TOOTS JA KIIR LAVALAUDADEL: 85 aastat aegumatuid seiklusi ja unustamatuid osatäitjaid

Eestis ei saa kurta, nagu poleks siin kirjanduslikke kujusid, keda saadaks sügava traagika asemel nali ja naer. Tuletagem meelde: Jaan Tatikas ja Saalomon Vesipruul, Toomas Nipernaadi, Toslem, hilisemast ajast polkovniku lesk, kodanik Männike, Elisabet Jõhvi… Kuid kaks neist troonivad kõigi teiste kohal ajast ja riigikorrast sõltumata. Muidugi Toots ja Kiir! Nende kirjanduslikud kujud sündisid 110 aastat tagasi ja elavas esituses ilmusid nad rahva ette 85 aasta eest 7. veebruaril, ent nad seiklevad lavalaudadel ja kinolinal ikka edasi. Peagi rebisid nad end oma autorist lahti ja hakkasid oma elu elama.

Tegelikult oli Toots elavana rahva ette ilmunud juba hulk aega enne 1937. aasta esietendust – 1919. aastal, kui tollal 29aastane Mari Möldre ta Lutsu suhteliselt värskest teosest üles korjas ja Kärna Ärni või Elisabet Jõhvi kombel päevasündmusi kommenteerima pani. Tögas kõiki ja kõike, mida tögada andis. Jäi seda tegema aastakümneteks. 1936. aastal sai sisekaitseülemalt oma terava keele pärast pooleaastase eetrikeelu. Aga selle möödudes jätkas samas vaimus. Saksa okupatsiooni ajal pilas Hjalmar Mäed ja sakslaste võimu – sattus ka pahandustesse, kuid tuli neistki terve nahaga välja. Saksa ajal sai Möldre (ja koos temaga ka Toots) eriti populaarseks. Muide, tema Tootsilt pärineb ka „Lili Marleeni“ viisil lauldav pilalaul: „Pool kilo leiba ja hernepesuvett, iga päeva tagant üks saksa sigaret. Kolm tera tangu päevas saad ja sellega pead elama. Küll kuradid veavad alt, küll kuradid veavad alt!“

Allikad olid tal samuti head – kord arutati, kust võis Möldre juba poole tunni pärast teada, millest riigi tähtsamad pead olid valitsuse koosolekul vaid omavahel rääkinud. Lõpuks sai Möldre kehastatud Tootsi terav keel aga aluseks ka sellele, et ta 1951. aastal kümneks aastaks Siberisse saadeti (karistusest ära kanda jõudis ta siiski vaid kolm aastat). Põhjuseks sai üks 1941. aastal Tootsina lendu lastud lause: „Ise seadsin ma kandidatuuri üles ja ise hääletasin ka enese poolt.“ „Ma ei võinud arvata, et see esinemine toob endaga kaasa nii kurbi tagajärgi,“ on ta elulooraamatus „Eesriie avaneb“ meenutanud.

Samas raamatus on Möldre märkinud, et Oskar Luts polnud sellise „kaaperdamisega“ algul sugugi rahul, kuigi sellega lõpuks siiski leppis. „Eks see olnud ju minu poolt omavolitsemine ilma autori nõusolekuta ideega, mille ta paar aastakümmet tagasi mulle andis, loorbereid lõigata.“ Kui 1937. aastal Estonia kontserdisaalis Lutsu 50. sünnipäeva tähistati, astus Möldre kirjaniku ette ja ütles: „„Minu isa ja looja, sinu sohipoeg Joosep õnnitleb sind! Kas oled mulle ikka veel pahane?“ Luts pannud pikema jututa käed Möldre õlgadele ja emmanud teda.

Tootsi teine suurem tulemine leidis aset 1930. aastal kaitseministeeriumi tellitud propagandafilmis „Vahva sõdur Joosep Toots“, autoriks Oskar Lutsu vend Theodor. On aga märgitud, et peale paari Lutsult laenatud tegelaskuju polnud sellel Paunvere poistega midagi ühist, ka käsikiri ei tulnud Oskar Lutsult, vaid hoopis Alfred Rüütlilt, kes ka ise filmis mängis (kinnitamata andmetel redigeeris ja täiendas käsikirja siiski ka Oskar Luts). Süžee – nii palju kui seda oligi – põhines armukolmnurgal, kus Toots võistles Teele armastuse pärast kekatsist ratsaväekapteniga. See armulugu oli pikitud juba varasema õppefilmi kroonikakaadrite vahele. Neis näidati sõjaväeelu õige mitmekülgselt. „Filmis on kaastegevad Eesti kaitsevägi, mere- ja õhulaevastik ning Vanemuise lavakoor,“ on märgitud Eesti filmide andmebaasis. Paraku pole see film aga säilinud.