Madisepäeva lahingupaika otsimas: taplustanner on veel leidmata, kuid Lembitu vaarisa varandus käes!

Sten-Erik Unt, Õhtuleht, 3. juuni 2020

Täpselt 801 aastat ja üks päev pärast 1217. aasta 21. septembril peetud Madisepäeva lahingut kogunesid metallidetektoritega aardeotsijad, arheoloogid ja muinsuskaitsjad kunagise lahingupaiga jälgi ajama. Taplustandrit veel ei leitud, kuid midagi siiski: „Naljaga pooleks võib öelda, et tuhande aasta vanuse hõbeaarde puhul võis tegu olla Lembitu vaarisa „maapanka“ jäetud säästudega,“ naljatles Tartu ülikooli ajaloolane Ain Mäesalu.

1217. aasta 21. septembril peeti Viljandi maakonnas muistse vabadusvõitluse suurim lahing, kui omavahel võitlesid 6000 eestlast ja 3000 Liivimaa ristisõdijat. Madisepäeval toimunud lahing algas kuue Muinas-Eesti maakonna koondväele hiilgavalt, kuid lõppes siiski valusa kaotusega. „Allikate järgi olevat taplustandrile oma elu jätnud ligemale 1500 sõdalast,“ täpsustab  Mäesalu. „Teiste hulgas kaotas oma pea ka eestlaste kroonimata kuningas Lembitu.“ 

Täpselt 801 aastat ja üks päev pärast veriseid sündmusi võis Põhja-Sakala väljadel märgata taas kurjakuulutavalt tihedat sagimist. Peamiselt laigulisi sõjaväerüüsid kandnud isikud ei tulnud sel korral siiski enam taplema. Labidate ja detektoritega relvastatud poolsada aardeotsijat, arheoloogi ja muinsuskaitse inimest liitsid oma jõud nii suureks väeks esmakordselt. Selleks, et müütiline lahingupaik tuvastada ja Eesti vabariigile 100. sünnipäevaks üks vägev kingitus sepistada.

Aasta suurim aardeleid 

Mis puudutab vähemalt väärika juubelikingituse tegemist, siis nii ka läks. Nimelt kulmineerus Eesti ajaloo suurim ühisotsimine sellega, et päeva viimaselt ehk kolmandalt põllult leiti 170 mündist ja mitmest hõbekangikesest koosnev viikingiaegne hõbevarandus. Eesti 2018. aasta suurimaks aardeleiuks osutunud peitvara dateeriti hilisemate uuringute käigus 11. sajandi algusesse ehk Madisepäeva lahingu toimumisasjast veel isegi paarsada aastat varasemasse ajajärku. „Naljaga pooleks võib öelda, et selle tuhande aasta vanuse hõbeaarde puhul võis tegu olla Lembitu vaarisa „maapanka“ jäetud säästudega,“ naljatles suurotsimisel ka ise osalenud Mäesalu. 

Arheoloogi sõnul võib siiski münte leida ka lahingupaikadest. „Lääne-Euroopas on sarnastelt taplustandritelt lisaks väiksematele relvadele või relvatükkidele leitud vöönaaste, rõiva kinnitusasju, mõningaid ehteid ja ka münte,“ täpsustab Mäesalu. „Miks raha lahingupaikadele jäeti, on senini jäänud mõistatuseks,“ lisab Mäesalu. „Ühe teooria järgi olevat raskelt haavatud sõdurid, kes ei lootnud enam lahinguväljalt eluga pääseda, surunud oma varanatukese maa sisse, et vaenlane seda kätte ei saaks.“

Eestist seni ühtegi sellistele kriteeriumidele vastavat lahingupaika kahjuks tuvastatud ei ole, kuigi suuremate ja väiksemate jõududega on neist mitme jälgi aetud. Mäesalu sõnul on ainuüksi Madisepäeva lahingupaiga otsimisega tegeldud juba umbes sada aastat, kuid seni tulemuseta. „Ilmselt põhjusel, et Läti Henriku kroonikas ja Liivimaa vanemas riimkroonikas leiab lahingu käigu kohta küll teatud infot, kuid täpne asukoht on jäänud mainimata,“ ütleb Mäesalu. „Neist esimese järgi leidis lahing aset kusagil Viljandi ja Navesti jõe vahelisel alal, teises on kirjas, et see toimus Viljandist 1,5 miili kaugusel. Kuid see ei pruugi olla täpne arv, sest pandi kirja alles 1290. aasta paiku“.

Seni avastamata asulakoht 

Neid teadmisi arvesse võttes kogunesid aardeotsijad, arheoloogid ja muinsuskaitse inimesed ka mullu, täpselt lahingu toimumise 802. aastapäeval. Viikingiaegse hõbeaarde leiust innustust saanuna aga veelgi suurema otsimisarmeega. Seekord Viljandist 16 kilomeetri kaugusel Kobruveres, mis võinuks sobida just eestlaste sõjataktikat silmas pidades. 

Tühjade pihkudega ei lahkutud selgi korral, vastupidi: sarnaselt eelmise otsimisüritusega osutus detektoristide vastu kõige heldemaks just kolmas põld, kust päeva lõpetuseks paljastus maapõuest seni tuvastamata muinasaegne asulakoht. „Viikingi eliitsõdalasele kuulunud mõõgakatke, loomapeakujuliste otstega sõlg, hilisrauaaegne käevõru, vööpannal, muinasaegne sõrmus ja veel paar ehtetükki, mis pärinevad just Madisepäeva lahingu eelsest ja aegsest perioodist,“ loetleb uhkemaid leide Mäesalu. 

Ajaloolase sõnul saadi Eesti ja Viljandimaa ajaloo kohta taas ohtralt hindamatut uut informatsiooni, kuid ükski infokild ei viita kahjuks otseselt kunagisele suurlahingule, kus 9000 sõjameest tõsiselt võitlesid ja maapinna verest kobrutama panid. „Oleme siiski mitu suurt maalappi taas läbi kamminud ja Madisepäeva lahingupaiga leidmisele natukene lähemale nihkunud,“ osutab Mäesalu. „Tänavu koguneme kolmandat korda ja nagu varasemad otsimised on näidanud ning eesti rahvatarkus ütleb, siis kolm on kohtu seadus…“ 

Sakala hiilgeaeg algas juba enne Lembitut

 „Kuigi seniste otsingutega pole Madisepäeva lahingupaika veel leitud, on igasugune arheoloogiline leid täiendav infokild meie muistse mineviku kohta,“ ütleb Tartu ülikooli  arheoloog Marge Konsa. „Nii on otsingute käigus leitud esemed meil aidanud paremini mõista Lemmjõe-äärsete külade ajalugu – selgitada, millal sealne asustus tekkis, kus olid muinasaegsed talukohad, kuhu rajati põllud või maeti surnud. Seniste otsingute tippleiuks on 2018. aastal Vanamõisast avastatud 11. sajandi hõbeaare, mis osutab, et Põhja-Viljandimaa kaubanduslik aktiivsus ja majanduslik jõukus sai alguse juba viikingiajal – paarsada aastat enne Lembitut. 

Hõbeaare tuhande aasta tagant

„Võib oletada, et Vanamõisast leitud 170 mündist ja mitmest hõbekangikesest koosnenud viikingiaegne hõbeaare on kogutud varsti pärast 1018. aastat, tõenäoliselt 1020. aasta paiku, arvab Eesti ajaloomuuseumi vanemteadur Ivar Leimus. „Arvukuselt esimesel kohal aardes on Saksa mündid, aga leidub ka islamimaade, Bütsantsi, Inglise, Iiri ja Skandinaavia münte. Haruldasematest müntidest tuleb esile tõsta kahte last small cross tüüpi Inglise penni ja ühte Iiri münti, mis on löödud Dublinis. Ainuüksi ühe sellise mündi hinnanguline väärtus on praegu tuhat eurot.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?