KAISUKARU SÜNNIPÄEV: karvase lastelemmiku tähelend algas 120 aasta eest

Helena Grauberg, Tartu mänguasjamuuseum, 17. oktoober 2022

Karupoeg Puhh. Paddington. Kuldkihar ja kolm karu. Mõmmi ja aabits. „Kas teist keegi aru sai, kuhu Kati karu sai…“ Karu on lastekangelasena ja mänguasjana nii tavapärane, et kas lugejategi seas on üldse kedagi, kellel lapsepõlves oma kaisukaru ei olnud? Jääb mulje, nagu oleks see pehme ja armas kaaslane vaimustanud meid hämaratest aegadest saati. Tegelikult hakkas karu mänguasjana kuulsust koguma aga alles 1902. aasta oktoobrist alates.

Mänguloomi kujutati varem pigem looduslike eeskujude järgi ja iidsete mänguasjade seas olid karud üliharuldased. Karusid on ajaloos peetud ohtlikeks kiskjateks, keda karta, kuid mitmes kultuuris on neid kultusloomadena ka austatud. Teisalt on päntajalgu ära kasutatud inimeste lõbustamiseks: kui vangistuses üles kasvanud ja tantsima õpetatud karu saab lugeda veel küllaltki süütuks meelelahutuseks, siis Inglismaal levinud karuvõitlus oli julm ajaviide, kus omavahel aeti verisesse kisklusesse koerad ja aheldatud karu.

20. sajandi alguseks oli vabalt looduses elav karu mitmel pool Lääne-Euroopas juba kadunud või kadumas ning muutumas ka karu kuvand. Lapsed võisid karu kohata loomaaedades ja tsirkuses või lugeda neist muinasjuturaamatutest, kus neid kujutati tugevate ja vahel veidi kohtlaste tegelastena. Just sel ajal hakati senisest enam valmistama päris karudega sarnaseid mänguloomi ning sünniks soodsa pinnase sai ka kaisukaru.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?