Valve Raudnaski kolumn | Ametiau

Mida me arutasime toimetuses 1980. aastate lõpus, kui Eesti vabariigi taastulek juba paistis? Lootusi oli palju ja üks soovidest oli see, et meie oma riigis poleks professionaalsusele – ametioskusele – alternatiivi. Et see, mis arsti puhul on endastmõistetav, peaks au sees olema ka muudes töökohtades: see, et inimesel on vastav haridus ja ta tunneb oma eriala.

Minu ajakirjanikutee alguses 1960. aastatel oli toimetustes küllalt palju tolle aja mõistes „õigel“ poolel sõdinuid. Kümme aastat varem, otse pärast sõda, oli suurest sõjast osavõtnuid veel rohkem olnud, sest eestiaegsed ajakirjanikud olid kõik toimetustest minema löödud. Kes Siberis, kes põgenenud, kes labidamees. Mõnigi sõdinu oli õige mees omal kohal. Näiteks Evald Lutsius Noorte Hääles. Ta võitles välja selle, et sõjajärgses üleriigilises lehes, kus oli ainult neli külge, sai laupäeviti ilmuda terve huumorilehekülg.