KATRIN PAUTSI KOLUMN | Julgus mäletada

„Mäletad, kuidas me Liiva kiriku ees pioneeriks astusime?“ päris mu kallis kooliõde, kui möödunud suve lõpus tema koduaias punamonumentidest kõnelesime. Enne olin teinud kiire tiiru Muhu muuseumis, mis eksponeerib kõige muu hulgas varjamatult killukesi saare kuulsaima kirjaniku Juhan Smuuli kommunistlikust minevikust. Miks seda peitma peakski? Rahva mälus on kõik ju nagunii alles. Inimest ja ajalugu peabki julgema mäletada tükkis tema vigade ja ebatäiuslikkusega, mõtlesin väljapanekut silmitsedes.

Muidugi mäletan pioneeriks astumist. Kes suudaks nii sürreaalset kogemust unustada? Kiriku majesteetlikest seintest uhkas meile, Nõukogude koolilastele tundmatut jõudu, mis meid heidutas ja hardaks muutis. Kirik oli siis seest tühi nagu kell, seal ei peetud jumalateenistusi, aga inimeste lootuste ja palvete vaim ei lahku nii kergesti paigust, kus ta on sajandeid viibinud. Seisime kiriku seina ääres rivis, pidulikud vormipluusid seljas. Ordeneid täis riputatud sõjaveteranide võdisevad sõrmed sidusid meie lõua alla punaseid kaelarätte. Sealsamas issanda kõikenägeva pilgu all andsime oma pioneerivande.

Need meenutused ei kiskunud me hingesoppidest lagedale mingit ängi, vaid tundsime omamoodi uhkust, et olime seda oma silmaga tunnistanud. See oli meie lapsepõlve eriline hetk, tähendusrikas ja surmani meelde jääv, kui eesti rahvast rõhunud ja me esiisade vere hinnaga maale toodud ideoloogiad meie ees põrkusid.