Eesti salapiirituse lõppjaam: keeluseadus tegi Helsingist väikese Chicago

Marko Kadanik, 3. juuni 2020

Juunikuu on jäänud soomlaste ajaloomällu tuliste tähtedega: 1919. aasta 1. juunist hakkas kehtima „kuiv seadus“. See aga tähendas, et joomine ja vägijoogid läksid lihtsalt põranda alla. Salapiirituse veost on Eestis palju räägitud, sellest filmegi tehtud ja raamatuid kirjutatud. Paraku tavaliselt vaid sinnamaale, kui piiritus Soome randa jõudis. Mis sai meie piiritusest edasi, kes ja kuidas selle ära tarbis? 

Soome keeluseaduse juured ulatuvad 1907. aastasse. Juba siis taheti alkoholi tarvitamist piirama hakata, kuid tsaar Nikolai II jättis seaduse kinnitamata. Soomlased aga ei jätnud jonni, võtsid asja uuesti teemaks ja Kerenski ajutise valitsuse ajal läks kinnitamine õnneks. 

Keeluseaduse eestvedajad olid sotsiaaldemokraadid. Kurjad keeled räägivad, et oma osa oli ka naiste valimisõigusel, mille Soome eevatütred said maailmas esimestena – 1907. aastal pääses parlamenti 19 naissaadikut. Veebiväljaanne yle.fi nendib, et keeluseadust tuntigi eelkõige „naiste seadusena“.

Päris kuivale hõimuvendi siiski ei jäetud, seadus lubas müüa jooke, mille alkoholisisaldus oli kuni 2 kaalu- ehk 2,5 mahuprotsenti. Sellesse kategooriasse mahtusid näiteks lahja, tänapäeval esimesele kangusklassile vastav õlu (tavaliselt pilsen) ja puuviljabool, mida restoranideski pakuti. Kui kanged need tarbija lauale jõudes olid, on muidugi iseasi.

Ja tulemus? Ajakirjandus kuulutas seaduse ebaõnnestunuks juba pärast vastuvõtmist, ei aidanud seegi, et 1920. aastal hakati seaduse kiituseks välja andma nädalalehte Kieltolakilehti. Enne keeluseaduse väljakuulutamist oli alkoholitarbimine Soomes hõimuvendade endi hinnangul üks Euroopa madalamaid. Nüüd kasvas see kiiresti 300% võrra. 

Lisaks käsitööviina (või otse öeldes: puskari) tegemisele lõi õitsele salakaubandus. Raimo ja Risto Pullati raamatu „Viinameri. Salapiiritusevedu Läänemerel kahe sõja vahel“ andmetel seisis Soome lahe neutraalvetes 1929. aastal ostjaid oodates ankrus 18 piirituselaeva, igaühe pardal 200 000 – 300 000, suurimal koguni 800 000 liitrit piiritust. Paljud neist kuulusid Eesti põrandaalustele piiritusetrustidele, kuid oli ka Saksamaalt, vabalinnast Danzigist ja mujaltki tulnuid. Nii et eestlased polnud siiski ainsad, kes soomlastele piiritust müüsid, kuigi siinset piiritust peeti kvaliteedilt parimaks ja see hõlmas Soome turust neli viiendikku. 

Piiritusekanistrite müüja Helsingi keskraudteejaama juures 1924. aastal. Kanistreid tehti nii käe, jala kui ka kõhu ümber panemiseks. (Ivan Timiriasew / Helsinki City Museum)

Šampanjat sai apteegist

Mõned soomlased käisid piiritust toomas Lätist, kus see oli veidi odavam. Algusaastatel püüti kangemat kraami sisse vedada ka Rootsist (ja kes piirile lähemal, käis joomas Rootsi poole peal), aga see jäi peagi soiku Rootsi krooni kõrge kursi tõttu. Vastupidi, peagi hakati piiritust hoopis Soomest Rootsi vedama, nii et Eesti piiritus jõudis sinnagi. 

Vilgas äritegevus käis Soome ajaloolase Kari Filpuse andmetel ka Soome sadamates, mida toll laevade rohkuse tõttu täielikult kontrollida ei jõudnud. Eriti agarad olid Saksa meremehed, kelle müügihitiks oli konjak. Kari Filpus Oulu ülikoolist on oma doktoritöös loonud ka tüüpilise Soome salakaubavedaja portree: see on kuni 30-aastane Helsingi tööline, kellel on edasimüügiks 20 liitrit piiritust. Rannakülades olid aga salapiirituse edasitoimetamisega seotud kõik: eitedest-taatidest kuni naiste-lasteni välja. Näiteks Oulu kandis püüti Kari Filpuse andmetel aastatel 1919–1923 kinni 50 salakaubavedajat, kellest 18 olid naised. Ühe saare kohta öeldi aga, et seal ei tegele salapiirituseveoga ainult kirikuõpetaja ja nimismees.

Kangemast kraamist sai arstide äri, neile jäeti õigus kirjutada alkoholiretsepte seedehäirete ja muude hädade korral. Ja tõepoolest, alkoholist sai paugupealt üks populaarseimaid rohtusid, mida kirjutasid ohtralt välja nii arstid, hambaarstid kui ka veterinaarid(!). Usinaim neist, keegi loomaarst, jõudis 14 kuuga välja kirjutada kaheksa tonni piiritust. Hiljem arstide tiibu siiski kärbiti: 1929. aastast võis arst välja kirjutada kuni 400 alkoholiretsepti aastas, igal maksimaalselt liiter piiritust või kolm pudelit veini.

Kui retsept käes, võis sammud seada apteeki või Helsingi ainsasse riigi viinapoodi Fredrikinkatul. Kes nõukogude ajal valuuta- või boonipoodi sattus, kujutab ilmselt ette, mida tolleaegne tavaline soomlane seal tunda võis: üüratu luksus, aga kätte ei saa! Valik võttis silmad kirjuks, müügil oli 130 eri marki alkohoolseid jooke – nii konjakeid, likööre kui ka muud. Ainuüksi veine oli 40 sorti ja šampanjat kümme nimetust. Louis Roedereri šampanjast oli saadaval kaks aastakäiku. Tootekataloogi täiendati vastavalt „haigete“ soovidele.

Keeluseaduse lõpetamise hääletus 1931. aasta detsembris. Häältelugemine käib. (National Board of Antiquities - Musket)

„Nuusutajate“ lendsalgad

Kuritegevus hoogustus plahvatuslikult. Jarkko Sipilä raamatus „Helsingin pimeä puoli: Rikoskävelyllä Helsingin keskustassa“ („Helsingi pime pool: kuritegevuse radadel Helsingi kesklinnas“) on kirjas, et neli viiendikku tollastest kuritegudest oli seotud salakaubanduse ja joomisega, märgatavalt kasvas ka vägivallakuritegude arv. Neil aastatel tapeti üle 40 politseiniku. 

Helsingi tänavatelt koristati 1930. aastal päevas keskmiselt 70 joodikut (ja mitte ainult nädalalõppudel), aastas jõudis sel põhjusel soolaputkasse 25 000 inimest. Arestimajades ei jätkunud kohti. Politsei tiiva all tegutsesid karskusvalvurid, kellele oli antud ka läbiotsimisõigus. Rahvasuus kutsuti neid „nuusutajateks“. Puistati nii kahtlasi tänaval liikujaid, kortereid, majutusasutusi, ladusid kui ka raudteejaamu.

Ühte reidi kirjeldab näiteks veebiväljaanne yle.fi. „Eelmisel neljapäeval otsis politsei läbi Kämpi hotelli ruumid. Tulemus oli lahja: hotelli fuajeest leiti vanast korvist 13 pudelit alkohoolseid jooke, sealhulgas kolm pudelit arrakipunši, kaks liitrit konjakit, viis liitrit viina, kolm liitrit Rootsi akvaviiti ja muid jooke. Hotelli kontorist leiti samuti viis pudelit, kokku kaks ja pool liitrit erinevat piiritust.“ Pudelite omanikke aga kätte ei saadudki.

Politsei saabus kohviõhtu ajal, mida täiendas kontserdikava, aga ilmselgelt alustati otsimist valest kohast – lava ümbrusest –, mis jättis hotellitöötajatele aega suurema osa kraamist kohvritega aknast välja lumehange visata. Pärast korrakaitsjate lahkumist õngitseti söögisaali sohvadest välja uued pudelid ja pidu võis jätkuda. Eriti kummaliseks kujunes õhtu lõpp: üks läbiotsijatest, kellele süda rahu ei andnud, pöördus hiljem hotelli tagasi ja jõi ennast koos teiste külalistega täis. Ja ta polnud sugugi ainus politseinik või tolliametnik, kes keeluseaduse vastu patustas.

Kämpi hotelli restoran polnud ainuke koht, kus leti alt alkoholi müüdi, seda tehti pea kõikjal. Kui omanik ei julgenudki, siis mõni kelner tegi seda omal käel ikka. Kui restorani või hotelli vestibüüli sisenesid politseinikud, kamandas ülemkelner söögisaalis: „Klaasid tühjaks!“ ja politsei leidis eest vaid süütult juttu puhuvad või ajalehte lugevad einestajad. Isegi kui mõni „nuusutaja“ küsis, et mille järele sa, vennike, haised, võis alati öelda: enne tuli üks mees vastu, küsis teed ja pakkus pärast juhatamist tänutäheks punnsuutäie. Või: võtsin enne väljatulekut tilgakese „retseptirohtu“ – on ju Piibliski öeldud, et ära joo mitte ainult vett, vaid võta ka pisut viina oma viletsa sisikonna ja sagedaste põdemiste pärast (Pauluse kirjad, 1Tm 5: 23).

Restoranidel läks aga alkoholitagi hästi. Soome oli jõudnud džäss ja moodi läks tantsimine. Restoranidest said populaarsed tantsupaigad. Selle juurde on põhjust edaspidi veel tagasi tulla.

Viis, neli, kolm, kaks, üks, null... Läks! Viinapoe avamine Helsingis Kallio linnaosas 1932. aasta 5. aprillil kell 10 hommikul. (National Board of Antiquities - Musket)

Salakõrtsid igale maitsele

Kangema kraami laualetoomisel ilmutati suurt leidlikkust. Kasutusele võeti kõikvõimalikud nõud, lahja õlle pudelitest kuni piima- ja koorekannudeni. Leiutati mitmed uued joogid, millest kõige tavalisemad olid kova tee (kange tee) ja kaffenplörö – tassile teele või kohvile lisati sentiliiter (teistel andmetel kuni poole jagu) piiritust. Aga leiutati ka peenemaid segusid, paremates kohtades oli eriti hinnatud näiteks tollal populaarne tammevaadis laagerdanud limonaad Pommac. Seda segati piiritusega ning sellise joogi võis juba limonaadi pähe pudeliga lauale tuua. Restoranide kabinettides, eraklubides ja lukus uste taga ei vaevutud kometit mängimagi, peenem kraam toodi lauale originaalpudelites ning seda serveeriti õigetest napsiklaasidest.

Puudust polnud ka salakõrtsidest, mida leidus igale maitsele. Peenemates olid kabareeprogramm ja tantsutüdrukud. Lihtsamates veedeti aega grammofoni saatel kaarte tagudes, seltsiks kergemeelsed naised. Politsei püüdis selliste asutuste tegevust küll takistada, aga kui leviski kuuldus, et mingis kindlas kohas on oodata haarangut, lasti sealt kähku jalga ja maanduti järgmises. Keeluseadus (kieltolaki) saigi rahvasuus nimeks kiertolaki ehk ringiaelemisseadus.

Igavesti hädas oli Helsingi politsei otse kesklinnas asuva nn Kolme Koputuse salakõrtsiga (sissesaamiseks tuli uksele või aknale kolm korda kindlal viisil koputada), kus anti viie marga eest grokki ja muudki kangemat. Selle leidmiseks pöörduti yle.fi andmetel isegi avalikkuse poole, aga kas see ka tulemusi andis, pole teada.

Politseinike käed jäidki kokkuvõttes lühikeseks, neist said rahva seas naerualused. Irvitati, et sinna, kuhu salakaubavedajad sõitsid autoga, jõudis politsei hiljem jalgrattal. Vahel tekkis lausa piinlikke olukordi: näiteks jäi Tampere raudteejaamas karskusvalvuritele silma pappkast, mis sobis mõõtudelt täpselt piiritusekanistri mahutamiseks. Omaniku protestile vaatamata viidi kast jaoskonda ja alles seal selgus, et kastis on harilikud kanamunad. Et suur osa neist jõudis aga sekelduste lõppemise ajaks pahaks minna, pidid karskusvalvurid nende asemele omast taskust uued ostma, kirjeldab ajakiri Seura.

Soome saabuvast piiritusest suutsid politseinikud ja tolliametnikud tabada umbes kümnendiku, mille salakaubavedajad juba ette kuludesse arvestasid. Ega korrakaitsjad isegi keeluseadusesse uskunud: juba 1923. aastal oli 96,2% neist veendunud, et keeluseadus on läbi kukkunud.

Asi ei piirdunud ainult restoranide ja salakõrtsidega. 1920-ndatel, kui Helsingi linnaruumi ilmus tänavatoit, läks liikvele kõnekäänd: kus vorstikäru, seal ka viinamüüja. Viinaga kaubeldi nii autoparandustes kui ka kingsepatöökodades. Tavaliselt sai piiritust n-ö jaemüügist osta alates veerand liitrist. 

Joomine oli odav

Millises ulatuses tollal kangema kraami müügikohti leida võis, annab aimu tollal levinud anekdoot: politsei võttis pihtide vahele ühe Kallio töölislinnaosa Vaasankatu tänava kojamehe, selgitamaks välja, mitu kärakamüügikohta tema tänava majades on. Kojamees vastas pikemalt mõtlemata, et 19. Korravalvur pinnis: äkki ikka 20? „Ah, see kahekümnes on siis mingi salamüüja,“ visanud kojamees käega. Kohtade arvukuses pole põhjust kahelda, näiteks Hämeentiel korraldatud haarangu käigus saadi korraga kätte 22 alkoholimüüjat.

Helsingin Sanomate andmetel oli keeluseaduse aegses Helsingis umbes tuhat viinamüügikohta. Kellaajapiirangutest polnud muidugi juttugi. Võrdluseks: tänapäeva Helsingis on Alko poode vaid 40. 

Piirituseliitri hinnast annab taas aimu Kari Filpuse doktoritöö. See kõikus pidevalt, makstes eri paikades ja aegadel 50–200 marka, jõudes vahel korraks ka 250 margani. Aga kui arvestada, et liitrist sai kuni sada tassi kangestatud teed või kohvi, oli joomine jõukohane pea igaühele. Võrdluseks: piimaliiter maksis umbes kaks ja võikilo 28 marka. 

Ja jõid tol ajal tõepoolest pea kõik ning kõikjal, töölistest kõrgklassini. Näiteks laupäeval, 4. oktoobril 1919 tabas politsei viis meest avalikult alkoholi tarbimas otse kesklinnas, teatri Pallas tantsuõhtul. Sarnase tulemuse andis ka reid Kaivokatu kontserdikohvikusse, mis yle.fi andmetel samal õhtul järgmisena ette võeti.

Tuntumatest inimestest sattus alkoholiga seotud pahandustesse näiteks kirjanik Eino Leino, kes korraldas Onnela pansionaadis metsiku peo kümne liitri piiritusega, mille oli talle välja kirjutanud tuttav loomaarst. Külalistele serveeris ta seda booli koostises. „Nad olid nagu sead, tegelikult isegi hullemad,“ kommenteeris peol teenindanud kokk. Kõige tipuks ulatusid hommikul õues koerakuudist välja kellegi pikad jalad. Kui nende omanik üles äratati ja ta hakkas lõpuks jälle millestki aru saama, selgus, et need kuuluvad kirjanikuhärra abikaasale, vahendab yle.fi tolleaegseid politseiraporteid.

Iisalmi viinapoe esimene õnnelik klient, sepp Pirttiaho, sai oma esimese ametliku viinapudeli kätte lausa tasuta. (National Board of Antiquities - Musket)

543210 kuulutas uue aja algust

Keeluseaduse kaotamisel oli mitu põhjust. Esiteks muidugi rahva rahulolematus ja riigivõimu suutmatus salaalkoholi levikut ohjata. Aga uksele hakkas koputama ka 1920. aastate lõpus alanud Suur depressioon, riigikassat polnud enam millegagi täita. Lõpuks otsustati keeluseadus rahvahääletusele panna. See küttis 1931. aasta detsembris üksjagu kirgi, mõlemad leerid tootsid nii lendlehti, plakateid, postkaarte kui ka muid propagandamaterjale. „Sinu pärast hääletan ma karskuse poolt,“ kuulutas näiteks ühel neist naine süles olevale imikule. „Jõulude ajal on Issandal inimestest hea meel ja rahu maa peal, aga mitte purjus peaga,“ manitses teine. 

Seadus tühistati 70,2% häälteenamusega. „Naistest see algas ja naised selle lõpetasid,“ nendib yle.fi. Kuid igatahes oli rahvas oma sõna öelnud ja lendsõnana läks rahva hulka numbrikombinatsioon 543210, mis tuletati sellest, et 5. aprillil 1932 hommikul kell 10 taasavati üle Soome esimeste Alko poodide uksed. Avamisel tungles kõikjal tohutu rahvamurd. Tõsi küll, esialgu müüdi kogu Soomes vägijooke Helsingi hotelli- ja restoranimuuseumi andmetel vaid 58 kaupluses suuremates linnades, maal jäi seaduslik alkohol endiselt kättesaamatuks. Sinna jõudis see lõplikult alles koos 1969. aasta seaduseparandusega.

Tollane alkoholipood nägi välja üsna lakooniline. Sortiment oli väike ja pudelid olid riiulitel pikali, põhjad ostja poole. Sobiv toode tuli valida nimekirjast. Väärib märkimist, et Alko poodide esimene müügihitt oli taas Eestiga seotud: see oli meie riigimonopoli Puhastatud viin (paloviina), kolmveerandliitrises pudelis ja 40 kraadi kange. Pudeli eest tuli välja anda 25 marka, mis tegi selle salapiirituse keskmise hinnaga üsna sarnaseks.

Järgmiseks keelati tantsimine

Suuri lootusi panid võimud Karhu viinale, mis pidi salapiirituse lõplikult välja tõrjuma. See oli odav, 42 kraadi kange, valmistatud vähemalt osaliselt tehnilisest piiritusest (toidupiiritust lihtsalt ei jätkunud) ning maitsestatud aniisiõli ja köömnetega, mis jättis mulje, et see on hulga kangem kui tegelikult. Paariaastase tähelennu jooksul andis rahvas sellele terve hulga hellitusnimesid: kui küsiti pudel möirakolli (mörisejat), tölpsaba või karu pissi (kui leebelt tõlkida), teadis müüja kohe, mida anda. 

Karskusvõitluses avalikkuselt lüüa saanud rahva tervise ja moraali eest võitlejad leidsid aga peagi uue asja, mis ära keelata. 1935. aastal keelati tantsimine mujal kui kõrgeima klassi restoranides. Sealgi võis tantsida ainult paaril päeval nädalas (näiteks Viiburis kolmapäeviti ja laupäeviti) ning sedagi ainult tingimusel, et ei sünniks vähimatki, mida võiks korrarikkumisena tõlgendada. 1939. aastal muutus keeld juba täielikuks, ainsana võis veel vaid noorpaar pulmades kõikide valvsa pilgu all ühe pulmavalsi tantsida. Soomest sai maailma ainuke sõjaaegne riik, kus tantsida ei tohtinud.

Keelust püüti mööda hiilida tantsukursuste sildi all ja erapindadel (näiteks ladudes) korraldati „nurgatantse“. Politsei püüdis keelurikkujaid juba tuttavate meetoditega. Haarangul tantsimisega vahele jäänud said trahvi, korraldajad saadeti vanglasse. Tantsuõhtute takistamiseks ei peljanud politsei isegi okastraati kasutada.

Tantsukeeldu, mida põhjendati vajadusega piirata prostitutsiooni ja suguhaigusi ning takistada noori alkoholiga liig varakult tutvust tegemast, jagus 1948. aastani, mõningaid piirangud jätkus veel 1950. aastatessegi. Sealtmaalt muutus tantsimine Soomes aga enneolematult populaarseks: kui eestlased on tuntud oma ühislaulmiste poolest, sai soomlastele omamoodi rahvussport ühises seltskonnas tantsimisest. Tantsurestorane tekkis nagu seeni pärast vihma. Humppailu käis neis eranditult orkestri või vähemalt ansambli saatel, kööki ei pruukinud sellistes restoranides ollagi – need olidki mõeldud sotsiaalseks suhtlemiseks tantsu ja keelekastega.  

Tantsurestoranide hiilgeaeg jäi 1960.–1970. aastatesse, neis toimuvat kanti üle isegi riigitelevisioonis (küllap mäletavad veidi vanemad põhjaeestlasedki Soome TV saadet „Lauantaitanssit“). Ehkki paljud tantsurestoranid on nüüdseks oma uksed sulgenud, pole need päris kadunud praegugi. Ohtralt tantsijaid võib kohata ka Tallinna vahet seilavatel laevadel.

Keeluseaduse juubelit tähistati hoogsalt

Millist mõju avaldas salapiiritus Eesti ja Soome riiklikele suhetele, pole ilmselt raske arvata. Eesti valitsuse rollist piirituseveos annab aimu 18. juunil 1931 Sakalas avaldatu. „Valitsusel läks kevadel korda müüa suurem partii Eesti piiritust Balti merel seisvatele piirituslaevadele, mille omanikeks on rohkesti eestlasi. Et ära hoida Eesti piirituse uuesti sissevalgumist salapiiritusena Eestisse, võeti piiritusekaupmeestelt tõotus, et nad mitte ei müüks Eesti piiritust salapiiritusevedajatele, kes paatidega toimetavad piiritust meie randa.“ Tõotust kinnitati korraliku kautsjoniga. Teisisõnu saatis valitsus piiritusekuningatele selge sõnumi: jootke soomlasi, palju tahate, võime teid isegi aidata, aga meie viinamonopol jätke rahule!

Probleem ei tekkinud tühjale kohale. „Salapiiritusevedajad ei suuda vastu panna kiusatusele tuua Eesti piiritust meie randa, sest sellel on palju suurem minek, kui on Saksa ja Danzigi halval piiritusel,“ kirjutas Sakala. Kuid sõltumatud paadimehed leidsid rohu ka valitsuse ja piiritusekuningate kokkuleppe vastu. „Paadiomanikud on kokku leppinud soomlastega, et need ostavad piirituse emalaevadelt ja annavad pärast piiritusest osa eestlastele. Sarnasel teel soomlaste kaudu ostetud Eesti piiritusest ongi viimasel ajal hakanud rohkesti valguma Eesti randa.“ Niisiis juhtus sedagi, et soomlased omakorda eestlastele salapiiritust müüsid. Kusjuures nende endi oma!

Soome polnud siiski ainuke Põhjamaa riik, kus tol ajal keeluseadusega katsetati. Seda prooviti aastatel 1916–1927 ka Norras (veini ja õlle müük lasti vabaks juba 1923. aastal) ja 1915. aastast Islandil, kuid viimases olude sunnil veidi pehmemal moel: Hispaania ja Portugal ähvardasid, et kuulutavad Islandi kalale boikoti, kui nende veine riiki ei lubata, ja Islandi võimud olidki sunnitud veinide osas alla andma. Keeluseadus tühistati seal 1935. aastal, kuid õllemüügikeeld kehtis Islandil 1989. aastani.

Kõneainet annab keeluseadus aga Soomes siiani. See purustas pöördumatult soomlaste alkoholi tarbimise kultuuri, märgib üks meediaväljaanne. Just sel ajal sai alguse tänini püsiv legend soomlastest kui viinaarmastajatest, kes selle joomisel millegi ees risti ette ei löö, leiab teine. 

Kui mullu möödus sada aastat keeluseaduse väljakuulutamisest ja veidi varem 85 aastat selle lõpust, leidsid need tähtpäevad Soome meedias laialdast kajastamist. Mõni tootja pani keeluseaduseaegsed menujoogid sel puhul taas pudelisse, seaduse ainetel loodi isegi nutitelefonis mängitav virtuaalreaalsusmäng „Salakapakka“ (“Salakõrts“).

Omal viisil tähistati Soome karskuseksperimendi läbikukkumise 85. aastapäeva ka Eestis: umbes sel ajal algatas Soome karskusvõitlejate siinne sõsarerakond aktsiisiralli, millega loodeti rahvast joomisest võõrutada. Milleni see viis ja kuidas lõppes, on nüüd juba mõnda aega teada. Ei tahaks siinkohal mõtisklema hakata, kes õpib naabrite ja kes oma vigadest, küll aga lihtsalt nentida, et ajalool on kalduvus korduda…

  

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?