Valve Raudnaski kolumn | Hingedeaeg

Mitme infoallika järgi jälgis Elizabeth II matusetseremooniat ligi neli miljardit inimest. Seega siis iga teine inimene maailmas. Eesti meedia andmetel oli meil otseülekande vaatajaid 170 000 ringis. Pensionäride eest võin pea anda, et meie vaatasime teleülekannet pisikeste pausidega algusest lõpuni. Küllap jälgis noorem rahvas tseremooniat tükati või infosaadetes, sest kõikjal peale Inglismaa oli ju tööpäev.

Arvud arvudeks. Igal juhul pole vale öelda, et kuninganna ärasaatmine puudutas kogu maailma ja sellel oli õige mitu põhjust. Esiteks Elizabeth II enda tammekindel isik. Teiseks tseremoonia sajanditevanune ilu. Elizabeth II oli soovinud, et matus poleks selline, mida saab nimetada pikaks ja igavaks teenistuseks. Teenistus oli küll pikk, aga venitamist ja igavust seal polnud. Ärme salgame maha sedagi, et vaatama pani ka uudishimu: kuidas ikka tulevane kuningas Charles oma Camillaga välja näeb ja mida võib Williami ja Harry hoiakutest välja lugeda. Ütleme kohe, et välja lugeda polnud siin midagi, kõik oli väärikas.

Midagi oli veel, mis meid selle tseremoonia külge köitis. Midagi, mida Exceli tabeli kaudu teada ei saa. Praegune maailm on globaalne küll, aga nii killunenud, justkui oleks meil igaühel oma eraldi maailm, kust igaüks vaatab ise suunda. Mitmesaja-aastane traditsioon tõi meie pilgud kokku.