HINGEDEAEG: külla tulevad mardisandid, teispoolsuse saadikud

Aasta pimedaim aeg oktoobris-novembris tähistab eesti rahvakalendris hingedeaega, kuigi leidub ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev, mida tähistatakse 2. novembril. Hingedeaja kõige intensiivsem periood on mihklipäevast mardipäevani, mil väravad teispoolsuse ja siinpoolsuse vahel on valla ning surnute hinged külastavad oma maapealseid omakseid. Mardisandid sümboliseerivad aga surnud esivanemate hingi – mõelgem vaid laulusõnadele „mardid tulnud kaugelt maalta“ ja „tagant taeva tähtesida“!

Novembrikuu teised nimetused „mardikuu“ ja „koolnukuu“ viitavad samuti kokkupuudetele surnute maailmaga. Soome keeles on november marraskuu. Arvatakse, et sõna „marras“ algne tähendus on olnud „surnu“. Sellele viitab ka eestikeelne sõna „marrasnahk“ ehk rikutud, surmale määratud nahk. Arvatavasti ongi eesti mardikuu nimetus tekkinud sõnast „marraskuu“. Sõna „marras“ tuleb aga omakorda sõnast „mardus“. Mardus tähendas eesti rahvausundis algselt surnut, siis surnu kehast eraldunud hinge või surmahaldjat, hiljem kindlat surmaennet.

Hingedepäevad on päevad, mil hinged tulevad koju, neid võõrustatakse ja lõpuks nad lahkuvad. Mõnel pool on hingedepäevi peetud järjestikustel esmaspäevadel ja teisipäevadel. Tavaliselt on seda tehtud siiski neljapäeviti. Neljapäeva peeti üldiselt õnnelikuks päevaks nagu laupäevagi, mil on sobilik töid alustada, aga ka ohverdada. Neljapäevadele oli iseloomulik õhtuste tööde keeld. Arvati, et keelust üleastumine toob kaasa õnnetused kariloomadega. Kuna tegemist oli piksejumaluse päevaga, olid keelatud ka müra põhjustavad tööd (näiteks puude lõhkumine), mis tuli edasi lükata. Hingedeajal hoiti kodud puhtad ja vaiksed. Keelatud oli naljatamine, naermine, kisamine. Samuti ei tohtinud teha villa ja lõngaga seotud töid. Neil õhtuil peeti sobivaks mõistatada mõistatusi ja jutustada lugusid.