Valve Raudnaski kolumn | Ametiau

Mida me arutasime toimetuses 1980. aastate lõpus, kui Eesti vabariigi taastulek juba paistis? Lootusi oli palju ja üks soovidest oli see, et meie oma riigis poleks professionaalsusele – ametioskusele – alternatiivi. Et see, mis arsti puhul on endastmõistetav, peaks au sees olema ka muudes töökohtades: see, et inimesel on vastav haridus ja ta tunneb oma eriala.

Minu ajakirjanikutee alguses 1960. aastatel oli toimetustes küllalt palju tolle aja mõistes „õigel“ poolel sõdinuid. Kümme aastat varem, otse pärast sõda, oli suurest sõjast osavõtnuid veel rohkem olnud, sest eestiaegsed ajakirjanikud olid kõik toimetustest minema löödud. Kes Siberis, kes põgenenud, kes labidamees. Mõnigi sõdinu oli õige mees omal kohal. Näiteks Evald Lutsius Noorte Hääles. Ta võitles välja selle, et sõjajärgses üleriigilises lehes, kus oli ainult neli külge, sai laupäeviti ilmuda terve huumorilehekülg.

Parteiülemused küll arvasid, et kommunismi ülesehitamine ei ole naljategemise koht, aga Lutsius vaidles vastu, et kui inimene nädal aega kõvasti tööd teeb, tahab ta laupäeval end saunas lõdvestada. Ja et huumorikülg „Tohoh!“ täidab ajalehes just nimelt sauna funktsiooni ega sega kommunismi ülesehitamist. Siiski ei olnud mitmedki „õigel“ poolel sõdinud direktorite, kolhoosiesimeeste, peatoimetajate või ministritena omal õigel kohal, mistõttu toimetuses unistatigi, et meie oma riigis ei otsustaks juhikohale saamist miski muu kui vaid haridus, võimed, töökus.