BEETHOVENI JÄLJED EESTIS: oli tal siin tütar?

Ludwig van Beethoveni elus oli 19. sajandi algus tormiline. „Võin elada vaid täielikult Sinuga koos või üldse mitte. Ning ma otsustasin senikaua kaugel võõrsil ringi rännata, kuni ma Su käte vahele võin lennata ja tunda end Sinu juures nagu kodumaal. […] Sa tunned minu truudust Sinu vastu – mitte iialgi ei saa keegi teine vallutada minu südant, ei iialgi, ei iialgi! Oo jumal, miks tuleb lahus olla, kui teineteist ometi nii väga armastatakse…“ Sellised leegitsevad read läksid tollal lendu Beethoveni sulest.

Ja ei kuskile mujale kui ühele kahest õest, kes olid tihedalt seotud Vääna mõisaga (kummale täpsemalt, vaieldakse siiamaani). Kokku on samasuguseid armastuskirju säilinud 15. Veelgi enam – paljud uurijad usuvad, et Beethovenil võis Eestis olla tütar.

See enam kui 200 aasta vanune lugu, mis pole baltisaksa pärimustes tuhmunud praegugi (näiteks jõudis ühe peaosalise järeltulija sellest millalgi millenniumivahetuse paiku ka president Lennart Merile rääkida), hakkas hargnema, kui Vääna mõis läks 1770. aastal Stackelbergide kätte. 1777. aastal sündis mõisa omandanud Otto Christian von Stackelbergile poeg Christoph Adam. Pärast Tallinnas gümnaasiumis õppimist siirdus Christoph Adam von Stackelberg Saksamaale, kus õppis nii meditsiini kui ka õigusteadust. Pärast mõningast Euroopas ringi liikumist hakkas ta aga huvituma Šveitsi pedagoogi ja koolireformaatori Johann Heinrich Pestalozzi õpetusest, eriti töödest, mis sündisid õpetajate instituudis Yverdon-les-Bainsis.