OSMUSSAARE „KANGELASLIK“ KAITSMINE: „kangelased“ põgenesid pärast tapatööd eestlaste kallal

Osmussaarest kirjutati Nõukogude okupatsiooni perioodil palju, ülistati saare kangelaslikku kaitsmist ja rõhutati, et see oli viimane tükike ENSVst, mis sakslaste kätte langes. See kõik oli osa suurest müüdiloomest, mida Punalipulise Balti laevastiku kroonuajaloolased ja propagandistid kudusid, et oma tegevust teises maailmasõjas tegelikust hoopis tähtsama ja edukamana näidata. Kuidas aga asjad päriselt käisid ja mis Osmussaarel toimus? Paralleele sellele leiab ka käimasolevast Ukraina sõjast. Osmussaare loo kirjapanekul on autor lähtunud ajaloolase Mati Õuna kirjutatust – koos väikeste täiendustega.

Osmussaar paikneb Eesti looderannikul mandrist 7,5 kilomeetri kaugusel. Saar on väike – pindala on 4,7 ruutkilomeetrit ja seal elas 1934. aastal 125 inimest. Põhiliselt olid nad rannarootslased, kes ise kutsusid Osmussaart Odensholmiks. Saarel oli 14 majapidamist, kabel, kaks paadisadamat ja algkool. Silmapaistvaks ehitiseks oli 1850. aastal valminud tuletorn.

Eesti ja Nõukogude Liidu vahelises 1939. aasta baaside lepingus Osmussaart esialgu ei mainitud, kuid 1940. aasta kevadel avastasid Balti laevastiku admiralid, et selline oluline strateegiline koht on neil kahe silma vahele jäänud – millegipärast loodeti esialgu Soome laht vaenlase laevastiku eest sulgeda rannapatareidega Hanko poolsaarel ja Hiiumaa Tahkuna neemel. Nüüd tuli see viga parandada ning uue lepinguga anti Osmussaar venelastele sõja- ja mereväebaasiks. Loomulikult ei soovinud sovetid saarel näha mingeid kahtlasi eraisikuid, seega tuli Eesti vabariigi võimudel nad mandrile evakueerida ja nende mahajääv vara rahaliselt kompenseerida. Juba Eesti vabariigi okupatsiooni eel — 10. juunil 1940 – sunniti saarelt lahkuma kogu rannarootslastest elanikkond (tol hetkel 160 inimest), kes põhiliselt asustati ümber Vormsile.