VANA AJA TALVERÕÕMUD: hobuseluud uiskudeks, luuavarred suusakeppideks ja kuuseoksad kelguks

Kui külm liialt ei näpistanud ja õueminekuks oli riideid-jalanõusid piisavalt, leidis juba vanasti lumisel talvel õues alati tegevust. Ehkki talverõõmude nautimiseks on tulnud uued vahendid, nagu näiteks lumelauad ja -tuubid, on lume ja jääga seotud rõõmud põhiliselt ikka samad – olgu lume pildumine ja sellest ehitamine või jääl-lumel libisemine ja hüppamine. Nii mõnigi moodus, kuidas seda teha, on ajalukku jäänud, aga üldiselt on Eesti laste talvised õuetegevused olnud sarnased teiste külmas kliimavööndis elavate Euroopa laste omadega.

„Üle pea on kasvand hanged...“

Õued olid lumised. Mida kõike oli võimalik seal ette võtta? Näiteks on maha tallatud kontuuridega märgitud maju, kus sees tallamata lumest mööbel. Või lõigatud jäätunud lumekoorikutest kooke, mida kohvikumängus kaunistati saepuru ja liivaga. Mihkel Ida-Virumaalt (sündinud 1935) mängis lapsepõlves kauplemist: „Selleks oli umbes tosin last. Kui oli sulailm, siis iga laps tegi endale maja. /.../ Aeti kokku umbes nii kui väikene küla: umbes kolm maja ligistikku ja jälle väikene vahe. /.../ Nii tuli, et oli väike küla tee ääres ja muidugi kelgutee. Igas majas oli üks elanik, paar tükki olid kaupmehed, kala- ja õunakaupmehed. Õunad olid väikesed lumepallid ja kalad olid jääpurikad. Need olid kelgu peal kasti sees. Nõnda käis kaupmees perest peresse, nii kui harilikult.“