NURJUNUD MAANTEERÖÖV 1885: postitõlla peatamiseks tõmmati üle tee köis

Praegune Tallinna linnaosa Nõmme polnud 19. sajandi lõpul veel sugugi see rahulik aedlinn, mis praegu. „Vanema põlve inimesed räägivad, et metsast sõidetud läbi ikka hulgakesi koos, oli ju teada, et Nõmme metsast üksikul läbisõitjal võib mõndagi juhtuda. Kui aga siiski üksi sõideti, valiti mõni väike kõrvaltee, mida kaugemal maanteest, seda parem,“ kirjeldab mikrobioloog ja kodu-uurija Paul Rahno olukorda Nõmme tollastel metsateedel. Ja nii mõndagi juhtus seal tõepoolest, teinekord lausa üsna Nõmme keskuse lähedal Kivimäe või Rahumäe kandis.

Omaaegne Nõmme mets oli maanteeröövlitele ideaalne tegevuspaik – vaikne ja varjuline metsaalune soosis hõlptulu jahtivaid kurjategijaid igati. Siitkaudu kulges sajandeid Tallinnast Pärnusse viiv postimaantee. Teinegi lõuna poole viiv, omaaegsest Risti kõrtsist Saku suunas kulgev tee läbis praeguse Nõmme ala, kus kuni 19. sajandi viimase veerandini puudus peaaegu igasugune asustus.

„Niisugust teed pidi tuli sõita nii tasa kui võimalik, vanker pidi olema hästi määritud, hobust tuli hoida, et see ei hirnuks ega korskaks. Niipea aga, kui oli märgata midagi kahtlast, tuli kihutada nii, kuda hobune vähegi võttis,“ kirjeldab Rahno (1901–1980) olukorda Nõmme metsateedel 19. sajandi lõpul oma ladusalt kirja pandud, suurelt osalt autobiograafilises koduloolises jutustuses „Väike Andi Nõmmel“, mis on saanud Eesti kodulookirjanduse klassikaks.