„UMBLUU! UMBLUU!“ oigavad matmata luud

Küllap mäletavad paljud Tootsi jahmerdamist „umbluu“ kisendava kooljaluuga, kuid ega Toots (või õigemini Luts) seda päris ise välja mõelnudki – Palamuselt mitte kaugelt, Tartu-Maarja kihelkonnast on tõepoolest teada lugu, kus ilma jumalasõnata maetud luud verist vahtu välja ajades endale õiget matmist soovivad. „Vorbuse vallas ustakse mõnes kohas kindlasti, et inimesed, kes mitteloomuliku surma surnud, pääle surma rahu ei saa ja nende luudki hoigada ja ägada sääl kohas, kus nad vedelevad. Niisuguseid luid nimetavad nad „umbiluuks“. Need luud ajavad otsast verist vahtu välja, tõusevad otsabidi püsti ja hoigavad nii kui inimised „umbi! umbi!““

Juba rahvaluulekoguja Matthias Johann Eisen on kirjeldanud n-ö hulkuvaid hingesid, kel kodu puudub. Sellisteks on peetud emade poolt hukatud ja ka ristimata jäetud lapsi ning õnnistamata jäänud surnuid. „Niisugused hulkuvad hinged otsivad seda ohvrit, millest nad ilma jäänud. Nad ei leia enne rahu, kui osagi sellest kätte saavad. Nad ei püüa tavalisesti kellelegi paha teha, vaid paluvad inimestelt enestele abigi.“

Sellisest uskumusest annavad aimu mitmed lood, mis räägivad vaimust, kes elavatelt kas unes või ilmsi midagi palub. Näiteks olevat luude oigamist kuulnud Karksi kihelkonnas Mäeküla Kukese kalmest möödunud mees. Pärast seda, kui ta leitud luud nende palumise peale korralikult maha mattis, olevat ta samast kohast endale vaevatasuks rahakasti leidnud.