KUHU KADUS PITKA? 150 aasta eest sündinud suurmehe surma asjaolud on praegugi teadmata

Koolijuht ja ajaloolane Voldemar Pinn on admiral Johan Pitka kohta öelnud: „Ta sündis legendiks, milles kõik nagu tahaksime osalised olla. Ja kuigi teda enam pole, on ta ikkagi meiega, igavesti elava legendina.“ Pitka teeneid Eesti riigi ees on võimatu üle hinnata – olgu või seegi, et just tema nimega seostatakse eestlaste võitlusrühma, mis püüdis keset 1944. aasta sõjakeerist veel viimasena Eestile vabadust nõutada, mille käigus Pitka ise lõpuks teadmata kadunuks jäi. Samas on seda Eesti ajaloo suurkuju raske mingitesse raamidesse paigutada. Ta oli üheaegselt visionäär, meremees, sõjamees, poliitik, ühiskonnategelane, kirjanik, ärimees ja ettevõtja. 19. veebruaril möödub tema sünnist 150 aastat.

Kindlasti ei ole õige kujutada Pitkat kristallpuhta omakasupüüdmatu täiskarsklasest ja taimetoitlasest vagamehena – Pitka oli ka ärimees, kes hoolitses alati ka iseenda ja oma perekonna materiaalse heaolu eest. Pitka suutis lihtsalt olla kõike eelmainitut ühekorraga. Lisaks visionäärile, patrioodile ja rahvamehele ning kõikvõimalikele headele omadustele kippus ta samal ajal olema ka üsna riiaka ja konfliktse iseloomuga – selles veendumiseks piisab, kui lugeda tema mälestusi Vene revolutsioonist ja Vabadussõjast.

Johan Pitka sündis 19. veebruaril 1872 Järvamaal Võhmuta vallas Jalgsema külas Terasaugu metsavahimajas. Pärast Johani sündi kolis pere samas külas asuvasse Ansomardi tallu, kus Pitka elas kogu oma lapse- ja noorukiea. 1894. aastast on ta kaugsõidukapten, 22. aprillist 1919 mereväekapten ja sama aasta septembrist aseadmiral, mis rahvusvahelise tava järgi tähendab kontradmirali. Rahvasuus kutsuti teda lihtsalt admiraliks ja kuna Eestis 1944. aastal teisi admirale polnud (eestisakslasest kontradmiral Hermann Salza oli 1939. aastal Saksamaale siirdunud), kasutab selle loo autor lihtsuse mõttes samuti seda aukraadi.