Villu Kangur: nõukaaegsed populaarteaduslikud raamatud köidavad mind surmani

Esialgu oli plaanis selles numbris kirjutada ühest tõelisest omaaegsest paskvillist, mille olin juba läbi töötanud. Aga nii õudne hakkas, et tööle läks enesetsensuur. Kaua ma ikka palli järjest ühte väravasse taon? Kuigi ajad on ju sellised. Jäägu siis järgmiseks korraks. Sestap oli midagi n-ö populaarteaduslikku mulle vahelduseks justkui taeva kingitus. Hakkasin end harima.

Sain teada igasugu asju. Näiteks, et kaasajal usaldavad astronoomid igasuguseid aparaate rohkem kui oma silma. Ja et muusika avaldavat taimede kasvule mõju. Ja et möödunud sajandil riputati kurgede pea kohale magnetiseeritud raudpulgake, et nad rännuteedel eksitusse ajada. Aga näe, linnud katkusid need ära ja panid neil reisidel ikka nagu Kopli tramm piki oma rööpaid. Ning ka seda, et eri elualade teadlased on asunud tegema omavahel koostööd. Sisuliselt… Sain teada… Ei midagi uut. Aga ikka oli tore lugeda.

Oh, oleks Darwin omal ajal aimanud, et iga pubekas võib tänapäeval oma telefoni abil paari minutiga ära paaritada bluetooh-kõlarid, et saada kätte stereoheli. Või NSV Liidu riikliku julgeoleku komitee valitsusside osakond seda, et andmeid võib varastada otse pilvest. Niisiis: läksin möödunud suvel ühes riigis ärasõidueelsel hilisõhtul hotellilähedasse kaubakuuri, et viimaste kohalike rahatähtede eest osta paar õlut. Mida sa nende rahatähtedega muidu ikka peale hakkad? Juba eemalt lähenes mulle aga šikk mustas ülikonnas noormees, mingi kaust käes. Nägi välja nagu lahkusuline, kes üritab sind ümber pöörata. Põiklesin, aga ei – poiss tuli mulle äraseletatud näoga otse peale. Selgus, et ta üritab müüa mingeid kleepse, mis telefoni tagaküljele liimituna pidavat selle levi tunduvalt parandama. Saatsin ta viisakalt kukele, öeldes, et olen turist. Ja et need pole sul isegi Hiina omad.