VIINAMONOPOL JÕUDIS EESTISSE: „Suurtes salkades seisavad inimesed kuivade kõrtside uste ees.“

Ajaleht Saarlane kirjutas 4. mail 1893: „Juba mõnda nädalat liigub ajalehtedes jutt, et riigivalitsus vaimustavate jookide müümist oma kätte tahab võtta. Nüüd räägitakse kaunis kindlaste, et sisemiste asjade ministril nõu olevat põletatud viina kauplemist kroonu üksiõiguseks (monopol) võtta.“ Võttis küll veel seitse aastat, aga lõpuks selgus siiski, et kuuldustel oli tõepõhi all. Uus, oodatud ja kardetud ajastu koitis Eestimaal laupäeval, 1. juulil 1900. Seda nüüd viinakuul meenutamegi.

Põletatud viina tunti Vene impeeriumis aastasadu, kuid kuni 19. sajandi lõpuni oli selle tootmine suuresti reguleerimata. 1863. aastal kehtestati Venemaal, sealhulgas ka Balti kubermangudes, alkoholiaktsiisi seadus, millega peale viinatootmise maksustamise seati sellele ka mitmesuguseid piiranguid. Samas olid viina müügile seatud piirangud minimaalsed ja seda võisid teha kõik kauplused ning joogi- ja söögikohad, kes olid ostnud vastava litsentsi. Näiteks maksis poole aasta alkoholi müügiõigus kõrtsis 1880. aastatel kõigest 15 rubla. Ja selliseid kõrtse oli üle Vene impeeriumi lugematu arv – ainuüksi Eestimaa kubermangus oli 19. sajandi teisel poolel väljaspool linnu tipphetkel 1448 kõrtsi. Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud aladel ehk Pärnu, Tartu, Viljandi ja Võru kreisis oli näiteks 1898. aastal, kui küllaltki palju kõrtse oli erinevatel põhjustel juba suletud, maapiirkondades 574 kõrtsi, Saaremaal samal ajal 71 kõrtsi.