LUURAJA KADUNUD JÄLJED: kas Leen Kullmani saladus võiks laheneda?

Leen Kullman on eestlastest Nõukogude Liidu kangelastest kõige salapärasem, sest tema saatus pole siiani täpselt teada. 2020. aastal möödus Kullmani sünnist tähelepandamatult 100 aastat. Me ei tea tänini, kuidas lõppes tema elutee, kuid üsna kindlad ollakse selles, et pärast tabamist sakslaste okupeeritud Eestis eelistas ta surmaotsusele koostööd, päästes sellega nii enda kui ka lähedaste elu. Leeni tegevust praeguste teadmiste pinnalt analüüsides kipub keelele hoopis küsimus, kas ei võinud ta olla topeltagent, kellele Saksa luure oli lähenenud juba enne 1940. aasta juunipööret.

Leen (24. maini 1940 Helene) ja tema kaksikõde Anna (Anu) sündisid 31. jaanuaril 1920 Tartus kingsepa paljulapselisse perre. Kokku oli vanemate toita-katta kaheksa suud: kaks venda – Agu ja Boris – ning kuus õde: Veera, Olga, Marina, Regina ning kaksikud Helene (Leen) ja Anna (Anu). Pärast pereisa surma 1931 muutus perekonna olukord keeruliseks ning lapsedki pidid jõudumööda kaasa lööma, et riie oleks seljas, söök laual ja raha jätkuks veel koolis käimisekski.

Leen alustas kooliteed 1927. aastal Tartu 1. algkoolis, kus õppis 1931. aastani, seejärel jätkas Tartu 5. algkoolis (nõukogude ajal 7. keskkool), mille lõpetas 1933. aastal. 5. algkoolis oli tema pinginaabriks jõuka reederi ja majaomaniku Fritz Behrsini tütar Maiga, kellega Leen oli südamesõbranna. Pinginaabri isa oli 1915. aastal lõpetanud Riia merekooli ja asunud tööle New Yorgi – Arhangelski laevaliinil. 1918 teenis ta juba Arhangelskis miinitraaleri komandörina. Vabadussõjas võitles Peipsi laevastikus, oli suurtükilaeval Vanemuine vahtkonnaülem, nooremleitnant ja lõpuks leitnant. Hiljem sõitis kaptenina aurikutel Liina ja Koidula. Tal oli Pärnus kaks maja ja talu Sauga vallas (seda on kirjeldatud kui väikest mõisa suurepäraste põldude ja juurviljaaedadega).