Punaste võimuvõtt ei käinudki pauguta: Raua tänava lahing kestis hommikuni, oli ka langenuid

Hanno Ojalo, 3. juuni 2020

Tavaliselt on kirjeldatud, et 1940. aasta 21. juuni riigipööre toimus relvatärinata, kuid siiski ei loovutatud vabadust päris pauguta, üks lahing siiski toimus. Ainuke teadaolev relvastatud kokkupõrge Eesti okupeerimise ja riigipöörde ajal toimus Tallinnas Raua tänaval asuvas koolimajas Eesti sõjaväe Sidepataljoni ja relvastatud riigipöörajate salkade vahel.

17. juunil 1940 okupeerisid Punaarmee väeosad Eesti vabariigi täielikult ja 21. juunil järgnes „töörahva revolutsiooni“ lavastamine Tallinnas. Sel päeval nõudsid Punaarmee üksuste ja soomusmasinate kaitse all tegutsevad mässajad mitmetelt Eesti väeosadelt relvade äraandmist. Eesti riigiorganite ja jõustruktuuride olemasolu, turvalisus ja tegevus sõltus täielikult oma suure „liitlase“ NSV Liidu eriesindaja Andrei Ždanovi ja Punaarmee üksuste suvast.

Kometimängu stsenaariumi kohaselt tuli vastloodud kommunistide paramilitaarsetele salkadele (esialgu nn Töölisomakaitse, seejärel 5. juulist alates ametlikult Rahva Omakaitse) relvi hankida. Relvad võetigi Punaarmee üksuste toetusel ära politseilt ja Tallinnas paiknevatelt Eesti sõjaväeosadelt. Igal juhul puuduvad andmed, et relvi oleks saadud Punaarmee käest.

Eesti sõjaväeosadel oli sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoneri käsk mitte astuda konflikti Punaarmeega, hoiduda provokatsioonidest ja nende nõudmisel relvad loovutada. Segadust tekitas aga asjaolu, et vastavalt NSV Liidu nõudmistele 17. juunil allkirjastatud nn Narva diktaadis ei tohtinud olla eraisikute käes relvi ja neile ei tohtinud relvi ka loovutada.

Teiste väeosade seas langes rünnaku ohvriks ka Tallinna 21. algkoolis Raua tänaval paiknev Sidepataljon. Väeosa oli sinna suure kiiruga sunnitud kolima 17. juunil, kui sissetungivad Punaarmee üksused olid Eesti väeosad nende kasarmutest ja muudest asukohtadest välja ajanud ning seetõttu olid kasutusel mitmed ajutised ulualused.

Kooli välisvaade pärast sõda (1959) (Rahvusarhiiv)

Sissetungijad olid joobnud

1940. aasta suvel toimunud riigipöörde ajal jäigi ainsaks relvastatud kokkupõrkeks Tallinnas toimunud tulevahetus, mida meenutatakse Raua tänava lahinguna või Sidepataljoni lahinguna. Sündmus ise toimus Raua tänaval asuvas koolimajas, mis tänapäeval kannab nime Tallinna 21. kool ja kus on omal ajal 11 aastat õppinud ka käesoleva artikli autor.

Vastavalt Sidepataljoni ülema major Otto Karelli 19. juunil allkirjastatud käskkirjale nr 74 olid saatuslikul reedel, 21. juunil, pataljoni korrapidajaks lipnik Artur Feldmann (kes reservohvitserina kordusõppustel viibis), korrapidaja allohvitseriks nooremseersant J. Laine ja valverühmaks 3. sidekompanii. Kuna 20. juunil oli insulti surnud Sidepataljoni relvur-ohvitser major Rudolf Veidebach, osales suur osa ohvitsere 21. juunil tema matustel.

21. juuni õhtul kella 19.30 paiku saabus veoautol koolimaja juurde Töölisomakaitse salk ja püüdis hoonesse tungida. Tunnimeestele ja korrapidaja-allohvitserile seletasid punased, et nad olevat töörahva esindajad. Nõuti relvade loovutamist ja korrapidamise üleandmist. Sissetungijad olid joobnud, ilma kindla juhita; eri hinnangutel oli neid 10–30 meest. Relvastatud olid nad püsside ja püstolitega, kandsid närust riietust ja punaseid käelinte.

Pataljoni ülem kolonelleitnant Karell ei olnud sel ajal kohal, üksust juhtis kohapeal algul kapten Alt, hiljem major Vingisaar. Kui Sidepataljon keeldus eraisikutele relvi loovutamast, taganesid töölisomakaitsjad oma auto juurde ja kutsusid abiväge. Umbes poole tunni pärast saabuski kohale Punaarmee soomuk ja nüüd korrati endist nõuet juba okupatsiooniarmee esindajate toel.

Relvad antigi ära, kuna oli käsk mitte astuda konflikti Nõukogude Liidu sõjaväe esindajatega. Kui palju relvi (peale püsside ka kaks kuulipildujat) ja laskemoona täpselt ära viidi, ei ole teada, kuna midagi kiirustamise tõttu üles ei kirjutatud. Hambaid kokku surudes olid sidepataljonlased sunnitud oma relvad loovutama, kuid seejuures püüti osa relvi ka kõrvale toimetada ning peita. See õnnestuski ja ehkki osa neist leiti, jäi neid siiski ka sõduritele kätte.

Sidepataljoni õppekompanii ülesrivistatult Jägala inseneriväelaagris. Rivi ees seisab õppekompanii ülem kapten Otto Karell. (Rahvusarhiiv)

Pataljonis leiti üles varurelvad

Sissetungijad otsisid läbi enamiku koolimaja ruumidest ja viisid lisaks relvadele ja laskemoonale ära ka muud vara, sealhulgas sõdurite isiklikke esemeid – kelli, habemenuge jms. Sidepataljonlaste protestidele vastati ähvardustega rahulolematud seina äärde panna ja maha lasta. Seejärel jätsid punased igaks juhuks kohale kuue- kuni kaheksamehelise relvastatud valvemeeskonna ja lahkusid koos Punaarmee soomukiga, laadides relvastuse pataljonilt äravõetud veoautole.

Üsna varsti (tõenäoliselt kell 22, kui sellest teatati raadios) saadi kuidagimoodi teada, et uus vabariigi valitsus (Johannes Varese nukuvalitsus) on ametisse astunud ja sellepärast jõudsid punased isekeskis arusaamisele, et nende kohalviibimine on vist üleliigne. Igal juhul moodustasid nad väikese delegatsiooni, kes saadeti Sidepataljonilt võetud autol Toompeale asja uurima. Tagasi tulnud esindajad tõid teate, et uus valitsus on tõesti ametisse määratud, relvad antakse sõjaväele tagasi ja nemad võivad lahkuda.

Vahepeal leidsid sõdurid kooliõuest muu sinna ladustatud vara hulgast kolimisel väeosast kaasa toodud mobilisatsioonivaru relvad, mida punased eelneva läbiotsimise ajal ei olnud avastanud. Need olid pakitud rohelistesse plekiga kinni löödud kastidesse, igas kastis hoolikalt tavoti sisse määritud seitse-kaheksa vintpüssi. Sõdurid murdsid kastid lahti ja jagasid püssid kiiresti laiali. Sealsamas seisid ka tsingitud kastid laskemoonaga. Mehed toppisid taskud padruneid täis ning puhastasid püssid voodilinadest käristatud lappidega tavotist.

Sidepataljoni mehed panid nüüd ise välja vahipostid nii koolihoone kui ka koolimaja õuele paigutatud varustuse juurde. Kuigi 21.-22. juuni öö on üks valgemaid (päike loojub alles kell 22.43), hakkas juba hämarduma. Kella 23 või 23.30 paiku läks kümnemeheline (teistel andmetel oli punaseid 15–20) Töölisomakaitse salk sidepataljoni, et seal asuvat valvetoimkonda vahetada. Vahetus olevat olnud saadetud Toompealt. Tõenäoliselt ei olnud punased „revolutsioonilise“ segaduse tõttu teadlikud oma seltsimeeste (eelmise valvemeeskonna) lahkumisest. Võimalik, et eelmine „tööliskorrapidajate toimkond“ ei teatanud „staapi“ oma lahkumisest või jäeti sealt teade lihtsalt edastamata.

Nõukogude Liidu saatkonna hoone rõdul Pikal tänaval töötajate rongkäigu möödumise ajal. Rahvale viipab Andrei Ždanov. (Rahvusarhiiv)

Tulevahetust alustasid punased

Uus grupp oli väga sõjakas ning nõudis ägedalt sisselaskmist. Sõdurid neid sisse ei lasknud, kuid olid valmis töölisomakaitsjate esindajatega asjaolusid selgitama. Kaks meest tulidki sisse, neilt nõuti volitust. Seda neil polnud ja lepiti kokku, et tuleb Toompealt järele pärida. Väljas olev jõuk muutus aga läbirääkimiste ajal ärevaks ja kannatamatuks. Kostis hüüdeid: „Kuraditele vaja tina!“ Üks mees tahtis veel sisse tungida, kuid uksel seisev vahisõdur, reamees Johannes Mandre, takistas seda. Siis karjus keegi töölisomakaitsjatest: „Seltsimehed, avage tuli!“ Kõlas lask, sõdur sai tabamuse kõhtu või rinda, tegi veel paar sammu ja suri.

Teine tunnimees kapral Endel Horn avas vastutule ja sai oma sõnul pihta kahele ründajale. Seepeale taganes ta koolimaja ruumidesse ja algas impulsiivne, ilma käskluseta tulistamine koolimaja akendest.

Tollane sidepataljonlane Paul Väli on meenutanud: „Öö hakul sõitis koolimaja juurde auto, kust väljunud Rahva Omakaitse mehed tahtsid kohe koolimajja tormata. Uksel oli aga vahipostil parajasti minu jao kõige pikem mees Mandre. See muidugi hüüdis „seis“, ja kui mehed ikka edasi tormasid, tõmbus ise koolimaja koridori ja karjus: „Seis, lasen!“ Üks sissetungija oli aga koolimaja ukseni jõudnud ja tulistas tunnimees Mandret revolvrist lühikese maa pealt. Mandre kukkus kahe ukse vahele. Tema asemele tormas uus tunnimees, kes sulges ukse ja asus ise langenud mehe asemele koolimaja kaitsma. 

Kohe jooksid kohale ka korrapidajaohvitser ja vahtkonnaülem, kes andsid üldise lahinghäire ja käskisid sisse võtta ringkaitse. Nii läkski vastastikuseks tulistamiseks, mis võrdlemisi valge öö tõttu kestis pea hommikuni. Alles siis, kui sõitis kohale Punaarmee soomusauto suurtükiga, asuti läbirääkimisi pidama. Sellele järgnes uus pataljoni relvituks tegemine, üleüldine läbiotsimine ja koolimaja rüüstamine, seejärel aga pataljoni isikkoosseisu koolimajaesisele platsile väljatoomine Rahva Omakaitse meeste kuulipildujatorude ette.“

Ühtedel andmetel püüdsid Sidepataljoni ohvitserid ja allohvitserid tulistamist lõpetada, kuid see nõudis aega, sest sõdurid paiknesid laiali eri ruumides ja eri korrustel. Teistel andmetel ei sekkunud nad üldse. Võimalik, et esimene versioon lasti liikvele ohvitseride elu päästmiseks, sest punased otsisid energiliselt isikut või isikuid, kes andsid käsu tule avamiseks.

Kohale saabus sõjaminister

Ründajad varjusid vastasmajade hoovidesse ja trepikodadesse ning jätkasid tulistamist. Kui tulevahetus lõpuks katkes, märkasid sidepataljonlased koolimaja ees kaht maas lamavat haavatut. Need toimetati hoonesse, seoti haavad ja viidi sõjaväeautoga sõjaväe keskhaiglasse.

Kui esimene kallaletung Raua tänava poolt luhtus, alarmeeriti teisi Töölisomakaitse salku, kes püüdsid rünnata kooli ka Aspe tänavalt Politseiplatsi poolt. Sealtpoolt liikus tulistades edasi mitu jõuku. Tundus siiski, et kohapeal mässulistel mingit üldjuhti ei olnud. Edasiliikumisel kasutasid mässulised püssitule eest varjumiseks ära Sidepataljoni varustust, mis oli ladustatud kooliõuele.

Hiljem toimetati autoga haiglasse ka haavatud sõdurid. Mõlemat autot tulistasid selja tagant punased, kes tungisid koolimaja peale Aspe tänaval politseiplatsi poolt, just siis sai surmavalt haavata allohvitser Aleksei Männikus, kes suri järgmisel päeval haiglas.

Tulevahetuse lõpetasid kohale saabunud Punaarmee soomukid, kes avasid koolimaja pihta tule kuulipildujatest. Erinevatel andmetel oli neid kaks-kolm, mõnedel andmetel isegi kuus. Viimane arv esineb mälestustes kõige sagedamini. Suure tõenäosusega olid need BA-10 tüüpi masinad, mis olid peale kuulipildujate relvastatud ka 45millimeetrise kahuriga. Kahureid need õnneks käiku ei lasknud.

Pataljoni ülem Otto Karell, kes elas üsna koolimaja lähedal, helistas sõjavägede staapi ja teavitas puhkenud tulevahetusest. Ühtlasi nõudis ta, et staap võtaks midagi ette punaste rünnaku lõpetamiseks. Kuna katsed võtta ühendust Tallinnas asuvate NSV Liidu okupatsioonivägede juhtkonnaga jäid tulemuseta, saadeti nüüd konflikti lahendama uue nukuvalitsuse sõjaminister kindral Tõnis Rotberg.

Rotberg torises küll midagi selle kohta, et tagalamehed peavad rindele minema, kuid asus siiski autoga teele. Koolimaja lähistel võtsid punaarmeelased või töölisomakaitsjad uue sõjaministri vastu vaenulikult ja sundisid teda loovutama oma püstoli. Rotberg suutis neile siiski selgeks teha, kes ta on ja millise ülesandega saadetud.

Hoone rüüstati põhjalikult

Võimalik, et soomukid ja vastne sõjaminister saabusid sündmuspaigale ühel ajal. Igal juhul seostatakse lahingu lõppu Punaarmee luurepataljoni ähvardusega avada koolimaja pihta suurtükituli ja kindral Rotbergi vahendustegevusega.

Edasi veenis kindral Sidepataljoni tulevahetust lõpetama ja alistuma. Konflikt lõppeski sellega, et sidepataljonlased panid relvad maha ja väljusid hoonest ülestõstetud kätega. Seejärel tungisid piirajad uuesti koolimajja ja korjasid kokku kõik relvad. Seekord korraldasid töölisomakaitsjad hoone põhjaliku läbiotsimise ja rüüstamise. Nii läks „ülevõtmise“ ajal kaduma sõdurite isiklikku vara (mille punased ilmselt õigustatult „sõjasaagiks“ kaasa võtsid), lisaks viidi ära sõdurite poe ja ohvitseride einelaua varad, tühjendati köök ja riideladu, samuti viidi minema hulk muud varustust, mis rüüstajatele meeltmööda oli ja kaasa võtta andis.

Punaarmee komandörid jagasid eesti sõjamehed kahte gruppi, reamehed ja ohvitserid-allohvitserid eraldi. Seejärel üritati asjatult selgitada, kes andis käsu tule avamiseks. Eesmärk jäi saavutamata, sest tõenäoliselt avasid sidepataljonlased vastutule omal algatusel pärast reamees Mandre tapmist. Kumbki pool süüdistas tule avamises vastaspoolt. Kuna käsk oli punaarmeelaste pihta tuld mitte avada, kinnitasid sõdurid, et punaarmeelasi ei tulistatudki – tulevahetus käis vaid relvastatud eraisikutega, kes neile kallale olid tunginud.

Mälestuste põhjal oli olukord pärast alistumist väga dramaatiline. Punakomandörid ja kohalikud punased olevat nõudnud vastuhaku osalistest sõjaväelastest iga viienda või kümnenda tapmist, kuid läinud omavahel vaidlema. Teistel andmetel päästnud sidepataljonlased kohalike elanike sekkumine. Lõpuks jäeti sõjamehed esialgu töölisomakaitsjate relvastatud valve alla ja hommikul anti Sidepataljonile käsk kolida üle Gustav Adolfi gümnaasiumisse.

Punaarmee kaotusi ei kandnud

Lahtiseks on jäänud küsimus, kui palju Sidepataljoni isikkoosseisust tegelikult lahingu ajal koolihoones viibis. Täpset vastust on võimatu anda, mehi võis olla 100–150. Samuti on selgusetu, kui palju oli ründajaid – võimalik, et sama palju.

Samuti on selgusetuks jäänud, kes Sidepataljoni ohvitseridest lahingu ajal koolimajas olid. Mälestustes on mainitud kapten Kustav Maripuud ja eriti nooremleitnant Erich Priskarit. Võimalik, et ohvitseride hulka on arvatud ka kordusõppustel viibinud reservlipnikud.

Sõjaväelasi sai lahingus surma kaks – reamees Johannes Mandre vahipostil olles ja seersant Aleksei Männikus haavatuid autoga ära viies. Haavata sai tõenäoliselt veel kaks sõdurit, kahjuks ei ole nende nimed meile teada. Küll aga on teada töölisomakaitsjate kaotused: üks lurjus sai surma ja neli haavata. Lahkamisel selgus, et surmasaanud meest tabas selja tagant lastud kuul – seega võisid relvakäsitsemises vilumatud „seltsimehed“ kogemata ta ise tulevahetuse käigus tappa. Punaarmee kaotuste kohta andmed puuduvad, tõenäoliselt neid ei olnudki.

Kui vaadelda põhjusi, miks relvastatud konflikt koolimajas üldse puhkes, siis ülalpool oli mainitud ühe variandina võimalikku segadust „tööliskorrapidajate toimkonna“ vahetamisel. Teiseks põhjuseks võis olla hoogusattunud mässumeeste soov röövida Sidepataljoni vara. Seejuures ei ole vaja seda mõista kui sõdurite isiklike asjade riisumist: pataljonil oli veel hulk väärtusi, sealhulgas näiteks ka autosid ja raadiobusse, mis punastele kindlasti ahvatluseks olid. Kolmas põhjus võis olla kuskilt tulnud info, et Sidepataljon on uuesti relvastunud ja seetõttu tuli sõjamehed uuesti relvitustada.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?