EESTI ESIMENE ELEKTRITRAMM | NÜÜDISAEGSEKS LINNAKS: Tallinn sai elektritrammid 1925. aastal

Sadakonna aasta eest astus Tallinn suure sammu teel moodsa linna poole. „Euroopa linnade ehituskultuurilist edu märgitakse sageli sellega, kas on linnas elektritramm või mitte. Lähematel päevadel asetab end ka vana Tallinn sarnaste linnade kõrvale, kus sõita saab elektritrammiga,“ raporteeris ajaleht Kaja 1925. aasta sügisel. „Kõige lähem elektritrammiga linn on Tallinnale Helsingi, siis Peterburi ja Riia. See sõidumõnusus areneb nähtavasti proportsionaalselt rahvaarvuga, kuna Tallinn on eespool nimetatud linnadest kõige väiksem.“

Saja aasta eest oli Tallinna ühistransport täbaras seisus – peapõhjus oli aastakümneid linnarahvast teeninud hoburaudtee ehk konka hingusele minek ilmasõja päevil. Armastatud liikumisviisi taaselustamiseks ei paistnud aga väljavaateid: endisaegsed vagunid olid valdavalt lagunenud ega leidunud linnal ka hobuseid, kes võinuks neid vedada.1920. aastate algul pakkusid pealinlaste transpordiprobleemile leevendust vaid voorimehed ja üüriautode pidajad. Paraku jäi nende pingutusest väheks, et rahva sõidusoove rahuldada. Pealegi näis hoburaudtee kui selline ühiskonna edumeelsemale osale iganenud, Euroopa suurlinnades oli „kaeramootor“ ammu minevik. Aina häälekamalt unistati moodsast elektritrammist.

Samal ajal üritas linn, kelle käsutuses oli 37 konkajäänukit ja 7,5 kilomeetrit roostes rööpaid, luua vana hoburaudtee baasil uut transporditeenust. Nii tehti paarile sõjaeelsele vagunile iluravi ja rakendati need sappa linna teenistuses olevatele veoautodele. Kahjuks polnud toonased veokid vähimalgi määral töökindlad ja eksperiment kuulutati peagi läbikukkunuks.