OSMUSSAARE „KANGELASLIK“ KAITSMINE: „kangelased“ põgenesid pärast tapatööd eestlaste kallal

Osmussaarest kirjutati Nõukogude okupatsiooni perioodil palju, ülistati saare kangelaslikku kaitsmist ja rõhutati, et see oli viimane tükike ENSVst, mis sakslaste kätte langes. See kõik oli osa suurest müüdiloomest, mida Punalipulise Balti laevastiku kroonuajaloolased ja propagandistid kudusid, et oma tegevust teises maailmasõjas tegelikust hoopis tähtsama ja edukamana näidata. Kuidas aga asjad päriselt käisid ja mis Osmussaarel toimus? Paralleele sellele leiab ka käimasolevast Ukraina sõjast. Osmussaare loo kirjapanekul on autor lähtunud ajaloolase Mati Õuna kirjutatust – koos väikeste täiendustega.

Osmussaar paikneb Eesti looderannikul mandrist 7,5 kilomeetri kaugusel. Saar on väike – pindala on 4,7 ruutkilomeetrit ja seal elas 1934. aastal 125 inimest. Põhiliselt olid nad rannarootslased, kes ise kutsusid Osmussaart Odensholmiks. Saarel oli 14 majapidamist, kabel, kaks paadisadamat ja algkool. Silmapaistvaks ehitiseks oli 1850. aastal valminud tuletorn.