HAKKIJATE KOGUJA: „Hakklihamasinatel on kõhedaid nimesid, näiteks üks on Surm.“
Martin Hainsoo (33) elab idüllilisel Setumaal Karisilla külas, kust otse koduaiast paistavad kätte ringi tatsavad põdraemandad koos vasikatega. Taluõuel valvavad korda malamuudineiud Nora ja Laura. „Naabril on 14 malamuuti, tema käest nad saingi. Naabrimehe koer on maailmas teisel kohal lühimaa sprindis,“ selgitab Hainsoo rõõmsalt. Kõiksugu vana kraami au sees pidaval Hainsool on oma puidufirma, mille kliendid ei anna talle rahu ka laupäeva pärastlõunal – tema telefon on kogu aeg punane. Ja kui keegi just parasjagu ei helista, tullakse ukse taha. „Ei tea jah, kõik tahavad midagi! Enamasti saematerjali.“
„Olen siin talus sündinud ja kasvanud. Kõrvalhoonest tegime endale elamise,“ jutustab Hainsoo, abielumees ja kahe lapse isa. Talu kõrvalhoone eesruumi riiulid on täis kõikvõimalikke vanu hakkijaid – hakklihamasinatest ja riividest kohviubade purustajate ja pipraveskiteni välja. „Vändaga aparaate mul jagub,“ sõnab ta. „Praegu on mul siin üleval 93 masinat. Olen neid saanud nii vanarauast ja vanavaralaatadelt kui ostnud ka Facebooki kaudu.“
Miks sa otsustasid sääraseid masinaid koguma hakata?