Villu Kanguri kultusraamat | Pea pilvedes

Mu esimene kokkupuude „päris“ välismaaga polnud mitte pastapliiats või närimiskumm. See oli Paul Kerese auto. Naaldusin selle najale lapsepõlves pikalt. See oli ikka midagi ennenägematut! Seisis Kuke tänava nurgal, kuhu ma oma klassiõe Katrini koduni saatsin. Minu esimene armastus nagu. Nüüd pole enam seda tänavatki, seal on vaid pilvelõhkujad.

Hea küll, nüüdseks tean, et ka naised lõhnavad nagu välismaa. Kättesaamatud, aga ometi nii armsad. Katrinil oli üks silm helesinine ja teine roheline. Oi, kuidas ta mulle meeldis! Kas on ikka võimalik armastus esimesest silmapilgust? On. Kui see pilk ka pikemalt vastastikku püsima jääks!

Järgmine armastus oli mul omateada pioneerilaagri Taimi. Kahjuks ei tundnud ta minu vastu vähimatki huvi. Ja siis tuli klassiõde Mare. Kirjutasin talle pikki kirju. Ükskord viilisin isegi oma käekella Raketa sangad maha, võtsin sisu välja ja kleepisin sinna sisse tema pildi. Kandsin seda medaljoni salaja pikalt kaelas, aga enne võimlemistundi tuli see alati vargsi ära võtta.