeng kurameerinud ühe neiuga. Armunud tütarlaps käis mõnikord oma peigmehel ühiselamus külas. Nende kuramaaž oli kestnud juba mõnda aega, kuni ühel saatuslikul päeval noormees neiule enam ust ei avanud. Ta teatas vaid, et nende suhe on läbi. Pettunud ja meeleheitel tütarlapse südamevalu oli nii suur, et ta otsustas sealsamas noormehe ühikatoa lähedal asuvast neljanda korruse koridoriaknast välja hüpata. Neiu sai silmapilkselt surma.

Aastatel 1921–2016 tegutses majas Eesti rahvusarhiiv. Enamik selles hoones töötanud inimesi on kursis, et rahvusarhiivi aegadel tavatses seal end ilmutada sellesama enesetapja neiu vaim, keda nähti valgesse riietatuna ning kuuldi kontsakingi klõbistades ringi liikumas. Lisaks on arhiivitöötajad Valge Daami kummitust iseloomustanud kui väga suurt raamatuhuvilist. Võis juhtuda, et mõni arhiivitöötaja leidis hoidlasse kuuluma pidanud säiliku hoopis suvaliselt aknalaualt koridoris. Kusjuures jäi mulje, justkui oleks kellelgi raamatu lugemine katkenud, sest et säilik oli poole pealt lahti jäetud. Kui sel puhul ükski arhivaar raamatu lohakile jätmist omaks ei võtnud, arvati ikka, et tegu on Valge Daami tembuga.

Ööd hoidlas luku taga

Ajalooarhiivi aegadest on folkloorseks muutunud ka paar lustakat hoidlasse kinni jäämise lugu. Esimese loo peategelane on noor Aadu Must, kes käis 1970. aastatel ajalootudengina tihti ajalooarhiivis oma uurimistöö jaoks vanu säilikuid lugemas. Ta olevat muudkui mangunud, et arhiivitöötajad talle hoidlast uusi säilikuid tooksid. Arhivaalidel oli Aadu pidevatest uutest soovidest juba mõõt täis saamas. Aga kuna Aadu arhiivis juba nii tihti käis ja maja tundis, siis otsustati ta iseseisvalt hoidlasse saata, mõeldes, et mis temaga seal ikka juhtuda saab. Kuid siis just juhtuski nii, et Aadu jäi hoidlasse luku taha. Tookord oli õhtune aeg ning enamik arhiivitöötajaid oli juba majast lahkunud. Õnneks oli hoidla ukse kohal aken, kuigi see oli nii kõrgel, et sealt otseselt midagi ei näinud.

 Aadu kuulis, et koridoris kolistab keegi. Saades aru, et tegu on koristajaga, ta juba rõõmustas, ronis tooli otsa ja hakkas akna kohal käega viipama. Aadu lootis, et koristaja saab aru, et ta on hädas, ning aitab ta sealt välja. Aga ega koristaja ka esimest päeva tööl olnud, ta oli ju selle maja kummituslugudega kursis. Arvates, et Aadu on tont, mitte inimene, viskas koristaja harja nurka ning põgenes suures hirmus, lõpetades seekord tööpäeva varem.

Teine hoidlasse kinnijäämise lugu räägib arhivaarist, kes mobiiltelefonide-eelsel ajastul, 1990. aastatel, ühte teise ajalooarhiivi hoidlasse ööseks luku taha jäi. Toona olid hoidlate avamiseks olemas kiipkaardid, aga ilmselt unustas arhivaar selle kaasa võtta ning kui uks tema selja taga sulgus, siis ei õnnestunud seda enam seestpoolt avada. Selles hoidlas oli küll pargi poole avaneva vaatega aken, ent ruum ise asus neljandal korrusel. Seega ei jäänud muud üle, kui loota möödakäijate halastusele. 

Paar inimest küll möödus, kuid arhiivihoone neljanda korruse aknal meeleheitlikult hüppavat ja lehvitavat meest nähes arvati ilmselt, et tegu on pigem hullumeelsega ning keegi arhivaarile appi ei tõtanud. Mees nentis, et lõpuks tuligi tal öö veeta külmas hoidlas. Õnneks oli tal keskkooli füüsikatunnist meeles lihtne tõde, et soe õhk tõuseb üles. Nõnda ehitas ta hoidlas oleva laua peale säilikutest „iglu“ ja saatis öö seal külma trotsides mööda. Hommikul, kui kolleegid mehe lõpuks leidsid, ei tahtnud ta seda kohutavat kogemust eriti meenutadagi, väites, et ruumis ringi liikunud varjud ja kuuldud krõbinad röövisid temalt nii mitmeidki närvirakke.

Kuidas Valge Daam Savisaare päästis

Lisaks on teada lugu sellest, kuidas Valge Daam kord Edgar Savisaare päästis. Edgar töötas noorena, enne poliitikukarjääri algust, mõnda aega ajalooarhiivis.Juba toona oli Edgar väga karismaatiline isiksus ja kuigi ta võlus ära noored arhiivineiud, kes talle silma heitsid, huvitasid teda neidudest rohkem vanad säilikud ning nende uurimine. 

Nõnda nagu koristaja, kes jättis Aadu Musta hätta, teadsid ka neiud, et arhiivihoones kummitab. Tütarlapsed otsustasid Edgari tähelepanu võita, proovides kollitada. Nad teadsid täpselt, missuguses ruumis Edgar istub ja raamatuid loeb. Neiud võtsid isegi kingad jalast, et võimalikult vaikselt Edgarile selja tagant ligi hiilida ja teda ehmatada. Kuid just sel hetkel, kui nad olid valmis Edgarit jahmatama, tuli täpselt neidude ees olevast koridoriseinast välja valge vari, liikus teise seina ja haihtus. Neiud ehmatasid nähtust niivõrd, et pistsid jooksu ja unustasid Edgari kus see ja teine. Kuigi Edgar ise polnud sellest ilmselt teadlikki, võib öelda, et tal oli ajalooarhiivis oma kaitsevaim.

Miks on nii, et mõnda meesisikut Valge Daam kaitseb ja hoiab, ent teist soovib hoidlasse lukustada (kui tema ikka on nende hoidlasse kinnijäämiste taga), pole teada. Ent endised ajalooarhiivi töötajad võivad kinnitada, et Valge Daam on end ilmutanud pigem meessoost töötajatele kui naistele. Võimalik, et see on seotud tema õnnetu armastusega ning meeste tähelepanu köites otsib kummitus uut armastusobjekti.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?