ANTIKVAAR | Õllekann põhjanaabrite kõrtsidest

Kui Nõukogude Liit lagunes, hakkas vanavara Eestist välismaale voolama. Eelkõige Soome. Mida kõike sinna ei viidud, nõukaaegsetest uunikumautodest ja -mootorratastest (mis meile tollal polnudki veel uunikumid, vaid lihtsalt hinge vaakuv vanaraud) majapidamis- ja talukraamini! Soomlased on meie vanavaralaatadel tihedad külalised praegugi. Seda rohkem tegi rõõmu, kui Kuressaares Lossi antikvariaadis niisugust õllekannu kohtasin. Ahhaa, nüüd on tekkinud (või vähemalt tekkimas) ka vastupidine liikumine, Soome vanavara hakkab otsapidi ka siia jõudma!

Midagi ainukordset see kann muidugi pole, sellist kasutati Soome restoranides ja õlletubades laialdaselt veel mõnekümne aasta eest, teisisõnu on see Eesti nõukaaegsete õllesaalikannude sugulane. Pooleliitrise kannu külje keskel on mõõdujoon ja märge „1/3 L“. Kannu kaunistab puukoort meenutav muster, mida võib Soome vanematel klaastoodetel tihti kohata. Samasugune muster ehtis veel hiljuti ka Finlandia viinapudelit. Lisaks klassikalisele läbipaistvale võis kann olla ka õllepudelist veidi heledamat tooni kollakaspruun. Põhja alt leiab peale kirja „Riihimäki – Finland“ tehase logo – ilvese, kelle üks esikäpp on üles tõstetud nagu lõvidel Eesti vapil.

Helsingist 70 kilomeetrit põhja pool Riihimäel asunud tehast pole enam ammu. 1910. aastal asutatud ja omaaegse ajakirjanduse andmetel juba 1922. aastaks riigi suurimaks kasvanud Soome klaasitööstuse lipulaevas, mida teab praegugi une pealt iga soomlane, tehti puhutud tarbeklaasi ja dekoratiivklaasi viimati 1976. aasta novembris (kristalli lihviti siiski veel 1977. aasta juunini). Aknaklaasi tootmisest oli seal loobutud juba 1975. aastal.