KADUNUD ESINDUSKINOD: Bi-Ba-Bo oli esimene „kobarkino“, Gloria Palace'i kutsuti sünagoogiks
Kino alguseks peetakse vendade Auguste ja Louis Lumière'ide 1895. aasta detsembri lõpus avalikkusele näidatud kümmet lühikest tummfilmi, kuid juba mõned kuud hiljem, 22. septembril 1896, näidati liikuvaid pilte ka Eestis. Paarikümne aasta jooksul sai Eesti ka oma esimesed esindus- ja luksuskinod, mis eristusid teistest näiteks kohtade suure arvu ja toretseva sisustuse poolest. Eesti vabariigi algusaastate Tallinnas torkasid selliste seas eriti silma Bi-Ba-Bo, Gloria Palace ja Grand Marina.
Eesti esimesed kinoseansid toimusid 13 päeva jooksul Tallinna Börsihoone väikeses saalis (Tallinna Suurgildi hoone, nüüd ajaloomuuseum). Kuu hiljem näidati kino ka Tartu Bürgermusse klubi hoones. Kui esialgu näidatigi filme peamiselt kas klubihoonetes ja teatrites või tsirkuste juures, siis esimeste kinoks mõeldud hoonete ehitamiseni jõuti 1908. aastal, kui aprillis avati Tartus Illusioon ning juulis Tallinnas praeguse Viru väljaku ääres tegutsenud Metropol, mis peale 1911. aasta põlengut restoraniks ümber ehitati, kirjutavad Karen Jagodin ja Sirli Naska 2012. aastal toimunud arhitektuurimuuseumi näituse „Lähme kinno! Kuurist kobarkinoni – sajand eesti kinoarhitektuuri“ kataloogis (siiski on Tallinna vanima paikkino tiitlile eri allikates pretendeerinud ka The Royal Vio, hilisem Pioneer, ja Kasiino – toim).
Esimesed kinod olid tihti pigem kerged puitehitised, mille eesmärk oli mahutada rohkelt pealtvaatajaid. Paremaid kinosid hakati tihti rajama hoonetesse, mis algselt ei olnud kinodeks ehitatud. Näiteks Tallinnas Mere puiesteel praeguse vene kultuurikeskuse kohal olnud kino Grand Marina kujundati ümber elumajast ja Narva maanteel asunud kino Apollo (nõukogude ajal Forum, lammutati 1977) ehitati 1915. aastal ümber võõrastemajast. Samuti hakkasid kinod jagunema kaheks: peenemad ja kallimad ning lihtsamad ja odavamad (need jäid enamasti agulitesse – toim). Kallimad sarnanesid pigem teatriga, odavamad aga seltsimajade ja klubidega.