Toivo Tootseni mälestused | Algab elu superreis

Mul on rändamine veres. Usun, et suuresti selle tõttu ma ajakirjaniku elukutse valisingi – ajakirjanik pääses nõukogude ajal rohkem liikuma kui tavainimene.

Vend Ülo arvas muheldes, et küllap oleme selle rahutu ringiliikumise geeni saanud kaasa vanaisa Karlilt, kes olevat olnud rändkaupmees. Rändkaupmehel oli kaasas suur kast, milles leidus lugematu hulk pisiasju: niite, nõelu, pitse, nööpe, piipe, tubakat, pliiatseid, raamatuid ja palju muud sellist, mis koduses majapidamises ära kulus. Nii ta siis olevat rännanud perest peresse, müünud neid asjakesi ja sellega oma peret elatanud. Lastele olevat tal kastis aga alati ka karamellkomme kaasas olnud. Nii et kõige rohkem ootasid rändkaupmeest just lapsed. Aga eks ta oli kogu perele oodatud külaline, tõi uudiseid teistest küladest ja koguni maakonnalinnast, kus ta aeg-ajalt oma kaubavarusid täiendamas käis. Rändkaupmees pidi olema ladusa jutuga rahvamees, võib-olla on sellestki geenijupist midagi ka meieni tulnud.

Nii või teisiti, ringi kolada meile meeldis. Mitmedki käigud on mul õnnestunud teha koos Üloga.